Ärkame kell 6.00. Sajab tugevalt. Sellele viitab ka katuseta toa poolele rippu jäetud kiiver, millest tilgub vett. Kõik on hetkega erksad, ja rõõmsad, sest saame kohe jälle bridži mängima hakata.
Head meelt teeb ka see, et Eval eile valutama hakanud hammas ei ole valutamist järele jätnud ja see võimaldab alla jõudes hakata kindlustusfirmalt matka katkestamise eest kuni lennuki väljumiseni jäänud aja eest Ushba baari vautsereid nõudma. Absurd on tunnetatav. Kuna osa potentsiaalseid kaardimängijaid langeb siiski tagasi põrandale, siis jätkame lehmadele nimede panekuga. Sellega sai juba eile alustatud, ning kaksikute Täpe ja Pupuga jõudsime eile eriliselt sõbrakski saada. Ainult MeelisW ei võta asjast osa, pomiseb vaid midagi klassikutest ja sellest, et kui on võimalik magada, siis ei ole vaja ärkvel olla.
Kell 8 jääb vihm järgi ja hakkab selginema. Tundub, et ilmateade on olnud peaaegu täpne, mis omakorda tähendab, et tuleb kiiresti liigutama hakata kui me ei taha siin nädalavahetust veeta. Pakime asju, sööme. Kui kotid koos, hakkab taas väga kõvasti sadama. Potsatame rusutult kottide otsa. Sadu ei kesta siiski kaua ja poole tunni pärast otsustame kerges vihmasajus siiski liikuma hakata. Kanjoni serval kulgev rada on endiselt järsk ja võssa kasvanud. Kõrge taimestiku tõttu on see tunnetatav vaid jala all. Hetkega olema kaltsmärjad ja tuigerdame libedat nõlva mööda allapoole teadmisega, et põnevamad kohad algavad siis kui Zabezi katused juba paistma hakkavad. Vähehaaval lõpeb ülevalt tulev märg ära. See küll ei paranda liikumistingimusi, aga tõstab meeleolu. Peagi hakkab isegi päikest näitama ja eelmisest korrast kustumatu mulje jätnud ovraagide ületamise ajaks on ka mets natuke kuivem.
Esimese tõsisema ovraagi ületamiseks meie poolt 2 aastat tagasi sarapuuvõssa rajatud tunnel on lätlaste poolt laiemaks uuristatud ja ovraagi ületamine läheb seetõttu ladusamalt. Raja seisukord ovraagide lõigul on endiselt olematu, kuid ovraagide ületamine läheb seekord libedamalt. Nimelt oli vesi tookord veel värsketest uhtumisjälgedest peenema materjal välja minema kandnud, ning järelejäänu pakkus nüüd juba jalale tuge. Kuna nõlv oli järsk, siis oli osa kive juba ka päris lahti ning ühes ovraagis õnnestus Juhanil tõsisemast vahejuhtumist napilt tervena välja tulla. Nimelt vajus üks kivi Juhanil jala alt ära ja selle peale toetunud tahtsid kohe asemele libiseda. Libisesidki. Kahe kivi vahele jäänud jalg võttis pealtnägijate sõnul pealevajunud kivi kuju, kuid imekombel jäi terveks ja ka kasutuskõlblikuks. Lõunaks olime õnnelikult väljas ja vihma ei sadanud. Lebasime, sõime ja jäädvustasime oma kohaloleku kanjoni taustal.
Lahkuma kiirustas meid taas alanud sadu. Esimeste majade juures tuli meile vastu mullikaga külamees. Ajasime juttu ja uurisime, kas külast transporti Mestiasse saaks. Mullikas saadeti üksi edasi ja mees tuli meile näitama maja, mille peremehega pidi saama seda kaupa teha. Väljunud perenaine helistas ja peagi oli sõit 70 lari peale kokku lepitud. Meid kutsuti õuele puu alla ja pakuti leiba ja juustu. Kohvist keeldusime ja jõime selle asemel liitrite kaupa vett. Peagi saabus uazik kiirustava juhiga, kelle sõnul riigitöö vajavat ka tegemist ja tegelikult olevat ta juba hiljaks jäänud. Külast väljasõidul oli keegi oma Niva risti teed välja suretanud ning see tõi juhi suust kuuldavale mitmeid kohalikus keeles väljendeid. Juhi näoilmest oli aru saada, et tegemist oli peamiselt omadussõnadega. Kobisime välja ja aitasime tee vabastada.
Mestias laotasime ennast taas maja teisele korrusele laiali, käisime algatuseks natuke poes ja pesime. Järgnes pidulik õhtusöök Ushbas. Seekord suunati meid teisele korrusele eraldatud boksi, sest all kaeti pikka lauda. Eraldatuse ja alumises ruumis toimuva tõttu lõppesid hatsapurid ja salat ammu enne otsa kui õlled ja hinkalid tulid. No aga ei olnud raske käia ennast all mõned korrad meelde tuletamast, peamine oli soe ja kuiv tunne ja et trepp ei libisenud jala alt ära.