Laupäev, 20.märts 2021 Bergsviken-Kiruna-Katterjåkk-Katterjaure

Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord

Hommik hotellis oli hea, kõik olid korralikult välja maganud. Hommikusöögi kohta oli teade, et kõik vajalik on köögis olevas külmkapis ja laudadel, võtku me ise mida soovima ja kuipalju soovime. Põhimõtteliselt nii oligi ja peagi laadisime ennast taas autole ja sõit edasi põhja poole algas.

Hommikune pakkimine hotelli ees.

Algul sõitsime edasi mööda Botnia lahe kallast, kuid peagi läks meie haru Kiruna suunda mere äärest ära ja maastik muutus järjest lumisemaks ja künklikumaks.

Kirunasse jõudes (umbes kella ühe paiku) oli esimene plaan minna kohalikku turismiinfo punkti. Jõudsime sinna kohale ja siis tabas meid esimene selle reisi valearvestus. Oli laupäev ja turismiinfo oli suletud. Tegelikult oli meie peamine soov teada saada, kuhu me saaksime oma auto pikaajaliselt parkida, Igal pool oli kirjutatud, et parkimine Kirunas on kuni 7 päeva, meil aga oli kavatsus auto jätta paigale paar päeva kauemaks. Igatahes ei saanudki me seda teada, ükskõik kelle käest me ka ei küsinud. Tiirutasime veel veidi linna peal, käisime bussiterminalis ja otsustasime raudteejaama minna. Raudteejaamas oli parkla kaheosaline, üks osa oli lühiajaliseks parkimiseks, teine kuni 7 päeva. 7 päeva piirang on tõenäoliselt seotud sellega, et kui vahepeal pikalt lund sajab, siis on ju kuidagi vaja parklat puhastada.

Otsustasime, et on nagu on, vaatasime ühe auto kojamehe vahel olevat pakki trahvikviitungeid ja otsustasime, et kui vaja, siis tuleb pärast trahvi maksta, aga paremat kohta ka parkimiseks kusagil ei paista. Pakkisime oma riided ja asjad valmis rongile asumiseks ning ronisime rongijaama sooja. Rongijaam on lahti varahommikust kuni hilisõhtuni, kuid ühtegi inimest ega kassat ega muud teenindavat personali seal kohapeal ei ole.

Kola autost välja ja valmis mägedesse minema

Raudtejaamas saime jutule ühe tüübiga, kes osutus turiste Kungsledenil juhtivaks giidiks. Uurisime tema käest üht-teist ja ostsime rongipiletid Katterjakki. Nimelt sai otsustatud, et me ei alusta mitte Abiskost, kus algab tavaliselt Kungsledeni rada, vaid sõidame edasi, Norra piiri lähedale, et sealt kohe mägedesse jõuda. Abiskost oleks olnud algul suhteliselt igav jõeorgu mööda tõusmine olnud.

Piletite ostmine ja nõupidamine Kiruna raudteejaamas.

Ostsime piletid rongi peale ära ja veidi aja pärast ujus meile ligi üks mees, kes küsis, et kuhu me läheme ja kas meil on piletid ära ostetud. Selgus, et see oli mikrobussijuht, kel suund tühja bussiga Abisko poole ja kes pakkus meile oma teenust. Rongisõiduplaani järgi oli veel aega ja rongisõidutabloole oli vahepeal ilmunud teade, et rongi väljumine on tund aega edasi lükatud. Ettepanek tundus ahvatlev. Pisuke omavaheline arutelu ja mõne aja pärast oligi meil bussijuhiga kokku lepitud, et 30€ eest viib ta meid Katterjakki. Hakkasime asju mikrobussi tõstma, kui raudteejaamas kohatud giid küsis, kas ka tema saaks meiega Abisko Turiststationini kaasa sõita. Hmm, miks ka mitte, kui ruumi jagub. Tundub, et jagus ja nii ta meiega bussi kaasa tuli. Erinevalt meist, oli giidil kaasas suur kelk varustusega.

Laadime varustust leeduka bussi. esiplaanil on näha giidi varustus kelgul.

Sõit algas ja kohe selgus, et bussijuht on tegelikult leedukas, kes siin kalevipojana leiba teenib.

Poole viie paiku jõudsime Katterjokki. Vahepeal oli leedukas teinud meile igasuguseid huvitavaid ettepanekuid aja veetmiseks, alates Abiskos ööbimisest kuni tagasisõidul tema auto viimisest Eestisse. Ettepanekutest me siiski keeldusime viisakalt ja ega ta selle üle väga ei kurvastanudki. Viis meid hoopis nii kaugele Katterjokkis raudteejaama suunas ülesmäge, kui tema suhteliselt siledad kummid seda lubasid. Allamäge tagurdamisel aga hakkas buss viltu lumehange suunas minema ja nii me pidime teda veel mitmel korral inimjõul lumehangest päästma.

Lõpuks olime üksinda, valmis mägedesse minema. Matk oli alanud.

Gaida, Marge, Einar, Karmo. Andres teeb pilti.

Kõigepealt suundusime mööda teed jalgsi raudtee alusest tunnelist läbi, kuid õige pea otsustasime suusad alla panna. Suuskade allapaneku juures juhtus esimene tehniline viperus – trossi pingutamisel otsustas Einari ühel suusal trossi pingutamise asemel hoopis pingutamisklamber suusalt lahti tulla. Kähku tuli välja võtta remondikomplekt ja asuda remondi kallale. Natuke tegi see murelikuks ka, et kui juba esimesel suuskade allapanekul selline asi juhtub, siis mis veel edasi saab…

Suusaklambri uuesti suusa külge kruvimine

Igatahes sai klamber parandatud ja võisime juba suuskadega asuda teele. Tee oli hästi jälgitav, talviste tähistega maha märgitud. Algul tuiskasid meist mööda ja vastu paar lumesaani, esimene kilomeeter viis meid tõstukijaama suunas. Tuiskas sulalund ja oli üsna vastik. Nähtavus oli niru ja kätte jõudis valge pimedus. Justnagu oli õues valge, aga aru saada ei olnud midagi, kus on taevas ja kus on maa. Kui teeposte punaste ristidega poleks olnud, siis oleks edasiliikumine üsna lootusetu lugu olnud. Kogu reljeef oli kadunud, kas suusaninad on üles- või allapoole, oli samuti raske aru saada. Siiski, vist olid enamasti ülespoole, sest minna oli raske. Eriti raske tundus olema Karmol, kelle suusad (karvadega) ei pidanud üldse. Sealt kust teised käärtõusuga üles said minna, pidi tema teiste sabas treppima.

Veel on hea, on saanitee, on reljeef ja põõsadki. Õige pea pole enam midagi näha.

Poolteist-kaks tundi liikunud, hakkas juba päriselt hämaraks minema ja aeg oli laagripaika otsima asuda. Et kaardil oli märgitud Katterjaure majake, otsustasime sinna välja minna. Kui hooned eemalt paistma hakkasid, siis tabas meid järjekordne tehniline probleem, Andrese suusaklamber otsustas suusaga koostöö tegemise lõpetada ja lahkus suusa pealt. Et minna ei olnud enam kuigi palju, siis tuli Andres viimased mõnisada meetrit ühel suusal. Majakese juures oli silt ‘Privat’ ja kõik uksed olid lukus. Hmm… See oli just täpselt see, mida kartsime.

Ega’s midagi, kusagile pidi ööbima jääma. Vaadanud natuke ringi, otsustasime majast pisut allapoole, suhteliselt tasesema platsi kasuks. Vähemalt on lootust, et kui majake on püsinud, siis sealtpoolt laviine oodata ei ole. Mäenõlvadest ei olnud mitte midagi aru saada – kui kaugel nad on või kui järsud nad on.

Trampisime platsi telkide jaoks tasasemaks, natuke aitasime labidatega ka kaasa ning kaevasime köögi jaoks hädapärase augu. Peagi valmisid köögis mõnusate klimpidega kissell ja kartulipuder.

Õhtune söögikeetmine. Väiksemas potis paistab kartulipuder. Tuule eest varjumiseks on kaevatud köögiauk, toimkonna jalad on sügavamal augus, priimused ja potid seisavad aga parajal kõrgusel, et oleks mugav toimetada. Täiendavalt on priimuste kaitseks ka klaasriie, mis peab tuule kinni ja hoiab sooja pottidele ligemal.

Kõht täis, võiski esimene matkaöö telkides alata.

Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord