Hommikul silmi avades näen jälle esimese asjana MeelisW. Munarest lebab endiselt kortsus põrandal. MeelisW ise on leidnud koha talle mõnevõrra lühikeses voodis ja mulle meenub tunne, mida kogesin pea samas asendis Arshanis ärgates. Kalle seisab oma voodi ees ja pomiseb midagi suurest punasest kotist, milles pidavat olema hommikusöök. MeelisW püüab anda täpseid juhiseid, kuid koostöö ei kanna vilja. Ise ta tõusta ei taha, lebamine pidavat olema mugavam ning riietus ei pidavat ka olema koti otsimiseks sobiv. Lõpuks muutub tammumine ja sahmimine grupijuhi jaoks talumatuks ning ta palub Kallel aidata MeelisW-d riietumisel, kokanaadi funktsioneerimine olevat siiski kogu kokanaadi asi. Läheb väga kaua aega, enne kui kokanaat normaalselt toimima, see tähendab Juhan süüa tegema hakkab. Hea vähemalt, et eilsest poeskäigust üks korraliku suurusega pudel õlut järgi on jäänud.
Kuigi viimane pajaroog on ametliku menüü järgi juba ära söödud, on hommikusöögiks pajaroog. Perenaine pakub juurde riisi, liha, juustu ja hapupiima. Eriti hapupiim on kosutav. Peale sööki vajuvad kõik tagasi oma öisesse asendisse. Malhazi ei ole ikka veel tagasi jõudnud, olevat ilmnenud ootamatused. Plaan minna Kala külas toimuvatele pidustustele ilma temata tähendab ca 8 km pikkust jalutuskäiku, aga ilm on enesetunde jaoks liiga palav. Pelegi vajab varustus hädasti korrastamist. Einar kraamib lagedale kõik oma slingid ja nöörijupid ning asub mõõdetud liigutustega tegutsema. Ta keerab slingid rulli ja paneb need laialijooksu vältimiseks väikeste kummidega kinni. Nöörijupid sorteeritakse hoolikalt värvi pikkuse ja läbimõõdu järgi ning rullitakse keradeks, mille kuju samuti kummidega stabiliseeritakse.
Lõpuks suudame mobiliseerida tipugrupi, veendes neid ülal endiselt avaneva vaate kauniduses ja saata nad kuninganna Tamara residentsi varemeid vaatama. Läheme MeelisW-ga teejuhiks. Grupijuht lebab meie lahkudes liikumatult voodis, Eva põrandal natuke liigutab. Juhatame nad raja algusesse ja veendume, et nad ikka ülesmäge minema hakkavad. Päev on palav. Ise pöörame otsa ringi ning läheme joonelt baari. Meid tervitatakse soojalt. Võtame külma õlle ja anname sisse tellimuse hatsapuriks. Baaris on päris hea jahe ning leiame jaksu veel mõneks õlleks valminud hatsapuri kõrvale. Peagi saabub grupp ukrainlasi, kes “lähistel” Zesho alpilaagris on. Meie kõrvallauda vajuvad Kiievi tütarlapsed on äärmiselt tülpinud nägudega. Tundume juba kohapealset olude tundjatena ning meilt uuritakse, mida siin peale baari veel vaadata on, sõjatorne olevat nad juba auto aknast näinud. Saame teada, et sõit Lentekhi suunal asuvast laagrist kestis ennenägematult kohutavas seisus teed mööda üle kolme tunni ja kõike seda kannatati vaid kuulsa Ushguli nägemise nimel. Meie soovitust ronida suveresidentsi varemeid vaatama, võetakse väljas valitsevatele ilmastikuoludele viidates ebaõnnestunud naljana. Kaua nad siiski ei istu ja ilmselt ei hatatud ka kohe tagasi sõitma.
Kui olemine juba mõnusaks saab, läheme tagasi koju puhkama. Meie kirjeldus baaris pakutava headusest ajab ka Eva sinnapoole liikuma. Grupijuht ei ole vahepeal asendit muutnud. Kui Eva tagasi tuleb, on ta ka tipugrupi baarist kaasa vedanud. Oma ülevalkäigu kinnituseks on neil ette näidata pildid.
