Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Päeval bussiga Sljudjankasse, sealt edasi rongiga Ulan-Udesse.
Toivo:
(jutt käib 1 märtsi kohta G.S.)
Silmi avamata kuulatasin ümbrust ja püüdsin veenduda esialsete tunnete ehtuses. Mu jumal. See oli siiski tõsi. Lebasin toas ja mitte telgi ligases nurgas. Jäätunud magamiskott oli kuivanud. Akna taga kumavast nõrgast valgusest kostis paar laiska koerahaugatust. Keerasin külge ja veendunud, et majas valitseb endiselt vaikus, üritasin edasi magada.
Eilne õhtu, mis esialgu tundus olevat unenägu, kangestus uuesti silme ees. Külast öömaja otsimine nagu enam poleks olnud võimalik telgis ööbida. Burjaadist teejuht, kes teadis Eestit vaid Tallinna ja Avo Pikkuusi. Vahemärkusena pean ütlema, et mina tean Burjaatiat ainult Baikali ja Ulan-Ude järgi. Mingi maja, kus üürisime toa. Söögikeetmine. Leivaküpsetamine ja soe leib. Loppis nägudega matkajad. Õhtusöök ja kiire öörahu. Nendest paljudest märksõnadest valiksin välja “Loppis nägudega matkajad” ja peatuskin sel veidike täpsemalt.
Mitte ükski õhtu ei ilmutanud keegi väsimuse tundemärke enne laagripüstitamist ja toidu manustamist. Kahjuks ei kehtinud see meie Rebase kohta, kes tuhandel põhjusel ei saanud osaleda laagritöödel ja sellal, kui teised higistavad puude või telgi kallal, vahetas tema lõkke ligidal sokke või pakkis seljakotti. Kuid nüüd, kui organism ütles, et matk on lõppenud, kustusid kõige kangemadki meie hulgast. Isegi Gunnar liikus tardunud pilgul toa ja köögi vahet. Vaid Kelly ilmutas terasest vastupidavust ja valmistas meile söögid ja joogid. Kuid toidu valmimisel ilmusid kõik kausid näpus kööki ja mingist üliväsimusest polnud enam juttugi. Kuid räägitakse, et talimatkal on see tavaline.
02.märts.
Järgnevalt registreerisin kooli minevate laste askeldused ning siis tuli ka endal tõusta. Järgnev aeg kulus meil toidu valmistamiseks, kottide pakkimiskes ja kaupluste külastamiskes.
Hommikul selgus, et meie Siim ehk Rebane Ei Saa, oli otsustanud haigestuda ja ei saanud tõusta. Sellal, kui teised piirdusid kerge unisuse ja rammestusega eelneval õhtul, otsustasid Siimu närvid kergitada tema tavapärast temperatuuri 39?-39,3?-ni. Jätnud Siimu magama (kuid nagu on kohane ühele tublile ja karastunud matkajale, suutus ka Rebane Ei Saa ennast söömise ajaks püsti ajada) läksime ise küla peale hulkuma ja kauplustega tutvuma.
Tagasi tulles avastasime, et perenaine oli oma nõiarohtudega Siimule jalad alla saanud. Arvestades kogenud matkajate avaldusi, polnud Siimu palavik midagi tõsist ja selle peale erutuda oleks olnud naeruväärne. Sama hästi, kui perenaise nõiarohud, oleksid ta püstu aidanud ka paar NKVD võtet, mida omal ajal Raudne Feliks oma alluvatele õpetas.
Järgenevad read paistavad olema Terjelt, sest ainult temal on kombeks niigi haigeid inimesi rohtudega mürgitada.
Tegelikult andsin Rebasele hommikul “Coldrexi” ja ta magas palaviku välja -ÕNNEKS. (Terje)
Edasi tuli meil võtta oma seitse asja ja asutada end minekule. Bussijaamas ostsime piletid, istusime kell 14.30 bussi ja kella 17.00 ajal olime Sljudankas. Peale vähest sõiduplaani uurimist sai selgeks, et asume Ulan-Ude poole teele kella kahe paiku öösel. Sisustamaks tekkinud vaba aega, üritasime minna sauna (teisipäeval suletud) ja õhtustasime kohalikus restos. Restoran on selle koha kohta tinglik mõiste. Einar irdus koos Kellyga seltskonnast ja tähistasime matka lõppu pudeli Tokay veiniga 7-kesi.