MeelisW varbad on hommikul suurepärases korras. Sääselaadsed mutukad ei ole ööga taltunud ja ründavad kõiki, kes vaid välja ilmub. Autosse ronimine ei aita, tulevad järgi. Ka sõidu ajal akna lahtitegemine ei aita. Nad klammerduvad klaasile ja sõidavad koos klaasiga ukse sisemusse, et siis uuesti koos klaasiga välja ilmuda. On ikka kõvad küünised neil putukatel. Esimene peatus on Hengifossi kose juures.
Teel sinna sõidame läbi esimese tõsiselt võetava puudesalu, mis siiski dendropargiks osutub. Fossi juures on laulupidu, raskusi on masina parkimisega. Muidu on kena kõrge kosk. Edasi läheb retk aga puhtalt professionaalse kretinismi radadele. Kárahnjúkari pais, mida vaatama sõidame, on Islandi uusim ja valmis 2009. Aastal. Pais on omasuguste seas Euroopa suurim oma paisutuskõrgusega 193 m ja varustab paisust 75 kilomeetrit eemal asuvat Alcoa alumiinimitehast energiaga. Tehase juure olevasse Fljótsdaluri elektrijaama juhitakse vesi tunnelitega ja jaama juures on surve juba 420 meetrit.
Kes jaksab, loeb ise võõrkeeles edasi https://en.wikipedia.org/wiki/Kárahnjúkar_Hydropower_Plant
Õnneks või kahjuks oli veehoidla poolenisti tühi, sest parajasti käisid liigveelaskme ja voolurahusti hooldustööd. Või siis uue asja remonditööd, päris selgust kohapeal ei saanudki. Oleks muidugi olnud vahva vaadata kogu seda veemängu, mida rahustit läbiv vesi pakub, aga praegu anti võimalus tutvuda kompleksi nende osadega, mis muidu vee all oleksid. Kõik muidugi nii suurt vaimustust ei tundnud, aga olukorda taluti vapralt. Vaid siis kui põhikonstruktsioonid olid detailselt üle vaadatud ja üles pildistatud ning tundus, et saame juba minema, tõmbusid ninad pisut kirtsu. Tagasiteel üle paisu tuli kindlasti veel üks peatus teha, sest paisu teises otsas olid ju veel kaks suurt kilpsiibri hüdrosilindrit, mida ma ei olnud veel õieti näinudki. Suutmata end talitseda, teen asjadest väikese tehnilise ülevaate. Kompensatsiooniks tüütu sõnavõtu eest pakun kõigile vaatamiseks vana head fotograafitrikki, kus enese asukoha ruumis unustanud fanaatik parima kaadri saamiseks taganedes kusagilt kõrgelt alla lendab. Minul läks üle keskmise paremini, sest nõlv oli vaid neljakümne viie kraadine ning suurt hoogu sisse saamata suutsin isegi püsti jääda.
Edasi tuleb aga see osa matkast, miks siiakanti üldse sõitsime. Mitte et vesiehitis vaatamist väärt poleks olnud. Edasi sisemaale Askja järve äärde sõitmiseks oli meie autoke pisut tagasihoidlike omadustega. Tuldud teed tagasi vaadates paistis paisult kätte päikeses särav üks kolmest Islandi Snæfelli vulkaanist. Selle otsa oligi homme plaan minna.
Sõidame pisut tagasi ja loeme kõrvaltee alguses olevale tahvlile maalitud instruktsiooni, mis keelab misiganes sõiduvahendiga edasi minna. See teeb headmeelt, et kõiki võrdselt koheldakse. Meie oma bussiga poleks nagunii olnud võimelised seda teed läbima. Algus ei paista küll midagi problemaatilist olevat. Pakime seljakotid ja hakkame astuma. Õigesti teeme, sest silti ignoreerides ei oleks me kuigi kaugele jõudnud. Tee on jätkuvalt sulalumine ja ei kanna. Lume alt paljandunud lõikudel vajub saabas pahkluuni vedelasse pinnakattesse. Ka kehvem jeep oleks siin kindlasti paigale jäänud. Varsti tulevad ka jõed. Tegelikult saab neist läbi jalutada, aga esimesest saapaleotamisest konservatiivseks muutunud kaaslased võtavad kõik oma jalatsid näppu ja jalutavad paljajalu. Kuna lumekeel, mille alt vesi väljub on napilt paarikümne meetri kaugusel, suurem asi spaaprotseduur see jalutuskäik pole. Maila meelest tahtsid lausa mitu jääpanka ta jalust maha niita. Umbes kolme kilomeetri kaugusel on tee ääres lumefrees, millega üritatakse mäe jalamil oleva hütini tungida. Ka puhastatud tee pole suurem asi käimiseks, jalg vajub ikka kümme sentimeetrit olluse sisse. Päris tõusuraja algusesse me välja ei kõnnigi, sest paistab lootus rajale poole pealt külge lõigata. Paneme laagri üles pisut kuivemale seljandikule, kus puhub ühtlane külm tuul ja ümberringi on taandumatu lima. Mingit mäge, kuhu minna tahame, ei ole olemas. Õhtusöögi ja teejoomise ajal pole tegelikult ilmal enam häda midagi, täiesti tavaline halb ilm.
Õhtul pikali heites ilmneb, et Ennikese kolmanda ribi kohal turritab telgi põranda all üks väike rahn. Ennike üritab sellele mitmeid kordi kõvasti peale istuda ja ajab viimaks kõik ikka naerma ka, aga paremaks küljealune küll ei muutu. Proovin ise kivi rusikaga maa sisse taguda ja olukord paraneb. Pinnas telgi all on selline poolpehme löga ja kui hästi kiiresti äsada, siis loksub muda kivi alt välja ning kivi vajubki allapoole. Pille ja Maila kütavad üldist paanikat saabuva külma öö ootuses. Pille riietub tegelikult muidugi nii nagu tavaliselt, aga nõuab fliiskindaid varvaste otsa. Pakun lisariidena oma hetkel kasutuid lühikesi pükse. Ennike läheb viimaks ka emotsiooniga kaasa ja kerib kusagilt leitud salli umber pea muutudes äravahetamiseni sarnaseks ühe tegelasega filmist „Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused“. Kui magama jääme, vaibub tuul pahaendeliselt ja ei puhu enam ei öösel ega hommikul.