Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Öö otsa sadas ja tuul logistas telke. Siiski ei olnud tuul nii tugev, et oleks väga tõsiselt telke painutama või kuidagi muud moodi kahjustama hakanud.
Hommikuks oli telkide ümber kõik paksu lume alla mattunud. Ilm ei olnud külm, kuid tuule ja niiskuse tõttu ei olnud mingit tahtmist õue ronida. Õhtul kaevatud köögiauk oli jäljetult kadunud, õigemini triiki täis tuisanud. Andres otsustas hommikusöögi valmistada seetõttu mugavalt telgi eeskojas.
Esimese päeva hommikule kohaselt olid tegevused natuke harjumatud, kuid siiski saime laagri täitsa normaalse ajaga kokku ja hakkasime orgu mööda ülespoole liikuma. Ilm oli jätkuvalt üsna sant, tuiskas mingit niisket jama ja nähtavus oli niru. Suusad ei libisenud, tuisklume kristallid olid väikesed ja teravad. Rada ees ei olnud, õigemini kohati olid mingid vanad jäljed tajutavad, aga need olid mattunud kõik värske tuisu alla. Ehkki värske lumi oli üsna tihke, vajusime kohati poole sääreni läbi. Vahetasime perioodiliselt eesliikujat, sest raja ajamine võttis naha kenasti soojaks.
Liikumine ei olnud ülemäära kerge ja kõige krooniks oli hommikune ilm selline, et näha ei olnud suurt midagi. Erinevalt eilsest õhtust, võis enamasti kõrvalolevaid mäekülgi näha, aga mitte väga kaugele ja mitte väga hästi. Kõige halvem oli aga see, et jalge ees olevat reljeefi oli raske tajuda. Ei olnud aru saada, kas ees on sile ja tasane maa või hoopiski lumehang või auk. Nii võib kergesti sattuda lameda maa servale ja sealt alla kukkuda.
Et meie rada kulges vahetult Norra piiri ääres, siis ühel hetkel, kui rajamärgised läksid täiesti ebaloogilist rada pidi üle kivise künka, siis nägime allolevat vaatepilti.
Osutus, et täiesti ootuspäraselt oleme väljunud Euroopa Liidust ja viibime Norra Kuningriigi territooriumil. Tulenevalt koroonareeglitest, olime nüüd täiesti illegaalselt riigis, kuhu meid ametlikult mitte kuidagi ei oleks lastud. Lõuna paiku oli ka ilm pisut paremaks muutunud, ei tuisanud enam nii kõvasti ja kohati oli taevas isegi siniseid laike näha.
Paraku oli parem ilm üürike ning peagi hakkas jälle tuiskama ja nähtavus läks halvaks. Meie liikumiskiirus ei olnud ka suurem asi ja oli täiesti selge, et kuiväga me ka ei püüaks, Unna Allakasse ei jõua ka parima tahtmise juures.
Lähireljeefi nägemine ja sellest arusaamine muutus uuesti kehvaks. Jõudsime vahepeal pisikesse jäärakusse ja rajamärgistusest ei olnud päris selgelt aru saada, mida sellega oli öelda tahetud, ühes kohas olid rajamärgistuse postid risti asetatud ja edasi läksid rajamärgid jääraku põhjas. Kui postid olid omavahel risti, siis järeldasime, et sinnakohta minna ei tasu ja üritasime jääraku külje peal minna, et siis kohe peatselt alla laskuda. Saime mindud ainult mõnikümmend meetrit, kui paistis, et kohe meie kõrval allpool on lumekarniis ja jääraku põhja laskumiseks peame sellest kuidagi mööda saama. Oli täiesti arusaamatu ‘valge pimeduse’ tõttu, kuidas ja kuhu me peame minema. Paistis, et ülaltpoolt ringi minna ei saa ja Marge üritas aru saada kui kaugel me servast oleme. Ei olnud kaugel, karniis kukkus tema jalge all kokku. Õnneks jäi Marge siiski servale püsima. Läksime tagasi ja laskusime ristipandud teetähiste juurest otse põhja. Tegelikult ei oleks Margel palju olnudki kukkuda, aga ka need mõned meetrid oleks võinud halvasti lõppeda.
Ilm muutus üha kehvemaks, tuiskas juba päris vastikult, kui jõudisme Stuor Kärpel’i tormionnini. Tormi- ehk hädaabionnid (Emergency shelter) ei ole mõeldud tegelikult ööbimiseks ja nendes peatuda on lubatud ainult erakordsetel juhtudel. Oli hiline pärastlõuna ja et meil oli lõunasöök söömata, siis sisenesime onni eesmärgiga oma söögikord vähemalt tuulevaikuses rahulikult ära manustada.
Onni sisenedes tundus meile, et onnis on kuidagi soe ja mõnus. Väljas lõõtsus üha vastikumaks minev tuul.
Koukisime lõunasöögi kotist välja ja hakkasime laiali jagama. Välja ilmus ka väike lapik pudel ja selle peale vaatas mitu küsivat silmapaari minu (Einar) poole. Tekkis arutelu, et keset päeva on alkoholi igasugune tarvitamine kurjast – nii ta on, kui on plaan edasi liikuda.
Peale pisukest arutelu keerasin pudelil korgi pealt ja valasin väikese sortsu onni maha koos tänusõnadega selle onni vaimudele, kes meid on külalislahkelt vastu võtnud ja peale seda läks pudel ringile. Sellega oli edasiminek otsustatud. Lõunasöök kasvas sujuvalt üle õhtusöögiks ja sai hakatud arutama kuidas me onnis ööbime.
Onni sisustus on lakooniline, akna all pisike laud ja külgede peal kaks pingikest, napilt meeter laiad. Põrandat pinkide vahel ka umbes meetri jagu. Onnis paiknes veel pisike jalgadel raudahi ja hädaabitelefon. Akna kohal, katuse all oli ventilatsiooniluuk koos manitsusega, et äraminnes ikka luuk suletaks. Kõik õpetused onnides on vähemalt rootsi- ja inglisekeelsed. Telefoni jaoks oli õues päikesepaneel ja seina küljes suundantenn tsivilisatsiooniga sidepidamiseks. Olgu mainitud, et kui veel hommikul oli Katterjaure laagripaigas õrn levi olemas, siis rohkem meil mobiili- ega netilevi kuni matka lõpuni ei olnud. Õues paiknes veel puukuur mõningase koguse pikkade puude, sae ja raiumisalusega (sarnane meie RMK laagrikohtades olevatega, aga oluliselt tõhusam) ning kahekohaline kuivkäimla.
Onnis ööbimiseks sai otsustatud, et kummagi pingi peale magama mahub kaks inimest ja üks meist peab magama põrandal. Enne magamaminekut tegime ahju kerge tule. Kui kehade ning toiduvalmistamise soojus koos onnis enne olnud õuest soojema temperatuuriga oli tõstnud keskkonna mõne kraadi üle nulli, siis nüüd levis tõeline mõnus soojus üle terve ruumi. Üllatav, kui vähese kogusega puudega suutis väike raudahi majakese temperatuuri üles kütta. Puid ei põletanud me isegi mitte tervet ahjutäit.
Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord