Hommikul ei saja, aga Mestiast kaugemale ka ei näe, kõik on pilves. Käime poes kohvi ja küpsist ostmas ning valmistume hommikusööki tegema. Kohvikõrvased küpsised viivad mõtted lihale ja võetakse vastu otsus, et sõltumata sellest, mis on hommikusöögiks, pannakse sinna sisse eilse õhtu toidukorrast üle jäänud liha. Otsus on otsus ja hommikusöögiks on riis rosinate ja lihaga. Kompromissina jääb piimapulber homse hommiku jaoks kohvile panekuks. Teeme pika hommikusöögi täiendava kohviga. Ümbrus on ühtlaselt hall, aga ei saja. Mägede kohal on taevas sinkjasmust. Meeleolu tõstmiseks saabub just õigel hetkel sõnum Kalle Kiiraneni grupilt. Istuvad kolmandat päeva hispaanlastega kurul, täpsed plaanid edasiseks puuduvad. Isegi päike tuleb korraks välja, aga see on juba natuke ülekohtune ning peagi on kõik jälle endine – päike ei paista ja vihma ei saja.
Einar hakkab igavusest sokke pesema ja võtab ka osa pükse jalast ning teeb märjaks. Rõdul aga seatakse sisse kaardilaud. Kaardilauast ülejäänud nakatuvad peagi samuti Einarit vaevavasse tegutsemistuhinasse ning varsti on poolte grupiliikmete äsja kuivaks saanud asjad taas märjad. Asjade omanike väitel ka puhtad….
Püüame teist korda kahe aasta jooksul pääseda Svaneetia ajalooo muuseumisse, aga muuseum avatakse taas kahe päeva pärast. Piirdume Mikhail Hergiani muuseumiga.
Lõunaks maandume jälle Ushba baaris ja peale sööki varume turult värsket köögivilja ja pagaritöökojast värsket leiba. Tagasiteel möödume taas Ushba baarist ning meile haagib leiva lõhna haistes sappa baari ees päevi veetev koer. Püüame peni maha raputada, kuid see ei õnnestu. Kodu juures hargneme ning läheme MeelisW-ga veel igaks juhuks poest läbi, et küpsiseid, mahla ja õlut juurde võtta. Meil õnnestub koer kaasa meelitada ja teised pääsevad leiva ja muu söögipoolisega minema. Peale poeskäimist tabab peni meie haagi ära ning õhtuks on meil värava taga juba kaks koera.
Õhtu möödub meisterdades. Grupijuhi nina ravimiseks valmistame MeelisW joogipõiest väikese survepesuri ja peale seda hakkab Einar jälle väga hästi lõhna tundma. Ta ajab nina natukeseks lakke, sammub siis oma seljakoti juurde ja toob nähtavale kuivanud lestad, lööb need vastu pesemata pükste põlve pehmeks ning lõikab ribadeks. Grupp keeldub seda ebahügieeniliselt käideldud toiduainet söömast ja hüva söögipoolis pakitakse tagasi halvemaid päevi ootama. Seejärel siirdub grupijuht rõdule, et testida oma taastunud haistmist päeval pestud asjade peal. Tagasi tulles ei ole grimass tema näolt veel kadunud. Kättemaksuks reaalsesse maailma tagasitoomise eest hakkab Einar MeelisW matkakepist flööti valmistama. Kui pill valmis, hakkame selle kaunite helide saatel ülejäänud matka programmi arutama. Jätkuva vihma võimalust ignoreerime. Teostamisele mineva plaani kohaselt sõidame homme hommikul Adishisse ja liigume sealt Ushguli.
Eva ei taha enam kuhugi minna ja lubab meid Mestiasse ootama jääda ning kindlustusfirmalt vautserid välja nõuda. Asi kisub halvaks, eriti Einari jaoks, kes peab enesele hakkama uut kokanaadikaaslast valima. Kuna grupis rohkem naisi pole, muutub trikoovoor kirjeldamatuks ja ülejäänud matkaosa päevik ähvardab muutuda avaldamiskõlbmatuks.