2.08.2015 Kurja tädi laager

Algusesse

Eelmine päev

Hommikul on aega küll. Arutletakse mitte selle üle, mis kell on vaid, mis aasta on. Ennike pettub väga oma ülimoodsas käekellas, sest erinevalt Liidist ei oska kell aasta kohta midagi kosta. Helpi luges ilmneb, et kell ei peagi seda teadma, tegemist on selle aasta mudeliga. Samas paneb natuke muretsema Liidi seisund, sest vara on veel aastapõhisele arvestusele üle minna, kuigi juba mitmendat päeva kestev roidevalu selleks vaikselt näib juba põhjust andvat. Seda kõike saadab tema üldine hoolimatus enese suhtes. Pole oluline, kuidas välja näha või mida kanda, ei mingit esteetikat. Isegi oma kõrvade külmetamine jätab tundetuks. Vaid naer toob kivinenud ilmesse pingutatud valulise grimassi, samal ajal kui käed püüavad kramplikult keha vappumist takistada. Ei mingit lõdvestumist.

Kui toit juba üle paja ääre paistma hakkab, pistab Alar pea telg ukse vahelt ja palub ulatada niiti ja nõela. Pükstel olevat strateegiline paik avanenud. Töö valmib siis kui kõik juba kartulipudru foobias Alariga solidaarsed olla püüdes laua taga riisnuudleid matsutavad. Liidi teda enne laua äärde ei luba kui veendub, et delikaatne koht tõepoolest kaetud sai. Alar jääb enese juurde. Nimetagu teised seda delikaatseks või mõneks muuks „d“ tähega algavaks paigaks, tema jaoks on tegemist strateegilise kohaga. Seepeale sööb algaja kardioloog suu tühjaks ja palub viisakalt selgitada, millisest kohast nimelt jutt käib. Liidis põhjustab algav selgitustöö taas näokrampe ja kehavappeid, mida nõrgad käed tagasi hoida ei suuda.

 Esimene vaatamisväärsus on sadam. Seekord arvavad teised ka nii. Ronime sadamat merest eraldava kaljurünka otsas oleva tuletorni juurde. Ilm on suurepärane. Läänefjordid on peaaegu siinsamas ja need on nüüd ka nähtud! Edasi sõidame otse Snæfelli alla, kuigi pilved seal midagi kaunist lubamas ei ole. All on aga ilm jätkuvalt suurepärane. Teisel pool poolsaart, pisut enne kui tee Snæfelli juurde viiva raja algusesse ära keerab, on tee all koobas. Selle tingmärgi olen enesele nüüdseks pähe õppinud. Läheb napilt, et kaunis päev maa alla raisku ei lähe. Ainult MeelisWi resoluutsus gaasipedaaliga päästab musta auku sukeldumisest. Vähemalt proovima peaks seda tipukest, oleme MeelisWga veendunud. Isegi siis kui ainult udu piirini peaks olema võimalik minna. Alar on väga skeptiline, Ennike natuke vähem ja teised ei võta ligitõmbava sügaviku lähedusest lummatuna üldse seisukohta.

Raja alguses paistab otsetee üle liustiku. Ennikese jaoks ei ole täna küll kasside ja köie päev. Alaril on pilk alt uuesti üles pöördunud, aga kuna Liidi Ennikest rooli ei luba, siis on mahajääjate tegevusprogramm natuke lahtine. Tahaks küll üles, aga erinevalt meist takistab teda kodune kasvatus. Kilomeetrist tõusu ja laskumist me alla viie tunni ära ei käi ja nii kaua auto taga veini juua pole mahajääjatel võimalik. Veini lihtsalt pole nii palju. Lõpuks lepitakse kokku, et Liidi, Ennike ja Maila jalutavad tagasi alla külasse ja leiavad seal enesele naudinguobjekti. Sööme kiirelt kohupiima ning nussa saia moosiga ja asume teele. Vahepeal meile kõrvale parkinud belglased asuvad meie jälgedesse ja gepsu rada viib otse üle mägede. Kõrgemal avaneb ka vaade teele mida mööda oleks saanud pisut kergema vaevaga sinna, kus me olime, aga tagasi ka praegu enam minema ei hakka. Alguses saab mööda kive keksida, varsti on tark kassid jalga panna. Tõus on lihtne, pragusid pole, vaated kahel pool kitsast poolsaart laiutavale ookeanile avarduvad ja enne tipu alla jõudmist ristub meie trajektoor laia traktoriteega. Niimoodi veetakse siis turiste üles. Tipust saabuvad kohalikud, kõik kirkade ja kassidega. Tipp ise on terav ja suhteliselt järsk junn, mille nõlvadel jäine ja kõva lumi. Ülemisel kümnel meetril on paarikümne sentimeetrise  lume all ka jääd. Kirka on siin palju mõnusam asi kui matkakepid. Tipp mis tipp, jääb üle olukord rõõmsalt kokku võtta. Teeme pilti ja sööme šokolaadi.

