Baar on rahvast täis ja äsjase seadistusega õllekraan väljastas ainult vahtu ning januseid oli palju. Pressime enda kitsalt kokku ja mahume ühte lauda. Nurka kujundatakse pikka lauda, kuhu piduliste seltskond kogunema hakkab ja peagi võetakse seal laul üles. Kuniks meie tellitud õlu vahust aegamisi vedelikuks muutub, käin kõrval poes ja toon paar paariliitrist pudelit õlut. Erisoovid mahla osas jäävad täitmata, seda lihtsalt pole enam. Kui tagasi jõuan, on kõrvallaud juba meie eest hoolitsenud, ning laual ilutsevad mitu koduveinipudelit, hulk pokaale ja svaneedi lihapirukas, mille nime “kubtar” meelde tuletamiseks tuleb öelda kurat. Võtame. Kui otsa saab tõstetakse uued veinipudelid asemele. Nüüd võtame vaiksemalt.
Meie juures leiab varsti koha giid, keda hommikul hollandlastega piknikul kohtasime. Saame teada, et giidiamet on siitkandist pärit mehele suvine tegevus, talvel tuleb mujal toimetada. Temalt saame aimu pika laua taga olevast seltskonnast. Heleda peaga habemik on kanadalane John, kes Gruusias veiniäri ajab. Mees on juba niipalju kohanenud, et võtab täievõimeliselt laulmisest osa. Seltskonnas on ka asereid ning nendele on veiniärimees tõlgiks. Peagi saabub kõhukas vana, kes maandub laua otsa. Hilisemal vestlusel meiega osutub mees endiseks filminäitlejaks, kes ka Tallinnas võtetel käinud. Seltskonna hingedeks on kaks ilmselgelt lauljakoolitusega selli, kelle pikki tooste John vahelduva eduga inglise keelde tõlgib. Vahepeal on ta siiski sunnitud ca kolmeminutilise toosti kokku võtma väljendiga “hard to translate”. Sama kostab meie lauas olev giid, toost olevat öeldud mingis tallegi tundmatus kohalikus dialektis. Kui peamiselt meestest koosnevas lauas oli pidu juba hoo üles saanud ja lauludel ja toostidel vahet ei paistnud tulevat, ei saanud ka süüa-juua ette kandvad kohalikud tütarlapsed enam endid tagasi hoida ning edaspidi tuli vaheldumisi üks laul tüdrukutelt teine meestelt. Tellime hatsapurisid ja ütleme kurat ning käin veel poes õlle järgi. Tundub, et keegi ei pane seda pahaks, pigem ollakse leti taga rahul, et ei pea vahuga mässama. Mitu korda odavam tuleb ka. Kui tagasi tulen, on giid kadunud. Tema asemel on meie seltskonnaga liitunud britt. Kutt pidi õpetama Londoni mingis kolledzis filosoofiat, vanu kultuure, ajalugu ja religioone. Rändavat üksi ja uut loengut kokku panema. Ilmselt oleme ka meie sügisest selle kooli õppekavas.
Toidu valmistamine toimub ausalt ja subrodukte baaris ei kasutata. Liha lõikamiseks on keset baari suur laud, mille peal siis kubtari ja jaoks lõike nüsitakse. Jahu pirukate jaoks võetakse baarileti taga asuvast kotist otse sildi alt “supported by USAid”. Leti kohal riiulitel on läbipaistva vedelikuga täidetud plastpudelid, millel on küll erinevad sildid, kuid ilmselt sisaldavad nad kõik kohalikku tshatsat.
Tütarlapsed imponeerivad niivõrd, et alustatakse Juhani müügiprotsessi. Selleks testitakse sms teate “ämm elab Ushgulis” abil kõigepealt Liidi reaktsiooni. Üldiselt loetakse tagasisidet positiivseks. Ta olla juba aimanud, et keegi abiellub ja oli ülimalt rõõmus, et see polnud MeelisW. Vastusest “priezaite, potom razberjomsja” loeme välja loa protsessiga jätkata. Sööme, joome ja naudime kultuuri, millest osa saamiseks tuleb osta pilet kontsertagentuurilt nimega airbaltik. MeelisW jõuab peagi professionaalsete muusikutega tutvuse sobitamiseni, vastukaaluks maabub meie juurde endine kinonäitleja.
Kohalike peol on selge algus ja lõpp. Enne äraminekut tõustakse püsti ja tehakse ringis õlgadest hoides lahkumislaul. Peale selle lõppu lahkutakse viisakalt. Lahkume meiegi. Oma üllatuseks aga on meile esitatud arve oluliselt väiksem kui eeldasime. Selgus, et olime mingi aeg olnud filmimehe külalised. Ja nii jäigi. Baarist välja astudes saab meie järgmiseks peatuspaigaks suur kivi teeristis. Seal ässitame Kallet, Olevit ja Juhanit ronima üleval mäe otsas kõrguvate kuninganna Tamara residentsi varemete juurde. Veensime neid igati öö hakul avaneva vaate ilus, aga mehed ei võtnud vedu.
Marsime turistisammul tagasi Malhazi maja juurde. Teda ennast küll pole, kuid Maia juhatab meid juba tuttavasse tuppa. Enne uinumist näen veel, kuidas MeelisW üritab oma magamismatti, munarest muide, põrandale sirgu saada, kuid loobub lõpuks. Viimane mida arvan nägevat, on see kui ta kirka ja kassidega ukse poole suundub.