Enne lahkumist vaatame toad ja toolialused üle, et midagi olulist maha ei jääks. Kiikan igaks juhuks korra ka rõdule. Kõik on puhas, see tähendab tühjaks joomata õllepurke kusagil ei vedele. Eile leppisime Valmariga kokku, et hommikul viime talle võtme. Kell kaheksa pidi mees sõitma ära golfiturniirile ja nii pingutame, et õigeks ajaks jõuda. Leiame kirjelduse järgi maja, aga tuttavat autot pole. Kõhkleme veidike aega, sest laupäeva hommikul kell kaheksa võõras riigis vale ukse taga kella lasta ei ole see, milleks me tulime. Kiire analüüs viimase kaheteist tunni sündmusest kulgeb me peades ja pinnale hulbib loogiline seletus olukorrale – Valmar läks ju taksoga koju jättes auto meie oma kõrvale! Kas keegi pani hommikul seda tähele? Otsustame nüüd hoopis julgemalt proovida ja kuuleme, kuidas ettevaatlik kellanupu puudutus sees koleda krääksatuse esile kutsub. Muud midagi ei järgne ja kedagi ei tule ka. Võtit postkasti ka ei julge susata, äkki pole õige. Pannes panuse islandlaste rahulikule meelele, vajutame nupukest jõulisemalt. Eks inimesed ju pidid uksekella ostes ikka arvestama, et seda hakatakse helistama ja loodetavasti on kostuv krääksumine siis nende meelele. Muusikutel on ju omapärane maitse, arvab MeelisW. Ikka ei midagi, vaikus. Sirutan juba näpu, et kolmandat korda nuppu muljuda kui uks avaneb hääletult ja lävel seisab unine naisterahvas. Et asi kohe alguses selge oleks, tervitame eesti keeles. Vastatakse samuti eesti keeles, mingite emotsioonide väljalugemiseks on ukselseisjal ärkamisest ilmselgelt liiga vähe aega möödas. „Me tõime Valmarile võtme ära“, püüame asjalikul toonil oma visiiti põhjendada. „Ahah ja aitäh, Valmar sõitis juba ära“, on vastus enne järjekordset haigutust. Ei oska me ka rohkem midagi kosta ja soovime kohmetunult kena laupäeva jätku. Kummaline nüüd küll, sest pidime hommikul veel kokku saama ja kätt suruma. MeelisW siiski otsustab olukorda uurida ja helistab. Kuuldes, kus mees on, ei suuda MeelisW mitte hüüatust tagasi hoida – „Miks sa istud muusikakooli rõdul ja loed ajalehte?“ Sellel samal rõdul, mille tühjust ma ise kontrollisin. Kuidagi oli juhtunud nii, et Valmari peas oli öösel saanud kokkusaamise kohaks ja ajaks kell kaheksa muusikakoolis. Meie peades oli see jätkuvalt kell kaheksa Valmari maja juures, mille asukohta ta nii püüdlikult meile eile juhatanud oli. Samal ajal kui meie poe kaudu lahkusime, oli tema roninud rõdule, sest võtmed ukse kaudu sisenemiseks olid alles tema poole teel. Delikaatselt hoidus ta helistamast ja koputamast, et mitte meie und häirida. Nii ta siis istus juba pool tunnikest lehe seltsis ja imestas, et miks sees mingit liikumist ei toimu. Jätame hüvasti ja sõidame seejärel koos linnast välja. Siis peletame signaali lastes lendu kuus parti ja keerame erinevatesse suundadesse.
Naudime kaunites kohtades peatusi tehes hommikusi laineid, kaljusid ja kajakaid. Tegemist on siiski osalise naudinguga, sest tagumine rida ei ole veel valmis silmi uutele väljakutsetele avama.
Varsti kaob ka valgus – algavad tunnelid. Kell pool kümme jõuame inimtühja Siglufjörðurisse. Tuleb minna esimest vaatamisväärsust uudistama. Kunagise heeringapealinna keskus on silmnähtavalt läikima löödud. Kena idülliline külake ja heeringate kadumine tänavapildist on tõenäoliselt sellele idüllile ainult juurde andnud. Iseasi, mida kohalikud asjast arvavad, algse funktsiooni kaotanud monofunktsionaalse asula taak võib väga rõhuv olla. Asulas ei liigu mitte ühtegi hingelist, vaid aiapäkapikud vahivad treppidel. Liidi võdistab iga kord õlgu, kui mõnest mööduma peab. Tegemist on tema meelest äärmiselt vastikute tüüpidega. Või on siis tal lihtsalt külm, või…., saa sa siis aru. Kehakeele eksperdid pole meist keegi suuremad asjad ja nii võtame ikka juttu tõe pähe. Pole ju üldse paha omada autos vihkamise objekti. Olen nõus ühe maja trepilt talle kuju kaasa varastama, aga see konkreetne isend ei pidavat talle kohe üldse meeldima.
