Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev
Siit majast kolime nüüd välja. Ilmaennustajad üle Euroopa on seisukohal, et võib hakata jälle mägedesse minema. Ronima veel ei lähe, aga teeme ekskursiooni mööda vaatamisväärsusi. Ettenägelikult olen just selliste ilmade jaoks välja otsinud huvitavaid vesiehitisi. Äädikapudeli jätame personalile mõtteaineks – mida tegid inimesed liitri äädikaga?
Esimese vaatamisväärsuse juurde saamiseks peame Austriast lahkuma Saksamaale Ainringi. Kahjuks jääme hiljaks, sest pais on ära lammutatud ja selle asemel on korda tehtud loodus. Asi seegi vaadata.
Pisut pettunult sõidame Austriasse tagasi. Ainult Maila on rahul, sai ka Saksamaal ära käidud. Järgmine vaatamisväärsus on kruvikalapääs. Tõuseme oru nõlval looklevat serpentiini mööda päris kõrgele. Teele jääb plaaniväline hüdroelektrijaam, aga märkan seda liiga hilja ja maha pöörata ei jõua. Eks siis vaatame tagasiteel, nüüd oskame juba oodata. Auto töötab täistuuridel, aga üle ei kuumene. Viiteist kraadi on ikka hoopis teised olud.
Kalapääs on lubatud kohas olemas, aga ei tööta. Paisuke on ka selline tilluke, ilmselt kunagise veski jäänuk, mille romantikast pole enam midagi säilinud. Ainult üks kuurilaadne ehitis ümber turbiini ja generaatori. Kruvi ülemise otsa alla on sätitud suur roostevabast terasest vann. Ilmselt pannakse kruvi tööle siis kui kõrval oleva hotelli restoranis kala tellitakse. Ja hotelle on siin silmapiirini, paistab oleva suusakeskus.
Sõidame alla tagasi, kus ikka tõsisemat ehitist näidatakse. Tegemist on Püha Johanni hüdroelektrijaamaga Salzachi elektrijaamade kaskaadis. Paisutus on paduvihmade tõttu ennetavalt maha lastud ja veehoidla on tühi. Tavaoludes on vesi vähemalt 10 meetrit kõrgem. Praegu uhab kogu energia sentigi sisse toomata suurte segmentvarjade alt läbi.
Kalapääs on siin ka palju vingem. Valdavalt on see küll pilupääs, aga on ka kärestikulisi looduslähedasi lõike. Paraku alla lastud veetaseme tõttu kalapääs ei tööta. Sellega on matka hüdrotehniline osa läbi, sest teised teadaolevad tehnikaimed jäävad meie sõidusuunast teisele poole. Järgmiseks on suur turistilõks nimega Krimli juga. Kuna mitu päeva on tublisti sadanud, siis on juga nii oma 30 m³/s suuruse vooluhulgaga tööle pandud ja vaatemäng päris võimas. Tavapärane keskmine on ca 6 m³/s ja päris headel päevadel on sealt ligi 60 m³/s alla tulnud. Tegemist on rahvuspargiga ja joa vaatamise eest tahetakse raha saada. Rahvast sagib murdu ja algatuseks proovime Mailaga KPP-st niisama süüdimatult läbi jalutada, omal pilk joale naelutatud. Halastamatult võetakse meid rajalt maha ja kästakse raha ära anda. Pole midagi öelda ja tuleb kontrolöre professionaalsuse eest tunnustada. Peale pileti ostmist võib käia kus tahes, kasvõi joaaluses veepilves end läbimärjaks kasta. Keegi seda piletit kontrollida ei kavatse. Tõuseme mööda laia rada ja vaatame spetsiaalsetest taskutest, mida lugupidavalt kohaliku professori kantsliks kutsutakse, veemöllu. Kauaks kantslitesse jääda ei saa, need on samuti kaljudelt õhku paiskuva peenvihma mõjualas.
Vahepeal horisontaalses sängis voolava vee hulgaga võrreldes on õhuga vahustatud vett kordades rohkem. Vahujoa langemine on päris võimas vaatepilt. Söömlast, kus rahvas oma õlut naudib, ei viitsi edasi minna. Vähemalt sada meetrit saaks veel julgesti kõrgemale, siis paistab org peale joa viimast astet horisontaalseks pööravat. Lontsime alla tagasi ja hakkame mööda orgu edasi kuru poole sõitma. Joa vastasnõlval tõuseb tee joast isegi kõrgemale ja teeme avarduvas vaates veel mitmeid peatusi.
Varsti avaneb ees Zillerthali org. Kuidas nad seda nõlva niidavad jääb arusaamatuks, aga ilus on. Laskume majade vahele ja püüame öömaja leida. Esimeses ettejuhtuvas kämpingus on mõned teoreetiliselt vabad kohad, mida sissepääsu juures istuv onkel meile kaardilt näitab. Praktikas platse üle vaadates on need kas hõivatud või kujutavad endast mudaseid ja vesiseid auke.
Teises kohas läheb paremini ja mitmeks päevaks hakkame tervelt viie kuldtärniga Aufenfeldi Comfortkämpingu elanikeks.
Mitu päeva autos olnud telgid on endiselt vettinud, aga kuivatada neid ei jõua, sest päike läheb enne looja. Magamiskotid on natuke paremas seisus. Sööme ja puhkame. Et oleks täisväärtuslik kvaliteetaeg, sukeldun hämaras autos seljakotti ja püüan seda muu kola vahelt välja tirimata inventeerida. Kindlalt peab alles olema kaks Salzburi bensuka kvaliteetõlut. Kui olen juba pingutusest higiseks muutunud, tõstan osa autot tühjaks, et seljakotti kätte saada. Selle sisu telkide vahele laiali laotanud ei oska ma oma mälu kohta enam midagi arvata. Aga pesulast saabunud Maila oskab. Tema oli nimelt kõik asjad enne pesema minekut ilusasti valmis pannud. Õlled olevat turvaliselt pandud esimese istme taga olevatesse saabastesse. Eraldi, et katki ei läheks ja oleksid lihtsasti kättesaadavad…