Alt hakkavad tõusma meile järgi jõudnud turistid. Ilma kassideta, mõnel üksikul matkakepid. Püüame enne vähemalt sellest jäisest kohast alla saada. Kohtudes tõusjatena hoiatan, et ilma kassideta pole mõistlik edasi minna ja osa võtabki mõtlemiseks aja maha. Mõni proovib veel edasi minna, aga kui sõrmed enam lumme sisse ei lähe, siis hakkavad nad tagumiku peal alla tagasi tulema. Vaid üks tütarlaps jätkab ilma milletagi ronimist ja kõõlub mööda kaljut üles  välja. Õnneks tuleb ta ilma ekstsessideta ka alla tagasi. Ikkagi pole mõnus vaatepilt. Meie laskumine võtab aega vaid kolmveerand tundi. Ülevalt teed valides saame lund mööda praktiliselt teeni välja. Veel viisteist minutit ja oleme auto juures tagasi. Proovides palavas segama hakanud mütsi tasku pista, avastan, et dressikat pole enam seljas. Olin kusagil hajameelselt lahti riietunud ja liigse eseme mättale jätnud. Plaan on üles tagasi sõita ja vajadusel natuke joosta, kaugel ei saa see koht olla. Plaaniks see jääbki, sest nurga tagant ilmuvad välja meile tuttavad belglased ja lehvitavad juba kaugelt minu kollasehallikirjuga. Tänud on vastastikused, väidetavalt olid meie ülesmineku jäljed neile suureks abiks olnud.

Naised on all leidnud koleda kivimehe juures asuva kohviku, olles enne rannikul ka ilusat loodust silmitsenud. Ilm on tõeliselt soojaks pööranud ja lühikese riietuse kasutamine kohalike poolt on ka minu meelest juba üsna põhjendatud. Võtame samuti kiire kohvi ja stardime, sest kell on juba pool seitse. Pimedaks küll  minemas pole, aga pikali tahaks siit mitmesaja kilomeetri kaugusel visata. Borgarnesis saab jaks otsa. Bensukast laeme ennast kiirtoitu täis, ostame lunnipildiga sokke ja teeme uue plaani. Geisrite juurde kämpingusse ei lähe, vaid võtame mõne siinsamas oleva. Esimene on basseiniga, aga see meile ei sobi. Orienteerume edasi. MeelisW roolib, mina vaatan korraga kaarti ja gepsu, teised tukuvad. Ainult Ennike vahib niisama ringi ja märkab seetõttu tee ääres silti, mis meid otsitavale järveäärsele telkimisplatsile juhatab. Pikalt kohta ei otsi, vaid pargime esimesele ettejuhtuvale platsile nagu instruktsioon ette näeb. Alar ja Pille leiavad administratsiooni ja maksavad kumbagi telgi eest 1600 raha. Landmannalaugari rajal tuli see summa maksta inimese kohta. Elu muutub Reikjaviki lähenedes järjest odavamaks.  

