Äratus on kelle kuus. Vaatan õues lima ära ja poen telki tagasi. Kohe hakkab sadama ka ja krõbin vastu katust on tugev. Järgmine äratus on kelle kaheksa. Krõbin vastu telki kestab, aga sademete kukkumine on pisut pehmem. Tähendab, sajab lund või peenikest vihma. Vahet pole, mingist tõusust kõrgemale kui telgi põrand, ei ole sellistes oludes juttugi. Kell pool kümme rullib Ennike pea sallist välja ja alustab maniküüriga, et korrektse välimusega pidupäeva vääriliselt hommikust süüa. Ei kõlba ju narmendavate küüntega sünnipäevalast õnnitleda. Naabertelgist hakkab samal aja kostma erinevates keeltes sünnipäevalaule. Vahele deklameeritakse hardas pühendumuses võõrkeelset luuletusi, milles Pille terav kõrv tabab ära magamiskoti kasutusõpetuse. Sünnipäevalaps Alar, kes aga neid keeli ei mõistnud, lebas moosise näoga magamiskotis ja nautis tähelepanu. Ja tuleb tunnistada, Liidi deklameering kõlas vägagi pidulikult. Maila hakkab kotist Höfnis hangitud „Hamingaju-kaka“ nimelist kooki otsima ja meie telki lauda katma. Koogilt küünlaid ära puhudes teeb Alar võimalikest altruistlikuima katse ja soovib: „Et sitt ilm jätkuks!“ Tavaliselt ei pidanud tema soovid kunagi täide minema.
Hoiame natuke aega kõik koos hinge kinni, et seegi kord nii läheks. Erinevalt kolme aasta tagusest on Alar juba suur poiss ja mänguasju kinkida pole enam sobilik. Anname pidulikkuse värinaga hääles, milles sünnipäevalapse kõrv tagasihoitud naerupuginat arvab tabavat, õnne soovides üle kokkupandava sae. Kui kook söödud, aitab Liidi meie telgi ära koristada. Liigset tseremoonitsemist pole matkaoludes vaja. Telk näeb juba siis parem välja kui Ennikese hallilt magamismatilt kollakad koogipurud Maila heledale matile ümber pühkida. Koju minna naabertelk enam ei näe, sest laskunud on nii paks udu, et nende telk tundub olevat haihtunud. Niisuguste oludes turvalisest kohast ei lahkuta. Ei aita ka vana hea ilmaparandusluuletuse „Mõ ne sejem, mõ ne pashem….“ grupiviisiline sugereeritud häälega lugemine. Udu muutub sellest ainult raskemaks, ei suuda enam õhus püsida ja hakkab taas peenikeste piiskadena telgile langema. Pole midagi teha. Sünnipäevalast niisuguse ilmaga hommikusööki tegema kupatada tundub liig, mis liig. Las harjub telgis saega. Seega, tuleb Pillel minna. Aga nagu ikka sünnitavad halvad olud nutikaid mõtteid ja kui toit telki serveeritud, on tal ka lühimaa tegevusplaan valmis: Tema pikutab peale sööki koos teistega pisut ja Ennike läheb nõusid pesema. Hääletame ja plaan ongi vastu võetud.
Kell 11.32 alustame läbi tiheda vihma väärikalt ja organiseeritult taandumist Snæfelli alt. Ja palun mitte segi ajada evakueerumisega, mis on protsess, kus varustus ja lombakad maha jäetakse. Tunni pärast sirab taevas päike ja mäetipule on jäänud pähe ainult väike müts. Harvad on mägedes need hetked, mil vihma lõppemine ja päikesepaiste meele nii tusaseks teevad!! Ja just praegu oleme me sellisest harukordsest hetkest osa saamas!! Missugune tähelepanuväärne päev!! Õnneks hakkab peale jäiste jõgede, mida kõik peale minu taas paljajalu läbivad, taas tibutama ning mäetipp kaob silmist. Lumefreesi juures hakkavad paistma kaks autot, mis vaikses tempos ettevaatlikult meie pool veerevad. Tegemist on pargivahtidega, kes on meie nägemisest mõõdukalt hämmeldunud, aga küsivad siiski oma ametijuhendile vastavad küsimused ära. Uurime oma kaardil autost mõne kilomeetri kaugusele märgitud „hot pooli“ olemasolu kohta ja kas sinna autoga ka ligi pääseb. Koht pidi olemas olema ja isegi Honda Civic pidi juurde pääsema. „Lund on palju“, kurdavad nad ja veerevad edasi onni poole, kuhu meie ei jõudnudki ja kus kedagi praegu ka polevat.
Meie teekond jätkub märksa rõõmsama tuleviku poole. Basseinid on olemas ja majake nende kaldal ka. Uurime, kuhu telke võib panna ja meile näidatakse maja ees silmapiirini laiuvat kergelt lainjat välja. Poeme maja nurga taha tuulevarju, teeme „vanaka“ lahti ja laseme hea maitsta. Kolmandal ringil kui järg taas Pilleni jõuab, pöörab ta põhja püsti ja vaid paar pisarat voolab ta huulile. „Kas te jõite selle juba tõesti ära?“, on ta nördinud. Teistele võtab ka pisara silma! Edasi läheb elu veel paremaks. Enne basseini minekut ei ole pesemine mitte ainult võimalik, vaid lausa kohustuslik. Keegi ei vaidle vastu ja kõik teevad nagu sildid ütlevad. Õues on kaks basseini, üks neljakümne kolme kraadine ja teine külmem, kolmekümne kaheksa kraadine. Basseinide temperatuur tundus uskumatuna. Kontrollisime selle õigsust MW superkellaga, mis lisaks temperatuuri ja kõrguse näitamisele saab muu hulgas hakkama ka kuuldamatu heli abil äratamisega ning bondifilmide näitamisega. Tõesti oli temperatuur selline. See soojem on eriline lemmik, kuigi kaua seal sees olla ei kannata ja vahepeal peab laskma endid külmal vihiseval tuulel jahutada. Pille satub pikemalt vestlema meie juurde sukeldunud Islandi juurtega islandlasega ja islandi juurtega taanlasega. Tütarlapsed olid suvitamas ning jutustasid pikalt ja laialt kohalikust elust ja oludest. Et tervishoidu ja haridusse ei investeerita ja ainult ehitatakse mõttetuid hüdro- ja soojuselektrijaamu igale poole. Proovime jahedamat basseini ka ja kui MeelisWga lõpuks sinna kahekesi jääme, serveeritakse isegi külma õlut. Viimaks saab meilgi isu tasa ja ühineme teistega sisse laua taha. Võetakse õlut ja rüübatakse veini peale – Olevipojal on ikkagi sünnipäev! Lõpuks võtame veel korra sünnipäevalapse terviseks laulu üles, aga nüüd juba sosinal, et mitte rohkem märkusi ja etteheitvaid pilke ära teenida.