Kellegi telefon heliseb kokanaadi äratuseks, kuid silmi lahti tegematagi on selge, et minemisega kiiret pole. Sajab ja seega võtab Lekzõrri ringi läbimine veel vähemalt ühe päeva. Lehmad kolistavad seina taga naabertoas, üks pistab ka meie omasse pea sisse aga see on ka kõik. Õhtune barrikaad peab vastu. Ärgates näen esimese asjana enese kõrval suurt sinist kilekotti, mille alla on Einar. Eva on mujale kolinud, sest läbijooksu ala oli öösel veelgi laienenud. Temast maha jäänud munaresti aukudes loksub vesi. Ka minu kohal on natuke tilkuma hakanud, kuid evakueerumiseks mingit vajadust pole ja pole väga ka kuhu.
Et öiseid sündmusi üles märkima hakata, püüan leida märkmikku, mis ilmselt koos Einari kassidega kuhugi teisaldatud sai. Ei leia, selle asemel ilmub välja nuga, mis oleks pidanud olema minu mäletamist järgi hoopis kusagil mujal. Ajan ka teised istukile ja kaabin kiled ning matid üles. Otsimishoos astun Eva munarestile ja hüppan röögatades tagasi. Sellest aga piisas, et sokk läbi leotada. Märkmikku ikka ei leia, ainult nuga ilmub taas nähtavale. Ise ei teadnudki, et ta vahepeal jälle kadunud oli. Seisan natuke ühe jala peal, püüdes magamiskotti mitte rohkem märjaks teha ja imiteerin mõtlemist, lootes refleksidele. Midagi käibki läbi selgroo, mispeale avan seljakoti lakal oleva tasku, kus ma tavaliselt märkmikku hoian ja võtan välja täiesti kuiva ja puhtana säilinud märkimiku. Naabertelgile pakub tragikoomiline vaatemäng, milles osalejad publiku poole ainult seljaga on,. eriti suurt naudingut.
Püüame taas magama jääda, aga lehmad alustavad naabertoa lavatsitel tümistamist. Einarile meenutab see kõik kangesti mägikuurorti – on olemas mäed, on mägede ilm, on katus, mis küll veidike lekib ja kohati puudub ning on Milka lehmad. Kalle leiab kuurordist pisut puudu olevat ja väidab, et temale on mägikuurordis alati hommikul kohvi pakutud. Vahel on tulnud seda küll kõva häälega nõuda ja vahel pole seda tugeva konkurentsi tõttu olnud palju, aga midagi on ikka saanud. Selle kinnituseks räägib ta järgmise loo. Olid nad hoones, mis oli peaaegu nagu kuurort, aga puudus kohvimasin. Mõningane nurin reiskorraldaja kallal päädis masina leidmisega ja kohvi pandi käima. Joodi kohvi aeti juttu kuni äkki märgati, et kohvimasinasse suundub sipelgate rivi. Hakati siis asja uurima, et kuidas küll kohvimasin suudab sipelgate tähelepanu niivõrd intensiivselt köita. Uurida polnud pikalt vaja. Kohe filtri all lebas suur rasvane prussakas. Tuli nõustuda, et mägikuurordist jääb veel terake puudu.
Aga tekib meilgi soov midagi sooja juua ja midagi põske pista. Hommikusöögiks valmistudes on võimalik märgata, kuidas öösel on toidunõud võtnud osa kohalikust toitumisahelast. Hiired on olnud ülioptimaalsed ja on kaussidesse jäänud toidust võtnud ära vaid need ained, mida nende seedeelundkond tarvitamiskõlblikuks pidas. Kõik ülejäänu oli kenasti kaussidesse tagasi pandud.
Peale sööki jätkame lebamist ja kaardimängu vaheldumisi. Igavleva MeelisW peas sünnib plaan kontseptsioonalbumist “Mountain Rain”, mille kandva osa moodustavad grupiliikmete poolt tekitatava autentsed helid. Plaat salvestataks mobiiltelefoniga ja tutvustav video presenteeriks ruumi interjööri ning seltskonda, kelle keskel peab professionaalne muusik elama ja töötama.
Grupijuht lebab liikumatult ja ei kontakteeru. Ainult köhimine annab märku tema olemasolust. Sajab. Lõunaks on ainus silmaga nähtav muutus keskkonnas see, et lehm on ukseesise täis sittunud.