Alustuseks kolame ringi, et leida järve, mille ääres pidi kämping asuma. Sinna on meie telkide juurest nii pikk maa, et keegi ei viitsi minna. Selle asemel selgitame välja kõige soojema veega peldiku. Leitakse ka tualettruume, aga nendes on vaid külma vett. Teeme kakaod, et ära valada kogu säilinud stronn. Enam pole vaja midagi säästa. Jook tikub kange tulema ja pean paremaks kakaoosa mahu suurendamiseks potti piima tublisti juurde valada. Esmalt läheb ära vana paki põhjas loksuv ollus. Prügikoti mahu vähendamiseks kägardan tühja paki kokku ja topin muu soga vahele. Maitse torgib, see tähendab, et jook ikka on kangevõitu. Kotist võetud uus piimapakk aga osutub korgituks, kuigi püüdsime kõik asjad võimalikult taassuletavas pakendis osta. Auto olime seetõttu suutnud säilitada enam-vähem puhtana. Nüüd on meil aga kaks päeva enne reisi lõppu autos poolik piimapakk, mida enam sulgeda pole võimalik. Tuletan meelde hulgaliselt vanasõnu vanast asjast liigvarase loobumise kohatuse kohta, pikkides vahele asjakohased omadussõnu. Kõike seda mõttes muidugi. Aga meil osatakse ka mõtteid lugeda. Kuniks prügikoti lahti harutan ja kortsus paki uuesti õigele kujule puhun, on Maila otsinud teisest prügikotist veepudeli. Loomulikult ei kõlba vana piimapakk värske piima pakendamiseks, halvaks läheb ju. Kompromiss sünnib kui korgitul pakil kaas maha lõigatakse, piim pudelisse valatakse ja pudel pakki surutakse. Nii siis valmistatakse käepärastest vahenditest korgiga piimapakke.

Liidi on hommikusest depressioonist taastumas ja enese eest hoolt kandma hakanud, alustades kõrvadest. Tõstes mütsi kõrvu kord üles ja lastes siis jälle alla, lähevad päev otsa külmetanud  kõrvad soojaks ja punaseks. Pilk peeglisse kõditab eneseteadvust, sest tõstetud kõrvadega fliisist lendurimüts laseb tal  ilmselgelt kõikjal muljet avaldada. Nii valmib otsus kuni lennukisse minekuni mütsi mitte peast võtta. Ennikese meelest on see odav populaarsus ja lunnimütsiga mehe hale plagieerimine. Vähegi väärikas väljakutse olevat sellisena Tallinnas lennukis väljuda.

Edasise diskussiooni väljanägemise parandamiseks sobilikest võtetest summutab kaugemalt kostma hakkav külakapelli mäng, mille helitugevust võimenditega korralikult parandatud on.

Peale sööki tehakse peldiku ja tualettruumi veevarustuse eripära laagri administratsiooni poolt Liidile ja Ennikesele põhjalikult selgeks. Lühidalt on asja olemus see, et peldik on peldik selle pärast, et sooja vett säästa. Sinna on  lihtsalt vähesed inimesed nõus sisse minema. Nutikad matkajad aga kasutavad iga paika vastavalt selle praktilisuse määrale.  Puhas tualettruum on praktiline ja mugav kõiksugusteks hügieenilisteks asjaajamisteks, aga nõudepesuks see sooja vee puudumise tõttu ei sobi. Selleks sobib peldik. Soovimata kuidagigi teiste laagriliste huvisid kahjustada, pesevad nad nõusid väga kiiresti ja vett säästes ja ei taipa mitte, miks laagritädid neile peale sattudes „out, out“ karjuma hakkavad. Ennike kohkub ja taandub käsi üles tõstes kraani juurest, olles nõus oma nõudest võitluseta loobuma. Liidi keerab küll kraani koomale, kuid jääb väikest näppu aeglaselt rasvases pruunis vedeliku keerutades tädidele tuima ja ükskõikse näoga otsa vaatama, nõudes selgitust. Selgitus tulebki: vannitoas ei tohi nõusid pesta! „Vannitoas?!“, ei suuda Liidi end pidurdada. „Kas te tahate öelda, et te käite ennast siin pesemas?“. Seda tädid muidugi väita ei tahtnud, sest ruumis lahti riietudes oleks olnud raske sealt puhtamana väljuda. Sellest hoolimata jäi „out“ jõusse. Tuli minna välja ja oodata nurga taga, kuni kurjad tädid silmapiirilt kaovad ja siis edasi pesta. Sama plaaniga sisenenud meesterahvad peletatakse aga välja käratusega „wrong room“, väites et tegemist on naiste pesuruumiga. Personal ju nii just oli ruumi otstarvet selgitanud. Magamamineku ajaks on pidu väljaku teises servas tõsist hoogu üles saamas. Tukastame, et tuttavate meloodiate peale taas ja taas äratuda.

Järgmine päev