Laupäev, 27.märts 2021 Singi*-Kebnekaise fjällstation-Nikkaluokta-Kiruna-Gällivare

Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev |Järgmine päev | Sisukord

Hommikused laagritoimetused

Hommikusel laagri kokkupanemisel tuli Gaida lagedale teatega, et üks tema sokk on plehku pannud. “Mismoodi plehku pannud?”, ei saanud teised aru. “No ei ole sokki, õhtul oli”. Selgus, et õhtul käisid naised kõrvaloleval künkal jalutamas ja sokid olid Gaidal põues, eks sealt üks siis salamahti putku panigi. Julgustasime Gaidat, et äkki sokk ei olegi päris ära kadunud, võib-olla on ta kusagil “seal”. Gaida läkski sokki otsima ja tuligi natukese aja pärast rõõmsalt tagasi koos leitud sokiga. Sokk, vaeseke oli pidanud üksi terve öö külmetama ja oli Gaidale juba eemalt niutsudes vastu roomanud 😉

Sokk, mis üritas õhtul Gaida juurest putku panna.

Olime pisut aega liikunud ja kaugelt eemalt hakkasid paistma Singi kompleksi hooned. Rada aga läks kaheks. Otse läks teemärgistustega tähistatud rada ja sinna läksid nii vanad saani- kui ka suusajäljed. Vasakule aga läks suhteliselt värske saanijälg, mis ühtis meie plaanitud suunaga Kebnekaise poole. Singi majade juurde mineva rajaga oli kõik selge, sealt läks tähistatud rada Kebnekaise jaama juurde. Vasakule mineva rajaga oli lugu natuke segasem. Kaardi peale selles kohas rada märgitud ei olnud. Kusagil pidi olema suvine rada, aga see pidi olema märgatavalt kõrgemal ja juba palju varem ära pööranud. Oli kahtlus, et saanirada läheb suvisele rajale ja sealt Kebnekaise jaama poole. See variant meile aga ei sobinud, sest suvisele rajale oli päris palju vaja tõusta. Saanidel on jõuvaru palju suurem kui meil.

Otsustasime siiski riski võtta ja pöörasime vasakule ära. Rada läks jõudsalt ülespoole, aga oli siiski lootus, et see ei kesta lõpmatuseni. Meiega päri- ja vastusuunas sõitsid mõned saanid ja nende liikumisest püüdsime välja lugeda selle, et kohe-kohe “selle nuka taga” saab tõus otsa. “Selle nuka” taga otsa ei saanud, aga väga pikalt ei tulnudki minna, kui paremalt, Singi poolt tuleva raja tähistus hakkas selgelt paistma ja paistis, et varsti jõuame ametlikule rajale.

Teekond Kebnekaise poole. Jälle on pilves.

Meie teekonna lõikamine õigustas ennast igati, saime oluliselt otsemini ja summaarselt arvatavasti ka väiksema kõrgusekaoga Singi ja Kebnekaise vahel oleva oru kõrgeima kohani. Lootsime, et edasiminek on sestpeale puhas rõõm, aga kahjuks nii ei olnud. Kui ülespoole tulemisel ei olnud väga vigagi, siis allaminekul oli libisemisega jälle kehvasti. Ilm oli pilves ja soe, lumi aga tihke ning kõige selle tulemusel oli suuskade hõõrdumine nagu liiva peal. Järsematel kohtadel võis küll päris hea hooga alla libiseda, aga väiksema kallakuga lõikudel, kus muidu oleks suurepäraselt alla liuelnud, seal pidi keppidega hoogu lükkama. Oli tunne, et suurepärase sõidunautimise asemel oleme justnagu sunnitööl.

Jääkosk

Org Kebnekaise ja Singi vahel on väga kena, kahjuks pilved ja hallolek varjutasid enamuse sellest meie jaoks ära. Liiklus oli orus tihe, meile vastu ja mööda liikus suurel arvul mootorsaane, neid nägime sellel päeval kindlasti rohkem, kui kõigil eelmistel päevadel kokku. Mõned suusatajad läksid meist mööda, seljakotid kas puudusid üldse või olid vähemalt poole väiksemad, kui meil. Samuti tuli vastu mõningaid suusatajaid.

Lõunapeatuse tegime paigas, kus kaljude vahele ahendatud oruosa avardus laiemaks ja sisselülitatud telefonid hakkasid piiksuma – olime peale nädalaaegset levipaastu jõudnud jälle tänapäeva telekommunikatsiooni maailma. Oli huvitav jälgida, kuidas inimesed taas sõltuvusse kukkusid.

Lõpuks hakkas kaugel eemal paistma kaljunuki peal kriipspeenike mobiilimast. Karmo, kui Kebnekaises varem käinu, ütles, et kauaoodatud jaam on üsna selle masti all. Lumi, mida seni oli olnud igal pool üsna palju, hakkas vähesemaks jääma, kohati oli päris paljaid laike.

Levis. Kebnekaise baasjaam.