Üldse tundus, et lehmad on meie ukseesise poole jääva nõlva vastu rohkem huvi üles näitama hakanud. Koht, kus eile lokkas rohi, oli nüüd radasid täis tallatud. Lõuna ajal oleme ikka veel Oleviga kokanaadis. Vee järele suundunud Olevi suust kostub peale toast väljaastumist südamest tulnud röögatus “Kuradi Lehm” ja siis jääb kõik vaikseks. Interpreteerime ajaviiteks hüüatust ja Olevi puudumist kuni tema saabumiseni. Detailidesse ta ei lasku, aga teatab, et pääs eilsele sidekünkale on ilmselt selleks aastaks tõkestatud. Oleme jälle tsivilisatsioonist ära lõigatud, kostab nurgast Kalle resigneerunud hääl. Grupijuht asub seepeale side taastamiseks aktiivselt tegutsema. Ei maksa nüüd arvata, et ta läks välja läbipääsu taastama. Seda mitte. Grupijuht veeretas ennast hoopis rohkem ukseaugu poole ja asus sõnumineerima. Ja õnnestubki see, mida mitmeid meist ei suutnud eile ka sidekünkal saavutada. Side on taastatud.
Vihm jääb vastu õhtut järele ja Zabezi kohal paistab kaks laiku, mida peetakse pilvedest paljastunud siniseks taevaks, aga kui kõik püüavad neid laike oma silmaga näha, läheb vaidluseks. Kuna hommik on möödunud silmad peamiselt kinni, siis eristab silm selgelt vaid punast ja kollast, ülejäänut tajutakse halltoonides. Arutletakse isegi nii, et kas mitte ei või olla, et tegemist on kahe musta pilvega hallide pilvede taustal. Võrdlemise fooniks soovitan valida allpool asuva ja kindlalt rohelise metsa.
Kuni lõuna valmib, ennustame tulevikku. Einar palub Ljohal saata ilmaprognoosi. Saadud vastus ütleb, et Mestia kohal sajab reedel kella 6-ni, siis on vahe ja kell 21 hakkab uuesti sadama. Laupäeval ja pühapäeval on sadu tugev. Esmaspäeval ja teisipäeval pidi soojemaks minema. Olev kaob seepeale kuhugi ära, teised langevad ilmaprognoosi analüüsimiseks letargilisse unne.
Peale ärkamist on kõht jälle väga tühi, aga ootamatult kokanaati sattunud Einar ei viitsi end liigutada ja aineid lagedale tuua. Jaurame natuke, aga tulemusteta. Lööme käega ja lepime kokku, et õhtusöögiks keedame ainult teed ja siis kohe jälle magama. See ähvardus paneb grupijuhi kõiki fashistideks tituleerides kiiresti liigutama. Kalle võtab olukorra meeldejätmist väärivalt kokku tõdemusega – me oleme rahul, et sa pole rahul, et me pole rahul. Õhtul saabub Ljohalt veel mitmeid erinevatest allikatest pärit ilmateateid, mis kõik ennustavad vihma jätkumist. Sõnum Kalle Kiiranenilt annab teada, et neil läheb plaanipäraselt. See tähendab, et nad on Nagebi kurul laagris, ümbritsetuna udust ja vihmast. Arutame jälle erinevaid stsenaariume, kuid ainus otsus, mida teha saab on see, et üks päev korraga.
Enne magamaminekut tekib naabertelkkonnal mõte kihulaste eest pääsemiseks tuppa sisetelk püstitada. Soovitame Einariga tulla neil eneste juurde toa lekkiva poole peale ja loota, et öösel ikka sajab. Eileöine kogemus ütles, et tilkuva katuse all neid polnud. Plaan telki püstitada jääb lõpuks ikkagi loiduse tõttu katki.
Tegelikult oleme ennast juba päris hästi sisse seadnud, isegi söögilaud on püstitatud, kasutades selleks eile lehmade invasiooni tõkestamiseks kohaletassitud poolikut ust. Ka lehmad olid meie poolt hõivatud territooriumi kaotatuks tunnistanud, ning enam üle piiri ei trüginud. Olukorra stabiliseerumine võimaldas võtta vastu otsuse, et ööseks enam sissepääsu barrikadeerida pole vaja, lehmad on targad loomad ja saavad juba aru, et nad pole oodatud. Natuke mõjutas otsustamist muidugi ka see, et lauale oli kuhjatud kõikvõimalikku kraami ja keegi ei viitsinud seda koristama hakata. Ainsana oli nõupidamiselt eemal olnud Eva ja tagasi tulles asus ta kokanaadile omase vastutustundliku näoga lauda kraamima ja ust blokeerima. Lebame ja jälgime toimuvat vähemalt sama vastutustundlike nägudega.
Õhtuseks unejutuks jällegi stsenaariumite arutelu ja võimalike tegevuste jagamine järelejäänud päevade peale. Kõik muidugi eeldusel, et homsest läheb ilm talutavaks. Einari poolt aruteluks pakutud teemat, et mida teeme siis kui homme sajab, keeldutakse arutlusele võtmast.