Teispäev 4.08.2020

Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev

Ladistab vastikult.  Kell on pool üheksa, kell kümme peame olema läinud. Ei tahaks sellise ilmaga ja pole kuhugi minna ka. Booking ütleb, et nii odavalt kui eile, siin öömaja enam ei saa. Mingis teises kohas oleks pisut odavamalt saanud, aga mitte nii palju, et hakata asju kokku panema ja kolima. Retseptsioonis oma siiajäämist pikendama minnes selgub, et hind on veelgi kõrgem kui booking näitab. Oh oleks inimestel õigel ajal nutti! Oleks ju võinud siis kaks sammu letist eemale astuda ja bookingu kaudu broneerida ja siis uuesti leti äärde tagasi minna bronni numbrit näitama. Selle asemel kiristame hambaid ja maksame ligi kolmandiku võrra kõrgemat hinda kui eile, aga eks rumaluse ja mugavuse  eest tuleb alati raha välja käia. Õues on ikka väga palju halvem ilm ka kui eile oli.

Hommikusöögi eest soovitab retseptsioonineiu maksta söögisaalis kohapeal. Söömiseks tuleb aga minna läbi õue teise majja. Tuiskame läbi saju. Söögitoas lookleb pikk saba ja toitu jagatakse letist portsjonite kaupa –  õun, jogurt, võileib, midagi veel. Netireklaam ütles, et seitsme euri eest võid süüa rootsi lauas nii palju kui tahad. Huvitav, kuidas nad seda ette kujutavad? Siin on oma viiskümmend inimest järjekorras. Joon mahla ära ja siis seisan uuesti järjekorras?

Me küll plaanisime ajaviiteks pikemalt süüa, sest sellise ilmaga kuhugi hulkuma ei lähe nagunii, aga nii me seda küll ette ei kujutanud.

Jälgime toimuvat sabas seistes ja Einar käib leti lähedal ka piilumas, et kuidas asi käib. Eranditult kõigil on mingi vautser ette näidata ja see võetakse ära. Mis tähendab, et uue portsu saamiseks peab olema uus vautser. Uurime infoletist, kas kohapeal vautserit saab osta, aga ei pidavat saama. Vaidleme ja palume töötajal instruktsiooni lugeda. Lugeda tütarlaps ei taha. Siis palume tal teise majja helistada, et tal kästaks meile siin raha eest süüa anda. Toimub pikk saksakeelne telefonikõne, mis päädib kinnitusega, et maksta saab teises majas ja seda võib teha ka peale sööki. Vaatame veel korra toidujagajate juurde – seal antakse toidukandik välja eranditult kollase plastlataka vastu, retseptsioonineiud võivad omavahel mida iganes kokku leppida. Meil saab isu ilma söömatagi täis. Õues sajab veelgi paremini. Kui me juba väljas oleme, siis harutame autos olevaid asju ja võtame ülesse võileivamaterjali kaasa. Einar ja Kaarel kukuvad nõrkenutena voodisse märgu riideid seljast võtmata. Mina olin korralikult Maila sõna kuulanud ja ainsana vihmariided selga pannud. On ju loogiline, et kui õues sajab, siis paned hotelli retseptsiooni ja  hommikusöögile minnes ikka vihmariided selga. Me läheme Mailaga alla tagasi, et poest juua ja jogurtit tuua. Ilmselt jääb midagi veel näppu. Kohe poe sissepääsu juures olid suured liitrised pudelid samasuguse õunapildiga nagu eile lossi muuseumist ostetud väikesel mahlal,  mis väga maitsev oli. Ja siin küsitakse ainult euro liitrist! Võtan kohe kaks pudelit. Jogurtiletist laon korvi mitu  potsikut tuttava Alpenpro sildiga jogurtit. Maila saab jaole ja uurib, et kas ma ikka tahan sellist kogust sojajogurtit. Soja?! Bad Goisernis ei olnud sellises purgis sojajogurt. Alpides ei kasva soja, siin elevad Milka lehmad, kes annavad piima! Laon jogurtid tagasi ja lasen Mailal valida. Väljapääsul püütakse meid pikalt saksa keeles veenda iseteeninduskassat kasutama. Saame viimaks ikka päris kassani välja põigeldud ja raha ära antud.

Hotellis keeran õunamahlal korgi pealt ja kummutan suule. Esimese neelatusega lööb ninna käärinud lõhn. Saan enne teist neelatus pidama, õnneks on organismil refleksid, mis elus hoiavad. Kurku kõditab see jook küll sama hästi kui eilne kergelt gaseeritud mahl, kuid nagu voodis vedelevad polüglotid sildilt välja loevad, siis on ometigi tegemist õunaäädikaga! Mis kuradi pärast topitakse igasugust kodukeemiat toiduainetega äravahetamiseni sarnastesse pakenditesse ja laotatakse toiduainete vahele? Kas inimene, kellel läheb vaja õunaäädikat ei leiaks seda muidu üles kui peab selle talle jalgu viskama ja mahlaks maskeerima! Ja miks on vaja jogurtitopsi toppida sojat? Jogurtit valmistatakse täispiimast piimhappebakterite puhaskultuuriga! Rõhk  sõnal „puhas“. Täispiima ei valmistata sojaubadest, tatrast, mandlitest või kaerast, ilma et need oleks lehma nisadest läbi käinud! Kuradi biokeemikud raiuge see endale pähe ja müüge neid „piimatooteid“ koos äädikaga kodukeemia osakonnas! Kuradi kurat! Valan lahtise äädikapudeli peldikus tühjaks ja hakkan just teisel korki maha keerama, kui Maila karjatab „Mida sa teed“?. „See õunaäädika maksab Eestis viis korda rohkem“! Me viime selle koju! Koju? Mida me teeme kodus liitri äädikaga? Me ei kuluta kolme aastaga kolmandikku ka sellest ju ära! Nagu Imbi ja Ärni oleks lahti lastud – kui odavalt saab, tuleb võtta ja endale sisse keerata isegi siis kui halvasti maitseb. Aga jääb nii ja äädikapudel on meil praegugi kenasti riiulis suve meenutamas. Võite maitsma tulla.

Panen vihmariided selga tagasi ja lähen poodi õiget mahlaletti otsima. Riiulite vahel on kange tahtmine riske maanda ja kokakoolat osta. Riskin ikka veel korra, sest eilne mahl oli tõesti hea. Kaubakeskuse saialetist küsin Mailale kaasa late kohvi. Kohe päris mitu kord kordan üle „LATTE“. Vastu saan väikese papptopsi, mille põhjas loksub mingi  must vedelik. Kui nüüd veel korra küsin, et kas tõesti on tegemist lattega, tekib müüjatari silmi arusaamist peegeldav helk ja hõiskab rõõmsalt „aaa lateee“ ja paneb kohvimasina uuesti tööle.

No kurat, mis päev see on! Päris kindlasti ei küsinud ma espressot, türgi kohvi või mis iganes sinna topsikusse sattus. Nii! Nüüd on oluline eluga hotelli jõuda ja see päev ilma suuremate vigastusteta voodis üle elada.

Kella kahe ajal läheb uni ära. Natuke veel sajab, aga mõeldes eelseisva öö peale peaks tegema tervistava jalutuskäigu. Väga ettevaatlikult muidugi. Einar ja Kaarel jäävad liikumatult lebama, me läheme Mailaga liikuma. Esimene eesmärk on Salzburgi muuseum, kuhu on koondatud Salzburgi saja aastase festivali ajalugu. Praegu peaks see linnas suurejooneliselt just toimuma. Lavasid on linnas näha ja midagi toimub ka, aga muidugi pole sellel tavapärast mastaapi. Iseäranis õnnetu on kõik veel praeguste ilmadega. Festivali ajaloost  saab muuseumis päris sisuka ülevaate.

Loomulikult jäävad teele mitmed pudi-padi poed, kuhu on vaja kindlasti sisse astuda ja enesele vajalikke asju otsida. Salzachi  jõgi on veelgi tõusnud. Lõbusõidulaevad on jätkuvalt ankrus, kuigi täna oleks nendega kruisimine päris lõbus. Pärast saame teada, et noor füüsik Kaarel oli teinud mõõtmisi ja saanud keskel voolu kiiruseks 5 m/s.

Kiikame ka Panorama muuseumi, aga kui saame aru, et muuseumi all mõeldakse vanade linnavaadete näitust, siis loobume ja tuiame niisama edasi. Üle ühe on poe või söögikoha liidesnimi Wolfgang või Amadeus. Ega me väga Mozartit vältida ei tahagi ja astume ühte sellise nimega kohvikusse Mozartplatzil sisse. Rahvast on palju ja minu tagasihoidlik lehvitamine tähelepanu ei köida. Maila manab ette nõudliku saksa provva ilme ja saavutab kohe tulemusliku silmside ettekandjaga.

Õhtusöögile läheme oma tuttavasse pizzakohta, aga täna teame olla ettevaatlikud. Kui pimedaks läheb, longime ära hotelli. Tuppa me ei pääse, sest vahepeal on uksekaardid ära vahetatud. Ka ju igati loogiline – kui on uus registreering, siis on ka uued kaardid. Mis siis et inimesed on samad. Piiksutame mitu minutit kuni seesolijad on piisavalt mõnulenud ja ukse lahti teevad. Neil oli enne tulnud retseptsioonis tükk aega klaarida ja oma õigusi tõestada.

Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev