Reede, 26.märts 2021 Tjäktja-Sälka-Singi*

Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev |Järgmine päev | Sisukord

Hommikune ärkamine oli mõnus nagu majakestes ikka. Ruumi on laialt ja soe samuti.

Hommikune vaade Tjäktja onni räästa alt. Puukuuri kõrval oleva saagimispuki külge on seotud kolmemeetrine roigas, et oleks peale tuisku lihtsam üles leida ja lahti kaevata.

Ilm oli silmipimestavalt ilus, üksikud pilveräbalad sinises taevas lisasid vaatepildile ainult kaunidust. Meiega samas majas ööbinud rootslanna lahkus meist veidi varem, tema eesmärgiks oli Sälka majakestesse jõuda. Arutasime oma päevakava ja leidsime, et kuna suure tõenäosusega on meil tulemas viimane ööbimine mägedes, ilm paistab ka ilus olema, siis võiks viimase öö jälle telkida. Selleks läheksime Singini, aga sõltuvalt asjaoludest jääksime kusagil seal lähedal pidama.

Vaade Tjäktja onni juurest orgu pidi üles. Taamal paistab sild suviseks jõeületuseks, selle all asus sügaval lume all veevõtukoht.

Liikuma hakkamise kohta võiks juba öelda “nagu tavaliselt”. Ees olid üksiku rootslanna suusajäljed, kohati liikusime mööda neid, kohati tundus, et oma rada ajada on parem. Suurt vahet ei olnud, õhuke lumekiht oli kõval koorikul.

Lähed paremale, saad seljakotiga kuningatütre, lähed vasakule saad… kuninga suusad

Esimene pidepunkt pidi tulema mõne kilomeetri pärast, nimelt asub seal Kungsledeni kõrgeim punkt Tjäktjapasset (ca 1100m).

Vaade esimesest peatuspaigast tagasiteele. Ümberringi on säravvalge lumekõrb.

Liikumine oli lihtne, tuju oli hea. Tõus oli tuntav, aga mitte ülejõukäiv. Jalad olid liikumisega harjunud, seljakotidki olid ärasöödud toidu võrra kergemad kui alguses.

Tjäktja kurul e. Tjäktjapassetil paikneb hädaabionn.

Üleval kuru peal tegime peatuse, teadmine, et edaspidi laskume terve päeva allapoole tegi juba ette headmeelt. Pidulikult said kuruletõusnud matkajad autasustatud medalitega. Tõsi, osad medalid olid minetanud veidi oma kaubanduslikust välimusest, kuid sisu oli endiselt söödav. Tegime pilte ja tundsime elust rõõmu.

Vahetult onni juurest ei avanenudki oodatud suurepärast vaadet teisele poole, selleks pidi liikuma üsna mitukümment meetrit veel edasi ja alles siis avanes nuka tagant suurepärane vaade Sälka orule koos kaugele jäävate Sareki mägedega.

Puhasvalge lumi sillerdab, suurepärased vaated.

Laskumise esimene ots oli puhas nauding, õhuke lumekirme kõval ühtlasel plaadil.

Esimene, kõige mõnusam laskumise osa on läbi.

Kurult alla jõudes, kui järsem osa sai läbi, hakkas peagi üsna soe, Ümberringi olevad mäed peegeldasid päikesekiirgust nagu kausi sisse ja tuulevaikus oli mõnus. Ülevalt kurult Sälka majakesteni on ligikaudu 9 km.

Sälkas tegime lõuna. Istusime päikesepoolse seina ääres rivis ja tundsime erilist rõõmu Karmo poolt hangitud õllepurkidest.

Peale lõunat enam nii soe ei olnud, võib-olla oli tuulel rohkem jõudu puhuda, võib-olla oli ka taevasse tekkival pilvevinel oma osa. Ka libisemine muutus jälle kehvemaks.

Kuoperjåkka hädaabionn on umbes 7 km Sälkast allpool, tegime ka seal põgusa peatuse, aga et meil oli kindel plaan edasi minna, siis eriti pikalt aega ei veetnud. Singini oli sealt jäänud umbes 5 km, hakkasime otsima kohta, kuhu õhtul laager püstitada. Aega meil oli ja seepärast tahtsime valida ilusa ning tuulevaikse koha, mitte suvalises kohas pidama jääda.

Valmistame ette aset telgi püstitamiseks.

Hea telkimiskoha leidmine ei olnudki nii lihtne, kord oli kärss kärnas, kord maa külmunud. Lõpuks leidsime oma arust suurepärase paiga üsna raja kõrval ja hakkasime sinna pesapaika rajama. Et oli suhteliselt tuulevaikne ilm, eriti külma ka ei paistnud tulema (õhtul oli -8C), siis erilist vaeva me telgiasemete ettevalmistamisega ei hakanud nägema. Kaevasime natuke lund telgi alt ja loopisime selle vallina ümber augu. tõsisema tuulemüüri rajamiseks ei olnud vajadust. Kaevasime köögiaugu ja samuti käimlaaugu. Sellele tuli paraku ka väike visuaalne müür ümber rajada, kuna antud kohas tuli kaevamisel kõva ja jäätunud kiht vastu ning mujale ei viitsinud uut auku kaevama hakata. Miljonivaade oli ju niikuinii saavutatud.

Kui olime oma laagripaigutamisega täies hoos, siis hakkasid ida poolt mägede vahelt paistma kaks täppi, kes liikusid otse meie suunas. Selgus, et need olid kaks meest, kes olid üritanud siitpoolt Kebnekaise otsa tõusta, kuid paraku pidid tagasi pöörduma jää ja muude takistuste tõttu.

Kõigi mugavustega köök. Kogu köögimööbel on valmistatud lumest.

Õhtused toimetused sujusid, laagripaik oli mõnus, päev oli suurepärane olnud. Erinevalt esimesest telgiööst olid inimesed juba mägede ja üksteisega harjunud, puudust onnis ööbimisest ei tundnud keegi. Ainult Einari köha tegi teisi juba mitmendat päeva murelikuks.

Õhtused jutud. Mugavamaks istumiseks on kaevatud jalgade jaoks kraav – aga peab vaatama, et sinna kõndides mitte sisse kukkuda.
Õhtu. Telgist kumab valgust.

Õhtul oli veidike tuult puhuma hakanud, seetõttu ehitas Andres oma telgile veidi korralikuma müüri ümber. Einar nii usin ei olnud, aga natuke kuhjas temagi lumevalli telgi ümber kõrgemaks. Õnneks öösel tuult ja tormi ei tulnud.

Õine vaade meie laagripaiga lähedalt.

Päevateekond oli veidi üle 20 km.

*Singi on päevateekonna kirjelduses sellepärast tärniga, et onnini me päriselt välja ei läinud, paar kilomeetrit jäi planeeritult puudu.

Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev |Järgmine päev | Sisukord