Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Liikumine Kitoi jõge pidi kuni Biljuta suubumiskohani. Radiaal Biljuta jõe kanjonitesse
Kelly:
Öö möödub onnis Sumaki ja Kitoi ühinemiskohal, kus kütame oma ahjuga, korsten aknast väljas, aga mina kui kõige uksepoolsem tunnen kergeid kõhedusnoote. Väidetavalt olla hommikupoole ööd värisenud maa: nii ütlevad tundlikumad meie seast. Terje sõnul tundus, otsekui oleks ta viibinud vesivoodis, Aleks, kes ahju valvas, arvas, et Rebane keeras nii hoogsalt külge ja Einar olla ka mingit kõikumist märganud. Mina sellest kõigest küll midagi ei tea, sest magasin nagu õige inimene kunagi.
Hommik algas toimkonna ja külmarekordiga.: -30°C kella 6 ajal: paljakäsi toimetades hakkas sõrmedel ruttu kibe. Suundusime edasi mööda Kitoi orgu-lai ja kohati lahtise veega. Hommik oli kaunis –päikesetõus mägede tagant ja aurav lahtine jõgi ning härmas puud. Peatume, Toits teeb portreepilte.
Sõit mööda lauskmaad, vastu päikest. Mingil hetkel jõuame onnini, kus tuleb vastu peremees triibulises maikasärgis. Tegu on kohaliku jahimehega, kelle käest mõne sõna kohalike olude kohta kuuleme. Onn ise on Biljuta harujõe suubumiskohal, oleme siia jõudnud ootamatult ruttu, kell on alles 11. Sõidame veel veidi edasi, otsides laagrikohta ja otsustame teha samal päeval radiaali Biljuta’le.
Tõnis ja Rebane jäävad laagripaika, teised asuvad kella poole 2 paiku teele. Päikseline ja soe lõunane aeg, ilma seljakotita sõita tõeline rõõm. Sõidame mööda jõge üles, vahepeal tuleb rippsild, mida Toits lähemalt uurib ja tuvastab silla kandevõime : vähemalt ~80 kg osas täiesti OK. Mõne aja pärast jõuame lahtise vee ja jääkoseni, kus tuleb suusad maha jätta, edasi jalgsi. Algabki kõrge kanjon, mis on tõeliselt meeldejääv ja vinge, kuigi ka eelmised nähtud kanjonid on mulle isiklikult vägagi meeldinud. Siin on eriti kõrged kaldad, kõrgel paistavad kuused kui osjavarred, vahepeal kive, lahtist helesinist vett, nähakse vesipappi.
Ühes päikeselaigus sööme kella 4 ajal ära šokolaadid ja joome tee, et siis suunduda tagasiteele. See võtab vähem aega ja kella 6 paiku oleme tagasi laagris. Söögikeetmise ajal möödub laagrist hommikul kohatud jahimees, kes on naasnud oma järjekordselt päevaretkelt, seljakotis muskushirv. Ajab meiega mõne sõna juttu, küsib eesti rahvuslikku puhkpilli, mida ristsõnas olla küsitud, aga kellegi ei tule see (torupill?) vene keeles meelde.
Õhtu nagu ikka. Einari üllatus – kala telgis, strohhiring. Mina nõelun heitunult rebenenud seljakotti. Puud on sel ööl head ja magada soe ning mõnus.