Esmaspäev, 22.märts 2021, Stuor-Kärpel – Unna Allakas

Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord

Onniöö möödus suurepäraselt, oli soe ja mõnus. Natukene küll süda kripeldas, et kasutasime hädaabi onni, kui tegelikult mingit häda ei olnud, lihtsalt vastik ilm.

Hommikuste sahmimiste ajal käis Karmo õues ja tuli teatega, et meile tuleb seltsi, nimelt lähenes orust altpoolt meile mootorsaan. Ootasime, millal saanimees sisse astub, aga kedagi ei tulnud ja kui natukese aja pärast õue asja uurima läksime, siis polnud peale värske saanijälje õues näha midagi.

Stuor Kärpeli hädaabi onn hommikul

See oli meie jaoks suurepärane uudis, sest mööda jälge on palju hõlpsam liikuda, kui mööda värsket peenekristallilist lund, kuhu pealegi sisse vajud. Kaardi järgi pidi algama üsna onni lähedalt keskmist sorti tõus, mis jõuab kurule välja, seejärel on liikumine tükk aega vahelduva tõusu ja laskumisega ning üsna lõpus järgneb keskmisest veidi järsem laskumine. Igatahes oli kõigil hea meel.

Andres ja Gaida puukuuris küttega tegelemas.

Enne äraminekut valmistasime järgmistele tulijatele ahjupuud ette, nimelt on sealsetes onnides alati ahju kõrval vähemalt esimese soojuse saamiseks mõned valmissaetud puud. Nii tegime meiegi, igatahes jäi meist onni rohkem halgusid maha, kui meie ära olime kulutanud.

Hommikune onnist liikumahakkamine

Liikumahakkamine oli puhas rõõm, sest eelmiste päevade värsket tuisklund mööda nühkimine oli juba jõudnud tüütuks muutuda. Vaim oli valmis, et eesolevad paarsada meetrit tõusu kiirelt ära teha ja seejärel juba kergemalt liikuma saada. Ilma võis lausa ilusaks pidada, päike paistis läbi pilvevine ja tuult ei olnud eriti tunda.

Värsket saanijälge mööda oli hea minna.

Ei läinud paari tundigi, kui olimegi üleval kurul. Kõrguseks veidi üle 1000m. Vaade oli hea, paistsid nii Rootsi kui Norra mäed. Norra oli tegelikult kiviga visata. Aga – esialgu hästi vaikselt – hakkas jälle tuul tekkima. Puhus Norra poolelt.

Naudime kurul, kui seda nii saab nimetada, kena vaadet ja mõnusat olemist.

Laskumine tekitas vaimustust, olid esimesed hetked, kui suuskadel liuglemisest võis mõnu tunda. Kilomeeter läks linnutiivul, seejärel aga sai suurem lõbu läbi, sest laskumine sai otsa ja algas tavaline üles-alla nökerdamine. Tuul hakkas järjest hoogu koguma.

Unna Allaka juurde ei saa kurult otse laskuda, vaid tuleb ületada paremasse suunda jääv ribi.
Valfojåkka tormionn. Tegime siin lõunapeatuse.

Valfojåkka onnist Unna Allakani on umbes 7,5 kilomeetrit, algul on veidi tasast tõusu ja seejärel kuni põhioru põhjani laskumine. Kõik võiks ju hea olla, aga libisemist enam ei olnud, saanijälg oli juba täis tuisanud ja kasutu. Allaminekust enam erilist mõnu tunda ei saanud, pigem oli see ettevaatlik tammumine kohatiste kiiremate libisemise juppidega. Orgu alla jõudes tuli pöörata paremale ja liikuda alla kilomeeter mööda orupõhja kõrgemale.

Viimase otsa liikumine oli üsna vastik, ei libisenud üldse ja tuul, mis oli juba päris tugevaks muutunud, kandis teravat tuisklund otse näkku.

Unna Allaka onni juurde jõudes tuli meile vastu stugvard (majavaht) Thomas, kes küsis, kas meil on kohad ette broneeritud. Meil muidugi ei olnud, kuid sellest hoolimata juhatas ta meid matkajatele mõeldud elamisse. Plaanide kohta homme edasi Alesjauresse liikuda vangutas ta pead ja ütles, et oodata on väga halba ilma ja ta toob meile varsti värske ilmateate.

