12.07.10, esmaspäev – Demokraatia on enamuse võim vähemuse üle hoolimata sellest, mis kell on.

Eelmine päev

Läksin kokkulepitud ajaks alla fuajeesse, kuid kedagi veel polnud. Seisatasin hetkeks ja vaatasin siis igaks juhuks restorani uksest sisse. Rahvas tungles leti ees, tuttavaid nägusid nende hulgas polnud. Istusin fuajeesse maha ja ootasin pingeliselt 10 minutit. Ikka ei tulnud ühtegi tuttavat. Otsustasin minna tagasi restorani ja kõik nurgatagused üle vaadata. Ei pidanudki eriti vaeva nägema, juba esimese nurga tagant vaatasid vastu kuus punnis põskedest moonutatud, kuid siiski tuttavat nägu, enestel taldrikud servani täis kuhjatud. Ütlesin, et olen neid väljas juba tükk aega oodanud, mispeale Kalle kahe pika neelatamisega suu peaaegu tühjaks sai ja teatas, et nad kohe varsti tulevad. Ülejäänud toimetasid oma suutäitega erinevalt, vastavalt oma võimekusele ja möiratasid naerma. Läksin süüa tooma.

Peale sööki kobisime tagasi tubadesse ja leppisime taas kohtumisaja, seekord keskpäevaks. Panin kella helisema 11.30 –ks ja vajusin voodisse. Kõht oli kole täis ja uni ei tahtnud seetõttu kuidagi tulla. Kui aeg sai täis väherdud, ajasin tossud jalga ja koputasin kurja nägu tehes Eva ja Einari toa uksele. Ukse peale tulnud kohkunud näoga Eva lubas, et nad kohe tulevad. Seepeale kobisin tagasi tuppa ja lebasin veel natuke. Kui lõpuks seljakotiga uksest välja astusin, oli ka Eva just oma toast väljumas, kuid vaatas mind nüüd juba hoopis teistsuguse pilguga.

Vastuvõtus uurisime uute letitöötajate käest, kus asub see hoiuruum, kuhu võiksime oma asjad jätta. Selgus, et me just asumegi selles ruumis ja paluti seljakotid natuke kaugemale seina äärde nügida, et need ei takistaks teiste külastajate leti äärde jõudmist. Tirisime kotid eemale ja ladusime piki seina riita. Väiksemad pambud pakkisime nii, et need liiga kergelt möödasaalivatele külastajatele näppu ei jääks. Igaks juhuks kontrollisime letitöötajate arusaama aja kulgemise mõjust ruumile ja kas selle mõju tõttu ei või kottide hoiuruum õhtuks muutuda mitte lennujaamaks. Kinnitati, et lennujaama peame õhtul ikka taksoga sõitma ja see organiseeritakse meie jaoks ära. Hotellist lahkudes nentis Kalle, et korraldus on üllatusi pakkuv, aga endiselt hea.

Hotelli eest viisid kolm laia valget joont kesklinna poole. Jätsime nende olemasolu meelde maamärgina, mille järgi on lihtne tagasi tulla.

Juhan, Meelis W, Kalle T, Eva, Einar ja Olev Riia vabadussamba jalamil

Riia vabadusesamba ühte külge oli kujundatud tellingute ja kilega kaetud ala. Imetlesime linnavalitsuse võimekust haista õhust teenimisvõimalust ja korraldada samba juures urineerida soovivatelt lääneeurooplastelt kopsaka summa kasseerimine ilma avalikku korda rikkumata. Kahjuks ei olnud airbaltik meile turismivautsereid eraldanud. Tegime ainult pilti ja suundusime varjulist õllekat otsima, sest temperatuur ei jäänud eilsele kraadigi alla. Platsidel paiknevad kohad põlgasime ära, sest hoolimata paigaldatud kattevarjudest oli leitsak seal väljakannatamatu. Leidsime kitsamat sorti kõrvaltänava, kus seadsime endid varjulise seina äärde sisse. Koos esmase tellimuse täitmisega hakkas grupis jälle kehtima kommunistlik ühiskonnakord, mis seekord tähendas, et kõik joovad oma õlut ning siider, küüslauguleivad ja naine on ühised. Korduvalt täidetud õlletellimused tõid esile sünergia ning selle mõjul asuti käepärastest vahenditest, milleks olid peamiselt telefonid, uusi asju kombineerima. Küll muutusid telefonid vibreerimissageduse vähendamise ja selle arvel tugevuse suurendamise tulemusel suruõhuhaamriteks, siis jälle konstrueeriti neist kompassivöösid, kus õiget suunda näitas põrisev telefon. Üks veekindel telefon läks rikki ka. Selgus, et räpaste näppudega ei tohi neil klahve vajutada, sest mustus läheb vahele ja klahvid kiiluvad selle ärakuivades kinni. Erinevate professioonide ja harrastuste sünergia lubas lõpuks teha isegi prohvetliku ettekuulutuse, et uusaastakontserdil on ERSOS üsna suur osakaal vuvuzeladel. Janu lõppedes maksime kamba peale 40 latti, mida kõik hindasid mõõdukaks tasuks nii kauni pärastlõuna veetmise eest.