Lebame. Miskipärast on Juhan sattunud lagedale laudpõrandale ja tabab sealt ära roomata alles peale tunni möödudes. Vajudes põrandal oleva karunaha peale kostub rahulolev mõmin. Mõmiseb muidugi Juhan, pidavat olema hea tunne. Keset letargiat kostub äkki grupijuhi hüüe, et Kala ekspress väljub 20 minuti pärast. See ei too kaasa mitte mingeid välise vaatlusega kindlaks tehtavaid reaktsioone välja arvatud see, et Kalle lõpetab lugemise ja teatab, et ta puhkab enne minekut veel natuke. Hetke pärast lebab ta nii nagu poleks ta kolm tundi ennast liigutanud. Vaatepildi kirjeldamisel kaaskondsete poolt hakkab Kalle voodi vappuma ja vaid see reedab, et pikaliheitmine on toimunud äsja meie silme all. Grupi reaktsioon ei olnud ilmselgelt sellisena prognoositud ning väljumisaega tuuakse 10 minuti võrra ettepoole. Hakkan riidesse panema ja tundub, et minemas oleme Einariga kahekesi. Lähen alla ja mõne hetke pärast on väljas kõik peale Olevi, kes juba esimese sõiduplaani väljakuulutamise ajal läbi une ümises, et aitab kindluses käimisest küll. Kalle uurib pingsalt oma GPS ja püüab leida Kala küla. Kuna ta seda ei leia, siis otsustab ta ikkagi kaasa mitte tulla, sest 8 km on meile umbmääraselt meelde jäänud number ja isegi kui see peaks paika pidama, jõuame kindlasti tagasi alles pimedas.
Allamäge minek on vahva. Ca 2 km pärast algab eelmisel korral võimsa mulje jätnud kanjon. Kui jõuame Kala küla tuttava veskini, ei viitsi keegi peale MeelisW edasi minna. 1000 aastat vana kirikut, mis pidi olema pidustuste süda, pole kusagil näha. Lubame vaadata ainult kurvi taha ja lisame sammu. Kaugelt on kosta laulu ning peagi möödume majast, mille hoovis on mehed ringi võtnud ning laulda jorisevad. Ootamatult avaneb majade vahelt vaade ülespoole Halde liustikule, mida mööda paar päeva tagasi sai käidud. Loojuvas päikeses oli tegu väga ootamatu vaatepildiga. Peagi jõuame ka kirikuni, kuid kangesti tõmbab veel samas kõrguvale künkale loojuvat päikest vaatama. See tasub ronimist, sest kaugusest avaneb Ushba.
Laskudes saan Einarilt sõnumi, et nad hakkavad nüüd minema. Kuna päike oli just looja läinud ja pealambid olid jäänud Eva seljakotti, siis venitame sammu pikaks. Prognoos on olla Ushgulis ca 22.30-23.00. Külast välja jõudmata peatub meie kõrval Landcruiser Mestia rajooni volikogu esimehega roolis. Mees kiirustab Ushguli jätkupidustustele. Varsti teeme teise peatuse ja võtame ka Einari, Eva ja Juhani peale. Kanjonis tuleb meile vastu teine masin. Autode kohakuti jõudes peetakse kinni ja lastakse klaasid alla, et juttu rääkida. Masinate külgede vahe on 10 cm, äärmise ratta ja kanjoni serva vahe 50 cm. Väljuda on võimalik vaid jõkke. Kui me natuke tagasi vajume, laseb ka teine natuke järgi ning arutelu jätkub. Meid valgustatakse järgnevate aastate investeeringutest suusakeskusse ja betoontee jõudmisest Ushgulini. Juht ise pidi olema endine mäesuusataja. Saades teada meie elupaiga, kihutab juht õigest teeotsast mööda väites, et meil on temaga üks tee. Küla taga pöörame heinamaale 1,5 m kõrguse maltsa sisse. Varsti oleme rohus kivide otsa sõitmisest pääsenutena jälle tee peal, mis viib külasse otse meie maja taha. Tuppa jõudes on MeelisW palavikus. Ajab fliisi ja jope selga ning heidab hädist häält tehes voodisse. Einar otsib apteegist välja ibumetiini ning vastumeelselt lisab joogi sisse ka sortsu piiritust.
Kui haige ravimiseks enam midagi teha ei andnud, otsustasime Einariga hommikusöögiks varusid täiendada. Pealampe me kaasa ei võtnud, sest pood oli teed mööda minnes valgel ajal nähtavuskauguses. Õues teatas Einar, et tegelikult läheb poe juurde meie õuest otserada. Päeval oli tõesti taga aias mõnda kohalikku liikumas näha olnud. Ronime üle aia ja liigume mööda aimatavat rada kuni jõuame vana kabelini, mille ees on kividest istmed ja laud. Edasi rada ei lähe. Pikalt mõtlemata sukeldus Einar taimestikku, mis minu lühikestes pükstes jalgade jaoks osutuvad nõgesteks, putkedeks ja ohakateks. Einarist on näha ainult üle rohu paistvad käed, mida ta pingsalt kõrgel hoida püüab. Nende järgi on tegelikult hea orienteeruda. Mina käte säästmisel mingit mõtet ei näinud. Lõpuks murdsime mingisse hoovi välja ja kartulipõllu serva mööda hiilisime väravani. Kui välja saime, tormas kohalik peni pimedusest meid haukuma, aga oli juba hilja. Olime pääsenud.
Tagasi jõudes pakkus perenaine tshatsat, sooja piima, moosi ja juustu. Malhazit veel pole. Võtsime mitu korda Juhani esivanema terviseks ja varsti istus MeelisW meiega lauas lühikese särgi väel ning keeldus magama minemast, sest ravimine olla tema meelest alles pooleli.