Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Einar: Öösel oli järjest vihma sadanud ja vihmasadu muutus üha tihedamaks. Teele asusime kella 10 paiku. Esimese jõeläbimise tegime vahetusjalatsites, misjärel panime jalga tagasi saapad. Saabaste tagasivahetamine oli täiesti mõttetu tegu, sest mõninga aja pärast tuli asuda jällegi jõge läbima. Esimese pooltunni liikumise jooksul oli jõe vasakul kaldal mitmeid suurepäraseid telkimiskohti. Vihma sadas ja veetase jões tõusis silmaga nähtavalt. Jõe läbimine hakkas muutuma meie jaoks juba rutiinseks tegevuseks, enam ei olnud suurt vahet ja peatumist enne järjekordset jõeläbimist. Sageli oli nii, et lühikese maa jooksul tuli jõge läbida mitmel korral, nii et viimane grupiliige oli esimesega samal pool jõge, ülejäänud grupp aga nende vahepeal, teisel pool jõge.
Jõe läbimisi vältida ei ole võimalik, sest jõgi voolab üldiselt sügaval, järsus orus, väga tihti tõusevad jõekaldad kanjonina (kümneid) meetreid. Paaritunnise liikumise järgi jõudsime jõe paremkaldal kohta, kus jõe läbimine väga oluliselt tõusnud veetaseme tõttu muutus problemaatiliseks ja otsustasime ohtliku koha läbida jõe samal kaldal, kasutades horisontaalset tuginööri. Selle tegevuse ajal, mis mitmete matkasellide jaoks oli jällegi uus kogemus, hakkas vihm järele jääma.
Rada selle päeva esimesel poolel peaks kõige paremini iseloomustama ütlus, et kaardil peaks olema sinine jõejoon läbi tikitud tiheda sik-sak rajajoone pistega.
Kella kahe paiku oli sadu täiesti lakanud ja välja tuli päike. Et parajasti oli vaja tõusta kõrgemale künkale jõe kohale, siis tegime seal ka lõuna, kuivatasime asju ja nautisime elu, mis ei koosnenudki ainult põlvini kiires vees koperdamisest. Peale lõunat teele asudes ei olnudki vaja enam JamanGoli jõge oluliselt ületada ja see tegi meie tuju tunduvalt paremaks. JamanGoli oru ülemine osa laieneb oluliselt ja vaated Obzornõi kuru all on ümbritsevatele nõlvadele erakordselt maalilised. Obzornõi kurule viib tugev rada, tõus ei valmista mingeid raskusi. Kuru ise kujutab endast klassikalist laia sadulat ja õigustab oma venekeelset nime igati, andes hea ülevaate ümbritsevatest nõlvadest. Kurule jõudsime kella kuue paiku.
Kurult laskumise rada viib algul paremas suunas, et mitte sattuda NarõnGoli kanjoni seinale ja mööda rohunõlvasid laskub alla kanjoni põhja. Kohe jätkusid meie jõeületused, sest sageli oli otstarbekam jõgi läbida, kui samal kaldal ukerdades püüda oma teekonda jätkata. All kanjonis häid laagrikohti ei ole. Üks laagrikoht on selle koha lähedal, kus rada alla kanjonisse jõuab, kuid meie hindasime pinnase liiga märjaks ja läksime edasi. Minna tuli palju, sest kui hea laagrikoha jaoks on vaja, et ta oleks ohutu, tasane ja vee lähedal, siis oli ikka mõni komponent puudu. Algul ei olnud tasaseid kohti, seejärel tõusime rada mööda paremal kaldal kõrgele üles, möödusime paremalt poolt suurest jäänukkaljust ja kui siin oli suurepäraselt tasaseid kohti, siis veega oli enam kui napilt. Laagrisse jäime kohas, kus peajõkke suubus parempoolne lisajõgi. Telkisime vasakul jõekaldal. Õhtul oli näha, kuidas pilved suundusid ülesse poole mööda orgu. Õhk oli muutunud vastu ööd rõskeks. Asjad, mis jäid õhtul õue „kuivama“ olid hommikuks kaltsmärjad, ehkki vihma öösel ei sadanud.
Pille: Kui rajakirjelduses on öeldud, et rajal esineb lõike, kus tuleb kilomeetri jooksul 18 korda jõge ületada, ei tasu seda võtta halva naljana.
Kui arvate, et on raske päev otsa reiteni lumesulavees sulistada, siis olete valel teel. Raske on siis, kui lisaks sunnitud vees sulistamisele sajab päev otsa ka vihma.
Raske matkapäeva õhtuks jõuad kindlasti kohta, mis asub headest laagripaikadest maksimaalsel kaugusel.
Meelis: Pisut enne kümmet alustasime vihmasajus ülesvoolu liikumist. Esimesel korral ületasime jõe traditsiooniliselt saapaid tossude vastu vahetades. Ainsana ei olnud teisi jalatseid Arnel, kes saapad nüüd ilmselt pikaks ajaks märjaks tegi. Samas oli ta ka ainus, kelle saabaste voodri sai nagu soki välja tõmmata ja sellega kuivamisele oluliselt kaasa aidata. Ülejäänud seltskond vahetas teiselpool jõge tossud jälle saabaste vastu. Paarisaja meetri pärast järgnenud jõeületusel olin mina juba ainus, kes eelmise aasta laiskusest õppust võtnuna peale jõge saapad jalga pani. Järgmisel jõeületusel jätkasin juba tossudes, unustades eelnevalt sokke jala otsa panna. Ülesvoolu liikudes tavaliselt jõe vooluhulk väheneb. Meile oli sattunud jällegi seesugune jõgi, kus vooluhulk ülesvoolu liikudes silmnähtavalt suurenes ja vesi muutus kaasaskantava muda tõttu läbipaistmatuks. Seetõttu muutus ka võimatuks hinnata vee sügavust. Lõpuks tundus tugiköie üle jõe vedamisest meeldivam selle ülespanek nõlvale. Oli mõnusalt märg ja oodata jäi vaid tõusuga kaasnevat temperatuuri langemist.
Lõpuks jäi vihm järgi ja nööriharjutuse lõppedes tegime kuivades riietes lõuna. Õhtul ületasime Obzornõi kuru ja lõdvestuseks veel 4 korda üle teiselt poolt allavoolava Narõn Goli jõe. Kokku siis sellel päeval 25 korda. Laagriga alustasime 21.15 ja päeva defineerisime kui poolikut õppepäeva. Leidsime, et ka lugupeetud grupijuht vajab vahel hoolt ja järelevalvet. Magamiskotti ju ei laotata õhtuks metsa alla kuivama.