Täpselt kell kümme sõidavad asulasse sisse turismibusside kolonnid, ühel on veel külje pele kleebitud suur silt „Hommikukohvi joome kaunis heeringapüüdjate linnas!“ Ja 10.01 on linn sisselülitatud. Õnnetuseks oleme sattunud just selle kohviku juurde, millest bussi reklaamsilt inspireeritud oli ja kus lõhn osad meist sisse peibutab. Samal ajal asub saabunud bussitäis saksa turiste raevukalt letti ja laudu ründama. Püüame põgenema pääseda, aga hurmav hõng ei taha lahti lasta. Palju ei puudu, et loojuv päike meid siit leiaks. Sõidame edasi mööda rannikut, peatudes jätkuvalt lainete, kaljude ja kajakate pildistamiseks. Ennelõunal jõuame välja Höfsösse, kuhu just olevat uus soojaveebassein rajatud ja mis pidi ole üks siinse kandi kohustuslikest objektidest. Bassein ise on tavaline ujula, aga asukoht kõrgel kaldal pakub tõesti suurepärase vaate nii vee alt kui vee pealt. Teeme kompleksi murukatusel lõuna ja arutame lähitulevikku. Kaugem tulevik on nagunii selge. Vahepealse soovmõtlemise olime kõrvale jätnud ja leppinud sellega, et Läänefjordidesse me ei jõua. Nii nagu tegelikult oligi planeeritud.
Peale sööki jagunesime. Alar ja Pille läksid sooja vett katsuma, ülejäänud läksid külma vett vaatama. Sõitsime mõned kilomeetrid tuldud teed tagasi kohta, kus mööda kitsast, mitme kilomeetri pikkust maariba oli võimalik ookeani lainete eest turvalises kauguses eemal paistvale saarele jalutada. Jeebiga saab siin isegi sõita. Nagu ikka on, võtab kõik rohkem aega kui arvestatud. Lainetest pildi tegemine on niivõrd kütkestav tegevus! Lisaks tekitas nende kestev kohin ja loksumine kõigil vaimseid probleeme, mis vajasid füüsilist lahendust. Lagedel turistirohkel kliburibal ei olegi see väga lihtsalt ja esteetiliselt lahendatav ülesanne. Saare kõrgemasse tippu me ei jõudnudki. MeelisW küll esmalt üritas, aga loobus. Kokkulepitud ajaks poleks siis olnud mitte mingit võimalust tagasi jõuda. Matka saare läänerannikule võtsimegi vaid meie MeelisWga ette, tehes seda väga kiires tempos. Maila, Liidi ja Ennike jäid niisama saare serva uudistama ja pidid siis vaikselt tagasi jalutama. Õiget rada saare teisele küljele ei viinudki, kuigi üksikuid märke võis leida ja kohati oli ka käimisest kulunud vagu veel mätaste vahel leitav. Püstloodselt ookeani langeva kalju ja avaneva vaate lugesime MeelisWga üksmeelselt aga seni nähtuist parimaks. Oli tuline kahju, et saart enese jaoks kodus ei avastanud. Kindlasti oleks siis ühe terve päeva siia planeerinud, et ring ümber saare jalutada. Selleks ajaks kui tagasi auto juurde jõudsime, olid naised veinipudeli ümber valanud ja lebasid nüüd rahuoleval ilmel auto taga maas. Korjame basseini kaldalt ka suplejad peale ning jätkame teekonda esimese bensukani, kuhu silmade põledes sisse tormatakse. Linnarahvas on taas tsivilisatsiooni jõudnud! Kellele hot-dog, kellele jäätis, kellele friikartul ja siis veel kellele mida. Muidugi on tegemist ka pikima sõidupäevaga sellel matkal, sest telgiplats on siit veel mitmesaja kilomeetri kaugusel. Otsustame, et vaatamisväärsusi tee peale enam ei jää ja peatume vaid häda vajaduse korral. Eesmärgiks on jõuda välja läänosas asuva Snæfelli poolsaarele, et homme sellele ring peale teha ja ehk koguni Snæfellsjökulli vulkaani otsa ronida. Selle teise otsa siis kolmest. Päev on kavandatud lõppema Stykkishólmuri kämpingus, kuhu sõites on üle lahe aimatavad Läänefjordide hägused kontuurid. Kämpingut otsides saame osa väga omapärasest Islandi huumorist. Nähes silti pingikese ja kuusekesega, selliseid on meilgi teede ääres küll, arvame olevat leidnud õige teeotsa ja pöörame kõhklemata paremale. Tee viib meid surnuaia taha trööstitule tühermaale….
Esimese asjana tarisid MeelisW ja Maila keset õige kämpingu platsi seisnud telgi juurest ära pikkade pinkidega kämpingulaua. Liidi instrueeris ärandajaid sünkroonis astuma, et mitte pahkluid siniseks koksida. Rohkemat tema roided ei lubanud ja isegi liiga hoogsalt lendu lastud õpetussõnad võtavad valugrimassi näole. Piinlevat inimest on lihtsalt valus vaadata, nii et valan ka talle peale töö tegemist esimese ühiku välja. Kõrvaltelgist pistavad meie vadina peale ninad välja prantslased ja uudistavad ümbrust. MeelisW on juba suhtlemisvalmis ja teemad hakkavad arenema. Kogu vestluse käigus piidlevad prantslased lauda ja bussi. Viimaks ikka peavad küsima. Nimelt et kust me selle laua saime? Kas see tõesti mahtus bussi? Selgitasime asjatundlikult kohalikku kodukorda ja ei jaksanud vennikesed ära imestada, et nii ka saama. Õhtuks valmib suurepärane risotto, kui vaid tuul vaiksemaks keerataks. Ühine kokanaat on ikka hea. Kellelegi tuleb ikka vahel meelde aineid juurde panna ja nii on ka üllatusi põhjust rohkem loota. Eelmise aasta edasiarendusena on aga kogunisti nii, et koos isevalmiva toiduga lähevad ka kõik nõud ja pajad peale sööki ise puhtaks. Enne magamaminekut pesemas käies jään peaaegu tõukeratta alla, nii tihe on liiklus ümber sansõlme.