Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Einar: Hommikuks oli vihm lakanud ja taevas sinine. Arne sünnipäevatort sai ära söödud, krokodill Gena laul sünnipäevatervituseks ära lauldud ja sünnipäevakingitus – HANTLID üle antud.
Tõusime lihtsaimat teed pidi moreenile ja peagi olime esimese järve ääres. Möödusime järvest paremalt poolt ja paremale poole hoidudes tõusime järgmisele moreenkuhilale. Seal kohtasime suurt lumekeelt, millest möödusime jällegi paremalt ja olimegi ülemise järve ääres. Peale järve pöördusime järsult vasakule eemal paistva suure kurusadula suunas. Alumise järve äärest on võib-olla otstarbekas tõusta mitte paremalt poolt moreeni nagu tegime meie, vaid vasakult ja seejärel otse kuru suunas. Tõsi, kuru ei ole alumise järve äärest nähtav. Vett oli peaaegu kuruni välja, kuru kõrval olid kahel pool näha suured lumekeeled. Üsna kuru all oli näha ka mitmeid telkimiskohti, üks neist ümbritsetud kividest tuulekaitseseinaga.
Kurule jõudsime lõunaks. Kui lääne poolt on kuru Labirint lihtne, lauge ja selgelt ära tuntav, siis idast on kuru äratundmine keeruline, sest sealtpoolt vaadates ei ole mäeharjal näha märgatavat madalamat kohta. Laskumisel otsustasime panna abiks köie. Kogenud grupil on võimalik hoolikalt kohta valides laskuda ka ilma köieta, kuid on väga suur kivioht, seega on vajalik kiivri kandmine. Köit panime pooleteise köie ulatuses, häid köie tugipunkte ei leidu, sest kogu kalju on tugevalt murenenud ja lahtine. Et osadel meist oli köie kasutamine veel väheste kogemuste tõttu keeruline, läks nööri mööda laskumisega aega tublisti.
Kui olime alla jõudnud ja kogu grupp jälle koos liikus, ilmus ootamatult välja „must alpinist“, kes tegelikult osutus geoloogiks, kes oli päeval koos kaaslastega käinud kõrvaloleval mäel mineraaliproove võtmas. Kaaslased olid kaugel tagapool ja neid me tükil ajal ei kohanud.
Laagrisse jäime jõeharude ühinemiskohast veidi allpool, kõrgel künkal jõe kohal, kust avanes hingematvalt kena vaade ümbritsevatele mägedele. Küngas oli metsapiirist pisut allpool ja laagri püstitamiseks väga soodsas kohas. Õhtul käisid meie juures allpool paiknevast laagrist geoloogid, kes pidid siin orus veetma terve suve, kuni lume tulekuni ja otsivat kulda. Mingil määral olevat kullale viitavate mineraalide leidmine ka korda läinud.
Pille: Kõik sünnipäevalapsed ei tea, et kingitud hobuse suhu ei vaadata ja matka alguspäevil kingituseks saadud hantlite kaalu ei küsita.
Ilmselt peksab teatud seltskond matkajaid kurudel šampusepudeleid puruks seepärast, et järgmine kord ei tekiks kiusatust liiga pikalt kurule istuma jääda.
See, et meil kulus kuru ületamiseks 9 tundi (venelaste 4 tunni asemel), ei tähenda veel, et meil vähe jaksu või oskusi on. Asi on lihtsalt selles, et me ei salli kiirustades vastu võetud otsuseid.
Pikad on väikesed jäneselised, kes muudavad mulla kullaks. Vähemalt suudavad nad ülalpool taimestikupiiri ringi tassida jumal-teab-kust leitud hiiglaslikke taimepuntraid.
Mina ei tea, kuidas kiviaed telki sattus…
Meelis: Oli fantastiliselt ilus ja päikesepaisteline sünnipäevahommik. Linnud siristasid, närilised sibasid mätaste vahel ja kaugel orus paistis põhjapõtrade kari. Täiendasime õhtust tordihakatist vahukoore ja teemakohase kujundusega ning õnnitlesime sünnipäevalast ühe Gena ja Potsataja laulust pärineva laulusalmi ettekandmisega. Kuna organisatoorsetel põhjustel oli mannapudru sisse kavandatud piimapulber varem otsa saanud, oli hommikune mannapuder keedetud ainult veega. Isu ei paistnud kellelgi eriti suur olevat ja kohustuslikku putru neelates piilusid kõik vähemalt ühe silmaga tordi poole. Ilmar pudru keetjana loobus söömisest hoopiski ja kokkuvõttes said kohalikud pisielukad päris tugeva noosi.
Kui sünnipäevalaps oli kingiks saadud hantlid kotti tõstnud, pakkus Ilmar piduliku päeva puhul abi koti selgatõstmiseks. Tänusõnu lahke abi eest ei ole kahjuks ruumipuudusel võimalik siin ära tuua.
Matkaplaani järgi oli ette nähtud õppepäev. Laboründi kurule tõus oli leebe, laskumine kiviprügis ja kaljunukkide vahel pakkus seevastu mitmesuguseid elamusi. Lõunat teha aega ei olnud. Õhtusest laagripaigast avanes üks matka parimaid vaateid nii äsjaületatud kurule kui alla orgu. Kaugustesse avanevast vaatest märksa lummavam oli vaade Karini ja Paša poolt püstitatud telki, kus jalgade ruumi võttis enda alla ca 0.3 m³ suurune hunnik kive, millest kunagi ilmselt oli kellegi telgile olnud laotud tuuletõke. Järgnesid mäetööd.
Pesime ennast ja tublimad ka riideid. Karini seisukoht külmas vees lobistamise kohta oli eitav: tänasel pesemisel pole mõtet, homme õhtuks oled samasugune.
Õhtul külastasid meie laagrit pisut allpool laagris olevad geoloogid, kes pidid siin kulda otsima kuni esimese lumeni. Meeldejäävaima sündmusena sellest suvest rääkisid nad kohtumist 80 inimesest koosneva matkagrupiga.
Kuna olime Einari ja Kariniga toimkonnas, siis oli paras aeg süüa ära rongis põlu alla sattunud kruubid, mille Einar nüüd rahuloleva näoga välja otsis. Ettevalmistusena panime nad hommikuni ligunema. Inspireerituna loost, mis rääkis klaverit vedanud kassist, lisasime edaspidise grupivarustuse nimekirja piitsa.