Onnide eelbroneerimise nõue tuleneb koroonapiirangutest. STF kodulehel oli punasega rõhutatud, et kohtade eelbroneerimine on kohustuslik ja ilma selleta ei saa. Matka planeerimisel arutasime seda ja leidsime, et kuna ilma- ja muud tingimused võivad olla heitlikud, siis ei pruugi olla võimalik kindlal päeval igale poole täpselt kohale jõuda ja sel juhul läheb broneering koos ettemakstud rahaga kaotsi. Nagu elu näitas edaspidigi, me ei jõudnud mõnikord õhtuks samal hommikul planeeritud kohta, rääkimata pikemas perspektiivis kavandatust. Et meil olid telgid ja kõik muu sõltumatu ööbimise varustus olemas, siis see meid väga murelikuks ei teinud, kui kusagil onnis oleks öeldud, et broneeringu puudumise tõttu me öömajale ei saa.

Onni sisse kirjutamisel küsis ta, kas me oleme STF-i (Rootsi turistide assotsiatsioon) liikmed. Et meist liikmestaatuse oli veebis eelnevalt ära täitnud ainult Andres, siis peale lühikest arupidamist ja kalkuleerimist otsustasid ka ülejäänud STF-i liikmeteks hakata. Kuna perekondadele on summaarselt liikmemaks väiksem (550SEK) kui isikutele eraldi (345 SEK), siis moodustus meil kaks perekonda. Marge ja Einar olid sel teemal juba varem arutanud ning ütlesid kohe, et on üheskoos, siis Gaida ja Karmo värske paariheitmine pani muigama ka majavahi. Üldiselt saab STF onnides maksta kaardimaksega, ühendus toimub satelliitside kaudu, kuid Unna Allaka onnis seda ühendusviisi ei ole ning kehtib vana hea sularaha. Vastu võeti ka eurosid, kurss oli parasjagu lihtne arvutada: 1€=10SEK väikeste ümardustega.

Peale meie elasid onnis veel kaks rootslast, kes olid tulnud sama teed mis meiegi, aga kolm täispäeva. Tuli välja, et nad olid ööbinud samades onnides, kus meiegi peatusime, seetõttu tundusidki onnid meie sisse astudes soojemad kui välistemperatuur.

Unna Allaka onnis on mitu tuba erinevatele gruppidele, meie olime ühes kolme narivoodiga toas, mis mõeldud kuuele inimesele. Narid on varustatud madratsi, teki ja padjaga, ööbimiseks peab olema oma voodipesu. Ühises köögis on olemas gaasipliidid söögi tegemiseks ja kõik vajalikud toidunõud. Vesi tuleb endal tuua lähedalasuvast veeaugust ja põletatud küttepuude asemele uued saagida-lõhkuda-tuppa tuua. Õues asuvad kempsud olid tuttuued, sest vanad olid hiljuti tuulega minema lennanud. Uus kemmergute neliplokk oli kindlalt trossidega maa külge kinnitatud. Kompleksis asub veel ka saun. Selle kohta ütles meile majavaht, et seoses koroonaga on saunad suletud ja seda kõigis STF majakestes, mitte ainult Unna Allakas. Kahju, aga pidime selle teadmisega leppima.

Harutasime lahti oma telgid ja riputasime oma toas kuivama, tegelesime söögivalmistamise ja niisama olesklemisega. Oli mõnus, telkimisest ei tahtnud keegi mõelda. Tuul hakkas vaikselt tormiks muutuma. Majavahi toodud ilmateade lubas, et läheb järjest hullemaks.

Õhtul hilja hakkasid naised eelpoolmainitud asutuse poole minema, aga aknast oli näha, et kõnnivad maja ees arusaamatu näoga edasi-tagasi. Ümber maja moodustunud tuulekoridor võimaldas peaaegu ümber maja ilma lumeta alal liikuda. Õue minnes selgus, et nad ei leia rajaotsa üles. Tõepoolest, maja eest alanud rada oli ülepea kõrgesse hange mattunud. Uksest sisse tulles, kippus tuul ust käest ära tirima…

Vaade Unna Allaka onni sisse.
Esimese kolme päeva teekond, kokku ca 32 km

Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord