Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Tõus piki Fedjuskini jõge Aršani kuru alla.
Tõnis:
Ehe-Goli suue-metsapiir Aršani kuru all.
Ilm selge, vaikne, temperatuur normaalne.
Öö veetsime jahimajakestes, kõik kottkonnad oma majas ja rebane/Siim/ lausa õues. Hommikul Toivo ja Gunnari toimkond, söögiks maisimanna. Äratus 7, laagrist minema 9. Algul suusarada piki Kitoid alla ca 1 km. Siis pöörab rada paremale ja hakkab järsk tõus piki suvist rada. Esimene pooltund liigutakse suuskadel, edasi ülejäänud päev jalgsi. Järsk tõus läbi võsa jätkub terve päev. Kohati pannakse järsule nõlvale nimeks “taevatrepp”.
Laagrisse jäädakse 17.30 paiku kuru alla metsapiirile. Einar siirdub luurele. Umbes 2,5 tunni pärast hõikab ta abi järele. Toivo ja Gunnar viivad talle suusad. Einar oli tõusnud kurule mööda jahimeeste rada ja laskudes tegi sisse tõusuraja järgmiseks päevaks.
Telgikohta oli raske leida, kuna kõik on kaldu. Mina ja Terje oleme toimkonnas, seepärast peavad teised telgi ise püsti saama. Saavad, aga väga kitsalt. Peale 3 tundi “magamist” teatab Toits, et läheb õue ja talle aitab inkvisatsioonist. Telgis hakkavad tõusma pinged. Keegi poetab isegi pisara. Einar manitseb kõiki sõprusele. Umbes kella kahe ajal visatakse telgist välja ka ahi. Kõik magavad rahulikult hommikuni.
Toits: “Vaenlased!”
Einar: “Davaite žit družno!”
Terje: “Olin nõus terveks ööks ahjuvalvesse jääma või ise puhhiga õue kolima!”
Toivo:
Matk on läbi. Lausudes neid kolme sõna, tõuseb kurku pisike nukruseklombike. Praeguseks (kell hakkab varsti 23 saama) hetkeks on matkast saanud möödanik, kuid veel täna hommikul oli kõik nii ilus ja…
Tänu meie vapratele telgipüstitajatele, nimesi ma ei nimeta, aga jäägu see patt nende hingele, tundsin end olevat mitte telgis, vaid keskaegses inkvisatsioonikohtus. Selili keerata ei saa, jalgu liigutada ei saa, ehk liigutada ei saanud midagi muud peale silmalaugude. Nii vaevlesin südaöö möödumiseni, siis haarasin koti ja kadusin välja. Parem vireleda väljas suure pakase käes, kui soojas telgis end mitte liigutada. Arvestades, et mul puudusid matid, öösokid, karbus, oli tegemist küllaltki hullumeelse sammuga. Kuid kaalunud väheke tekkinud olukorda, leidsin olukorra olevat sugugi mite nii hirmsa, kui alul võis arvata. Esiteks oli taevas pilves, mis tähendas elavhõbedasamba seiskumist ülevalpool –20°C joont. Teiseks oli tarvis üle elada vaid 4,5 tundi, mitte rohkem. Kolmandaks: olen ma mees või kelgunöör, et isegi ühte ööd ei saa väljas magatud.
Magatud sai ja veel pealegi hästi, kui mitte väga hästi. Ainsaks puuduseks peab lugema magamiskoti jäätunumist jalgade ümbruses tänu minu õmmeldud riidele magamiskoti sisse, mis imes märgadest sokkidest peaaegu kogu vee, kuid sokid said suhteliselt kuivaks.
Kell 6.30 tegin kokanaadile äratuse (ise ärkasin kell 5.25) ning abistasin neid nelja haooksakese lisamisega lõkkesse toidu valmistamisel.