Tõusime ja asusime nina maas valgeid jooni otsima. Alguses õnnestus meil leida ainult üks joon ja seegi katkes korduvalt. Liiklus meie ümber oli palavast lämbest õhtupoolikust hoolimata väga elav ja lärmakas. Muutsime järjekordse joone lõppedes suunda ja sattusime poodi, kus müüdi natuke õlut ja Nõo suitsuvorsti, mis oli millegipärast lätikeelse sildiga. Ostsime seetõttu ainult õlut. Poest väljudes leidsime oluliste raskusteta kolm joont, mida olime otsinud. Võtsime hotellist kotid ja lasime endid lennujaama sõidutada. Eilsest õhtust tuttava leti äärest kauplesime veel seitse 5 latist toiduvautserit juurde ja kontrollisime, kas me oleme ikka veel lennule minejate nimekirjas. Lennujaama puhvetis veetsime vautsereid realiseerides meeldiva tunnikese. Kuid kõigel on piir ja 15 latti jäi ikkagi üle. Lahkudes haarasin igaks juhuks Eva ja Einari laualt kaasa neist järele jäänud 2 õlut, mida nad ei olnud jaksanud ära juua ja olid hooletult maha unustanud.

Kui tagasi saabusime, kõndisid Kalle Kiiraneni grupi liikmed kottidega regulaarselt trepialuse asjadekuhila ja kaalu vahet, omal särgid seljas leemerdamas. Astusime juurde ja veensime neid siduma oma kottide külge meile eilsest alles jäänud punaseid lipikuid kirjaga “standby”. Siis ei pea järgmise ööpäeva jooksul ülekaalus kottide veo eest midagi maksma. Hämmingus näod ei näidanud mitte mingeid muutumise märke. Saatsime nad näolihaste lõdvestamiseks järelejäänud vautsereid kulutama ja lubasime ise siltide sidumise ja nende kottide pakkimisega tegeleda. Lahketest pakkumistest nõustuti vastu võtma ainult vautserid. Istusime, vaatasime kella ja nii kuidas kõht lubas, tarvitasime jõudumööda lennujaama kohalikku kui poest võetud märjukest. Aeg aga liikus halastamatult. Puhvetist saabunud Kalle Kiiraneni grupist palju abi ei olnud ja nii tuli üks pudel jätta avamiseks pommirühmale.

Seekord tunti huvi minu spordijoogi pulbri vastu. MeelisW kallal viriseti käsipagasi suuruse pärast. Loomulikult oli JYSKI sinisesse kotti üle ääre sisse pillutud kõik, mis seljakoti lubatud kaalust üle jäi. Selga polnud ta viitsinud midagi ajada, kuid lubas seda kohe teha kui peaks vajalikuks osutuma. Turva lubas lennukimeeskonnale tema sellisest valmisolekust kindlasti teada anda. Ka teised JYSKI omanikud tulid lennukisse plätades, saapad ja riided kotiga järele lohisemas.

SAIMEGI LENNUKILE! Keegi siiski vaigistas ülekeevat innukust ning tõi välja tõetera, et lennuk on läinud ikka alles siis kui see õhus on. Ja vahel kutsutakse sealtki tagasi.

Sättisime endid toolidesse ja lennuk tõusis õhku. Silm hakkas juba kinni vajuma kui lennuki mootorite mürin sumbus järgnevaks kaheks tunniks gruusia meestelaulu. Etenduse hingedeks olid umbes 10 äsja Prantsusmaalt kontsertreisilt naasnud meest, kelle ümber siis seltskond kogunes. Seejuures tulid mehed omavahel häälte seadmise ja üksteiselt ülevõtmisega käemärkida abil hiilgavalt toime. Vahepeal tuli piki lennukit kaelakuti rivvi võtnud meestel isegi väike tantsusamm välja. Stjuuard ruttas seda küll kohe vaigistama, kuid lahkus iga kord uue kingitud noodilehega. Ka spontaanselt koori mänedzeri rolli üle võtnud gruusia meditsiinitegelane täitis oma rolli tasemel ning järjekordse noodilehe järele tulnud stjuuard lahkus iga kord tellimusega meestele midagi juua tuua. Nagu selgus, oli Einar sattunud täpselt selle melu keskpunkti ning nautis nüüd dolby surround heli koos õlle ja veiniga. Oli võimas kontsert, kust ei puudunud ka ülejäänud reisijate aplaus ja ovatsioonid. Niipea ilmselt 10 km kõrgusel sellisele kontserdile ei satu.

Järgmine päev