Viimased meetrid jaamani olid nagu vana tüütus ise. Kellegil ei olnud tahtmist suuskadel Nikkaluoktasse edasi liikuda ja läksime uurima saaniga sõitmise võimalusi. Selgus, et see ongi võimalik, ainult tuleb oodata kuni kella kuueni õhtul, kui järjekordne saanirong läheb. Ostsime piletid Nikkaluoktasse ära, jätsime suusad ja seljakotid õue ning ronisime jaama aega parajaks tegema. Külastasime nännipoodi, ostsime mõned särgid ja paar Coca-Colat. Üritasime kohvikust midagi süüa osta, aga paraku ei päädinud see suurema eduga. Kohviku rahvas valmistus jaama päriselanikele õhtusööki pakkuma ja ülejäänute jaoks polnud suur midagi, puuvilju-kooki-õlut sai, aga rohkem kahjuks ei olnud. Istusime kõik koos laua taga, mingil hetkel tuli neiu ja ütles, et ta saab meist aru küll, aga kahjuks tohib koroona tõttu ainult neljakesi laua taga istuda. Ega’s midagi, pidime lahku istuma, hoolimata sellest, et nädal aega olime omavahel tihedalt ninapidi koos olnud.

Vaikselt hakkasid neiud ümberringi laudasid katma ja kui me lõpuks küsisime, et ega me oma istumisega ei sega, siis vastati ebalevalt, et tegelikult nad katavad jah tervet saali õhtusöögiks. Suundusime seepeale eesmisesse saali, mis oli rahvast üsna paksult täis. Nemad ootasid nimelt, millal söögisaalis laud kaetud saab.

Mingil hetkel otsustasime vaadata, mis on saanipiletite peale kirjutatud. Peale piletite uurimist tekkis kahtlus, et meil ei ole mitte viis, vaid ainult kaks piletit. Läksime asja retseptsiooni uurima ja meie kahtlused said kinnitust. Soovi peale kolm piletit juurde osta, laiutati käsi ja öeldi, et nad ei ole kindlad, kas enam kohti on…

Peale mõningast sahmimist ja helistamist siia-sinna müüdi meile siiski meie soovitud piletid. Ühe pileti hind Kebnekaisest Nikkaluoktasse oli 375 SEK.

Kohe asume saani taga olevasse kelku ja hakkame sõitma Nikkaluokta poole.

Enne kella kuut keeraski kahe järelhaagisega saan majakese ette ja võisime asuda oma kotte ja suuski tagumisse kasti tõstma. Esimesse, istmetega kasti, asus peale meie veel neli inimest, neil märkimisväärset pagasit kaasas ei olnud. Saanisõidu kohta midagi erilist kirjutada ei ole, sõidu ajal tabas enamus meist korduvalt mõttelt, et küll oleks olnud tüütu seda teed mööda olematu libisemisega suusatada…

Nikkaluokta turismikeskus kuulub samidele

Nikkaluoktasse jõudes hakkas hämarduma ja tuli kiirelt otsustada, mida edasi teha. Uurisime keskuse töötajate käest erinevaid variante ja selgus tõsiasi, mida olime varemgi teadnud, et buss Kirunasse väljub alles järgmise päeva lõunal. Kohapeal pakuti meile mitmeid erinevas võimaluste- ja hinnaklassis ööbimisvõimalusi, kuid lõpuks otsustasime, et kõige mõistlikum on Kirunast tellida endale taksobuss järele ja siis kusagile seal majutuda. Et turismikeskuse tööaeg sai peagi läbi, siis lubasid töötajad meid kõrvaloleva kämbingu köögiruumidesse sooja. Buss jõudmiseni oli tubli tund-poolteist oodata, Kiruna on ligikaudu 70 km kaugusel.

Soojas ruumis oli aega arutada, mida edasi teha. Uurisime bookingust, mis võimalused on Kirunas ja/või ümbruskonnas ööbimiseks ja otsustasime, et kõige parema hinna ja kvaliteedi suhtega ööbimise saame me hoopis Gällivares, mis asub umbes 120 km Kirunast lõuna suunas.

Oodatud ajal jõudiski tõmmunahkse juhiga taksobuss Nikkaluoktasse ja pisikese pakkimise järel mahtusime oma suuskade ja kottidega ka peale. Kirunasse jõudes oli esimen asi proovida, kas nädalakese külmas seisnud auto ka käivitub. Käivitamine sujus ilma probleemideta, ilma et oleks taksojuhilt vaja olnud käivitusabi paluda. Kolisime oma asjad ühelt autolt teisele, mõned käisid veel lahtiolevas jaamahoones riideid vahetamas ja sõit Gällivare poole võiski alata. Kohale jõudsime veidi enne südaööd, hotelli leidsime ilusasti üles, kuid parkimiskoha leidmine oli natuke keerulisem. Igatahes oli öö hotellis seda sõitu väärt 🙂 Hommikul olime ärganud telgis hangede vahel, nüüd olid valged linad ja soe dušš.

Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev |Järgmine päev | Sisukord