Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev
Täna teeme pika hommiku, et ei juhtuks jälle nii nagu eile, et sattud unise peaga kuhugi kuristiku kohale turnima. Kõik naabrid on samuti ärganud, oma telgid ja matkaautode uksed pärani teinud ning joovad laudade ümber kogunenutena kohvi. Teades, mis juhtub kui Einar oma sõiduriista külmalt käima paneb, ronime kõik enne auto peale. Siis keerab Einar võtit ning auto taha ilmub koletu must pilv, mille varjus me nähtavusest kaome.
Täna enam kellaaja eeliseid ei ole ja päris mitu korda tuleb aknad lahti teha, autol soojendus täisvõimsusel tööle panna ja viimaks ikka tee kõrval näitude alanemist oodata. Saame raja algusele täna ligemale ning banaaniraksu ei lähe. Minema saame kümne ajal, seekord siis suunaga ülesmäge. Leadership klettersteig algab jälle praoga ja läbi augu pugemisega. Midagi keerulist pole ja enne ühte oleme tipus, alpikellad kõrvus helisemas. Nüüd siis kolmandat korda, OK 2,9-ndat korda ja seda maksab juba maha istumisega tähistada ka. Maila meelest lähevad rajad lihtsamaks, ainult kehaga olevat nii, et selgelt on tunnetatavad need kohad, mis ei valuta. „Palav päev“ on kõik, mida Kaarel oskab rajast ja olukorrast arvata. Siis ronime alla tagasi. Einar ja Kaarel teevad seda koguni nii kiiresti, et jälle jääb viltuvajunud vaial olnud klettersteigi silt nägemata.
Autode varjus teeme lõuna ja püüame oma hommikust järele jäänud riisiputru sisse pressida, aga päris jagu sellest ei saa. Õues on jube leitsak. Taas näitab termomeeter 32. Naaberautost väljuvad noored kohalikud, ajavad enestele sääsevõrguga laid kaabud pähe ja hakkavad üksteist sääsetõrjega üle pihustama nii, et meie võileivad ka sääsekindlateks muutuvad. Teoreetiline ettevalmistus tundub olevat kõva – metsas on sääsed ja need on ohtlikud vereimejad. Isegi kui te neid alguses ei näe, on nad olemas ja saabuv rünnak on vaid aja küsimus.
Päevaplaaniga on nii, et liigume ära Salzburgi poole lubatud halba ilma ootama. Ega see praegunegi teab mis suurem asi pole oma 30+ temperatuuriga varjus. Lubatakse temperatuuri langust vähemalt kaks korda ning sademeid 5….10 miilimeetrit tunnis kolm päeva järjest. Mägedes pole selle ilmaga midagi teha.
Esimesena püüame leida kohta Wolfgang See ääres olevas kolmes kämpingus. Juba eemalt on näha, et järv on paksult kaetud kõigusuguste hulpivate või erineva kiirusega liikuvate ujuvvahenditega. Kõikidel sissesõitudel olevate siltide „FULL“ paikapidavuses on võimalik veenduda autost väljumata ja nii liigume edasi. Salszburgi poole jääva Mondsee juures paistab olukord juba kaugelt veel hullem, ei hakka isegi sisse pöörama. Tuleb vaadata kohti, mis ei oleks järve ääres. Järgmise kämpingu asupaigaks näitab waze lautade taga asuvat heinamaad. Midagi alpilikku see ei tõota, aga kuna paik jääb tee peale, siis põikame ikka sisse. Esmapilgul ei paista koht üle koormatuna, aga jah, midagi kaunist siin küll pole ja ainus alpilik asi on kaldus maapind. Retseptsiooni proua patrab pikalt telefoniga minust välja tegemata. Kõne lõppedes on jutt lühike – kui broneeringut pole, siis kohti pole.
Proovime siis uut moodi, et ei peaks rohkem niisama öömajasid läbi sõitma. Helistame Salzburgis asuvasse linna kämpingusse ja püüame broneeringut teha. Kõik toimib. Kohti on ja oleme oodatud.
