Liikumine piki Šumaki jõge allapoole Šumgai-goli suudmesse
Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Siim:
EV 81. aastapäev.
Hakkasime hommikul Šumaki onnidest tulema ja ei saanudki palju sõita, kui mul järjekordselt läks suusaside katki. Ja nii ma teistest maha jäingi. Teised jõudsin niivõrd palju eest ära, et neist polnud enam haisugi järgi ja kuna alguses käis sõit mööda haljast jääd, ei jäänud ka eesliikujatest erilisi jälgi maha. Niiviisi juba tükk aega liikudes toppama kas suund on ikka õige või ei ole. Hakkas ikka kõhe küll.
Lõpuks kui teised vahepeal, tänu nende ootamisele, kätte sain, suutsin veel oma vasaku käe vastu jääd ära äestada.
Teised käes, lootsin et suudan nendega sammu pidada. Oh seda õnnetust. Vahepealne vees käik tõmbas ka sellele kriipsu peale. Ja jällegi olin ma üksi.
Teistele õnnestus mul järgi jõuda alles lõunapausiks ja sedagi ilmselt tänu mäenõlvale, kuhu suusarada keeras. Pärast selgus, et varajase peatuse põhjuseks oli Toitsi suusakepi purunemine (läks lihtsalt pooleks). Sellal kui Terje tegi süüa, parandasid Toits ja Einar hoolega Toitsi keppi.
Peale lõunat, oh imet, suutsin ma teistega st isegi Toitsi ja Gunnariga tempot pidada. Aga see oli väga väsitav ja vaevarikas ülesanne. Aga ma tulin siiski sellega toime.
Õhtul laagris olin kokanaadis ja lõppkokkuvõttes võib öelda, et minu tehtud road söödi ära a) viisakusest; b) näljast); c) lihtsalt nende headusest. Ise lootsin siiralt, et need õnnestusid.
Õhtul sai isegi lipp korraks heisatud ja Toits oli lippuriks.
Kõige mõnusam oli sel päeval ikkagi Gunnari sürpriis – külmunud maasikad. Nii kui need välja toodi, hakkas telgi erinevatest otstest kostuma sõnu, ohkeid ja nämmumist. Maasikad koos Strohiga tegid rahva päris elavaks isegi korraks.
Öösel sada tiba lund.