Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Arsani kuru ületamine. Jõudmine Arsani.
Toivo:
Hommikul sai teele asutud Aršani kurule, mis polnud enam kuigi kaugel. Kuigi Einar oli eile veidike rada trampinud, oli sõita vilets. Suusad vajusid sisse ja kui õnnestuski veidike rada teha, siis libisesid nad tagasi. Suur osa teest tuli liikuda trepis. Kuid tagasi vaadates nägin, et nõlv, mis eest vaadates oli kerge tõusuga, oli järsk. Pole siis ime, et otsejoones edasi ei pääsenud. Vahetult enne viimast kurutõusu, viskasime suusad seljakoti külge ja alustasime liikumist jalgsi. Kusagil poolele tõusul hakkasid Einari tehtud astmed järgi andma ja edasine teekond oli üks rist ja viletsus. Seistes kohati kubemeni ulatuvas lumes tuli enda ümber kühveldada jalaauku nii palju lund, et ta hakkaks kandma ning laseks mul tõsta järgmist jalga vähemalt 15 cm eelmisest astmest kõrgemale. Seejärel algas kõik otsast peale. Lumes seismine, jala eemaldamine esmakohast, lume kühveldamine, trampimine, lume kühveldamine, trampimine, tõusmine ühe astme võrra . Kõike seda tuli teha ikka veel ja veelkord.
Kusagil 2-3 tundi (kui me ei liikunud mitte otse üles vaid nurga all), vajusin nii sügavalt sisse, et ma ei suutnud liigutada ei vasakut ega paremat jalga. Seljakotti lumele panna ei saa, sest kalle on liiga suur. Jalgu liigutada ei saa, sest ülalt veidi kõvem ja alt pehmem lumi moodustavad raudse haarde. Ja lund on vööni. Vaid kirka abil, millega kaevasin põlve eestpoolt lume alt välja, vabastasin jalad lume vangistusest ja jätkasin liikumist. Enne kuru läks rada normaalsemaks ja lund jäi vähemaks, mistõttu sai viimased paarkümmend meetrit liikuda vabalt ja mõnuga. Selline oli eesliikuja tõus kurule. Kuid vaevalt, et tagumistelgi kergem oli.
Kristel:
-18ºC
Peale sõjakat külmööbimist on kõik mõnevõrra rahunenud, hommikuse törlöndi ära lürpinud ja laevad end positiivselt mõttest, et tegu on viimase päevaga mägedes, ees veel üks tõus – Aršani kuru, laskumine ja tsivilisatsioon…,pelmeenid, õlu jne.
Tõus oli mõnus – Toits tegi rada ja ülejäänud rahvas tuli nohisedes ja lõõpides järele – sõjakirves oli maha maetud, ühine eesmärk kurule jõuda.
Ja siin me lõpuks olemegi, teekond oli vaeva väärt, avanev vaade on hingematvalt ilus – kõikjal kaunid lumised tipud, üksikud päikesetriibud ja lähenevad lumepilved – alustame kiirelt laskumist mööda libedat ja üsna järsku rohu-lume nõlva. Vahepeal peatused, millest ei või kirjutada ja siis suusad alla ja edasi – mitte just eriti edukalt – rohkem toimub mingi ukerdamine – suuskadel ja ilma, väga sügavas lumes. Enne lõppu saabub üllatusena akrobaatika järskudel libedatel kaljudel kõrgel jõe kohal, oja ületamine ja spurt liivanõlva mööda üles. Siis kohtume vene alpinistidega, kes lubavad liikuda meie marsruudile vastupidises suunas ja Šumakilt alla suusatada….
Aršanini 15 minutit kõndi, aia äärne laskumine ja tsivilisatsioon võtabki meid oma embusse. Oleme sattunud sanatooriumi territooriumile ja üritame läbi jabura pöördvärava välja murda. Kogunevad kohalikud seda nalja vaatama, kellest üks soostub meid võimalikku öömajja talutama. Sörgime tema kannul mööda pimedaid, libedaid tänavaid umbes 1,5 tundi ja oleme juba lootust kaotamas, kui lõpuks ühe aia taga linna servas pidama jääme. Oleksime vist nõus igasuguste tingimustega, tegelikult on öömaja päris mõnus peale seda külma ja märga ja kitsast lund. Maksame kõik 20 rubla, keedame köögis süüa, magame põrandal ja vaatame Vremjat.
Tegelikult mina juba magan ja mõned veel.
Kole on möödas ja ilus on olla, kõik jäime ellu – murdus ainult üks suusakepp ja üks suusk. Ja üldse: see mis ei tapa teeb tugevamaks. MOTT
NB! Tänased vaated olid kõige ilusamad.
Terje:
Tõus ei olnud sugugi mõnus. Algul sügavas lumes suuskadega kuru alla taevatrepini, enamus aega külg ees. Ainult Einar sai sahka tuldud oma määritud plastikutega. Tõus võttis rohkem aega kui arvasime – 8.30 kuni 12.00. Taevatrepp oli ainult siis mõnus kui Toits sumas teralises ja voolavas lumes ühe koha peal. Olime Alexiga ainukesed alt kinni pahillides ja mõned jäised lumeta lõigud tõeliseks katsumuseks.
Käisime kõrval tipus – tehti piltegi.
Hommikul kuni kuruni sadas peent lund ja mäed olid pilvedes. Hiljem tuli päike ning läks päris soojaks. Kella 13.00 kuni 15.00 järsk rada, edasi lauge astumine jääkoseni kust tuli ümber ronida.