Kämping on mõnus, kõrge haljastusega, mille vahed on madalate hekkidega platsideks jagatud. Bassein on muidugi üle rahvastatud, isegi lapsed ei mahu ära. Sobivate maksekaartide valik on piiratud ja nii läheb käiku sularaha. Auto numbrit, millega sõidame, me Mailaga loomulikult kumbki ei tea ja seda tuleb käia maja ees vaatamas. Nagu selgub, siis pikal trepil õuest tagasi retseptsioonisse suudab Maila õige numbri ikka ära unustada ja nii tuleb mul pärast platsi kättenäitamist käia andmeid täpsustamas. Et käik pärsi tühja ei läheks, võtan sealt paar külma jooki ka kaasa. Istume ja ootame, ilm ei lähe halvemaks. Ikka näitab termomeeter 32+ varjus. Igavuse peletamiseks teeb Maila eilsest säilinud toorest ja tuunikalast kuulsa Salzburgeri salati.
Kui poode hakatakse kinni panema, siis läheme Einariga linna piima järgi. Lähim pood on juba kinni. Järgmisesse poodi saamine on piiratud liikluskorralduslikult. Pood on näha, aga kord on vasakpöörde keeld, siis parempöörde keeld, siis peatumise keeld, siis parkimise keeld, siis piirab sissesõitu kettide küljes liiga madalal rippuv rauakolakas, mille alt me koos katuseboksiga läbi ei mahu. Ühesõnaga, me ei ole oodatud ja valime järgmise. Paari kurvi taga jääb teele bensukas Spar Ekspressi poega. Võtame. Ukse ees joriseb kamp tõmmusid mehi nagu meilgi võib näha kohalike volikogude kogunemist poe ees. Kämpingust tuttava näoga puhkajaid on ka. Mingeid ostukorve pole ja nii võtame käed piima, tomatit ja jäätist täis. Vein mahub juba väga halvasti ja kaks õlut enam üldse mitte. Seina ääres märkan kuuspakki, mille sisu on vähemalt 30 kraadi soe, kuid mida saab ühe näpu otsa riputada. Hm, dilemma. Kas eelistada kahte külma või kuute sooja? Ja siis! Siis vaatab mulle teiselt poolt külmikust vastu täpselt samasugune kuuspakk!
Kämpingus teeme mitu tiiru platsile peale ja levitame toordiisli vingu enne kui õige koha üles leiame, Maila ja Kaarel olid seevastu huviga jälginud meie kulgemist ja ei suutnud aru saada meie lõppeesmärgist. Kui kolmandal tiirul õigest teeotsast mööda hakkasime sõitma, tuldi meid koju kutsuma. Kõik pidi juba koledasti haisema.
Sööme jäätist ja kuulame kaugel kõmisevat äikest. Korraga käib üle laagri tuulehoog, mis aktiviseerib Einari. On juba hämar (ei tahaks öelda, et pime) aga üks telk on veel püsti panemata. Tullevad esimesed piisad. Einar sahmib, Kaarel sekundeerib, mina õpetan ja Maila naudib etendust. Einar togib pimedas telgi vaiu kividesse ja aeg-ajalt kostub pimedusest kiunatusi. Ilmselt hoiab ta vaia vale koha peal, see tähendab mitte seal kuhu sattub löök, vaid koha lähedal. Varsti läheb mul meel haledaks ja pakun ennast appi lööma, et Einar saaks siis kahe käega vaia hoidmisele keskenduda. Ühe käega on kehva kivisesse pinnasesse vaia lüüa ka, löögid jäävad nõrgaks. Ma saaks kahe käega haamrile ikka korralikult hoogu anda…. Instinktiivselt astun eemale ja Einar poeb minu selja taha pimedasse põõsastikku haamrit otsima. Sealt kostub võidukas „ohoo“ ja koos haamriga naastes on tal peos eelmistest matkajatest maha jäänud soliidset mõõtu vaiad. Neid tümitab ta nüüd nii, et maa väriseb. Naabertelgis on laste kräunumine just lõppenud ja jõmpsikad magama jäänud…. Päris hästi ei taha telk ikka ära mahtuda. Siin on plats pisut väiksem. Mis seal ikka, autole hääled sisse ja tuleb natuke naabri telgi taga manööverdada. Ümberringi on teisigi sagijaid kuulda. Äike ajab ikka elevile isegi siis kui see ei saabu. Kui Einar telgi üles saab, teeme teed ja naudime halba ilma oodates sumedat soojust edasi.