Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Einar: Terve päev püsis ilus ilm. Meie teekond algas tavalisel ajal, veidi peale kella üheksat. Peagi jõudsime geoloogide laagrisse, vestlesime nendega põgusalt ja jätkasime oma teekonda.
ZunGoli jõe kaldal on rada paremal kaldal, kohati tuleb läbida sügavates sälkudes olevaid lisajõekesi. Rada on üldiselt hästi nähtav, kuid kohati tuleb ette just sellele matkapiirkonnale iseloomulikku raja hajumist, misjärel on tükk tegemist, et teeots jälle üles leida.
Enne lõunat jõudsime ZunGoli ja BaromGoli jõgede ühinemiskohta, kus kaotasime järjekordselt raja. BaromGoli (AraHubutõ) orus on rada veidi paremini nähtav, sest aeg-ajalt liigutakse seal hobustega, veel kümmekond aastat tagasi oli see peamine tee Nilovkast Šumaki allikateni. Viimastel aastatel on hakatud kasutama peamiselt kiiremat, Šumaki kuru ületavat varianti ja rada üle Hubutõ ning Obzornõi kurude hakkab pisitasa täis kasvama. Siiski oli vähesel määral ka sellel rajal näha hobusesõnnikut, mis viitab sellele, et aeg-ajalt seal siiski käiakse.
Veidi enne Ara-Ošei ja Jamangoli jõe ühinemist tuleb pöörata paremale ja nii on võimalik lõigata jõgede suudmealalt suur hulk maad. Meie ei kasutanud kõige esimest lõikamise varianti, sest tundub, et see oli seotud väga suure kõrgusevõtuga. Suundusime selle asemel mööda laia lagedat ala allapoole ja hetkel kui tundus, et oleme jällegi raja kaotanud ja panime kotid maha puhkuseks väikse künkakese juures, kus oli ka laagripaik ja lähedal asuv lumelaik, leidsime paremale suunduva kindla raja. Alla jõeni me ei laskunud, et seal rada otsida. Algul tõusis rada kergelt üles, Jamangoli jõe orus aga tuli küllalt järsult laskuda alla orgu. Ööbima jäime kohas kus rada esimest korda jõge ületas, jõe vasakul kaldal, kuna me ei tahtnud hakata õhtul jalgu märjaks tegema. Kohas, kus rada jõuab alla jõeni, on ka mineraalvee allikas ja seal on küllalt hea laagriplats, mis kahjuks oli sinna jõudes juba hõivatud Krasnojarskist pärit perekonna poolt. Telkisime umbes poolsada meetrit ülesvoolu, kus leidsime samuti koha kahe telgi püstitamiseks.
Selle päeva teekond oli huvitav mitmekesise taimestiku poolest, palju oli erinevaid lilli, rabarberisood jne.
Pille: Kullaotsijad ei lähe hommikul eriti vara tööle, ilmselt nad ei usu, et kuld tegelikult olemas on.
Koolitarkusi ei maksa liiga puhta kullana võtta. See, et teekond viib allavoolu, ei tähenda automaatselt, et tee viib ka allamäge.
Kui grupijuht keelab ära kolmekilose malahhiiditüki kaasatassimise, öeldes, et küll me hiljem ka väiksemaid leiame, siis ärge uskuge teda.
Meelis: Hommikul äratas Karin meid võlusõnaga kruubid, mille peale sööstis Einar telgist. Varem ei ole seda meie toimkonnas juhtunud. Hiljem ka enam ei juhtunud. Jaotus, kus meie neljasest telgist olid korraga 3 inimest toimkonnas sobis tegelikult ülihästi. Ärkab ju praktiliselt kogu telk ja sahmimine ei häiri väga magajaid. Kogu matkagrupist oli vaid Paša on eriarvamusel.
Kompromissina oli ette nähtud kartuli-kruubipuder lihaga, kusjuures varempeetud diskussioonid ei takistanud kedagi seda söömast. Eriti suure söögiisuga oli Karin.
Karini vastuoluline isik paistis silma ka muudes olukordades. Kui Einar viskas söövat Karinit pehme ja mõnusa käbikesega, heideti ette käbi pehmust. Õppustvõtnud Einar jättis seejärel söömise katki ja otsis korralikud kõvad käbid. Ja teenis jällegi ära etteheited. Peale selle oli Karin sellel hommikul ka väga vaidlushimuline alustades Pašaga väitlust müslipulga maitse üle. Paša pidas müslipulka maistavaks, Karin mitte. Kemplemine lõppes alles peale Ilmari ettepanekut särgid maha võtta ja asi selgeks teha. Higi ja verd olla sellel matka juba nähtud, tahaks ka pisaraid.
Asju pakkides ei suuda Paša leida oma kella, mille ta olevat õhtul kindlasti mingisse söögiasjade kotti pannud. Kell on eriti kallis ja tähelepanuväärne selle poolest, et see heliseb ülepäeviti 7.30 ja inimese sekkumine ei ole suutnud seda muuta. Enne lahkumist põletame veel prügi, mida on eelnevate priimusepäevade jooksul kogunenud omajagu. Ühest lõkkesse kallamisele määratud kotist ilmub välja ka kadunud kell. Et ühel matkajal on ka saapatallad valesti saapasse sattunud ja need tuleb nüüd uuesti ära võtta, tehakse üksmeelselt grupijuhile hooletu suhtumise eest märkus.
Alustasime intensiivset laskumist. Tee viis reeglina ülesmäge ja lõuna ajal tunnistas Paša, et juba hommikul tekkis tal tunne, et Zun Goli jõgi peaks voolama hoopis teistpidi. Lõuna lõpuks me küll veensime teda jõe õiges suunas, kuid maastik sellest oluliselt ei muutunud. Hoolimata kogu grupi pealekäimisest oli Arne hommikul keeldunud sünnipäevaks saadud hantlitega virgutusvõimlemisest tegemast, kuid kuna päevane jalalihaste treening oli olnud möödapääsmatu, magas äsjane sünnipäevalaps lõunaajal magusasti.
Peale lõunat kadus Karin metsa ära. Grupijuht oli hommikusest noomitusest tõsiselt võtnud ja juhtis eksinud naisterahva õigele teele.
Õhtuks jõudsime alla. Järgmisel päeval pidime alustama tõusu piki kanjonis voolava Jaman Goli jõe orgu ja ette oli näha korduvaid jõeületusi. Kaardil tähistas rada must sikk-sakkjoon üle sinise joone.
Õhtusöögi juures defineerisime kujunenud praktikast lähtuvalt lahti matkaplaanis kasutatud mõisted puhkepäev, poolpuhkepäev, õppepäev ja matkapäev.
Poolpuhkepäev – liikumine vähemalt 9 tundi, sealhulgas lõunapaus, kurule ei tõusta, ei olene sellest kas liigutakse alla või ülesmäge.
Õppepäev – liikumine vähemalt 9 tundi, sisaldab vähemalt ühe kuruületuse, lõunat ei sööda.
Matkapäev – harvaesinev, võetakse kasutusele siis kui hakatakse graafikust ja lennukist maha jääma.
Puhkepäev – harvaesinev, graafikust ja lennukist mahajäämise ohu korral ei kasutata.