Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev
Äratus on kell 6.00. Üleeile „Skarabeusist“ saadud toidušokk on seedekulglast läbi käinud ja normikohase tatrapudruga saame juba hakkama. Hommik on mõnusalt jahe, aga päev saab olema jälle 30+ kraadi nagu eilegi. Laskume tuldud teed Bad Goisernisse ja alustame teisel pool järve taas tõusu. Õhutemperatuuril on ikka oluline mõju sõidukiirusele, saame tõustud ilma ühegi jahutuspeatuseta ja tempot mitte piirates. Rathlucka hüti juures jätame auto väiksesesse parklasse ja 500 meetri pärast seisame tunneli ees, mille pimedusest kihutab välja jalgrattureid. Hoidume kitsal kalju külge õõnestatud rajal võimalikult seina äärde ja ajame vööd peale. Rada algabki kohe tunneli sissepääsu juurest avatud kaljusse löödud poltidega, mille all mitusada meetrit vaba vaadet rohelusele. Kaugele on vaade palju avaram ulatudes kilomeetritesse ja on vaieldamatult kaunim ka, aga miskipärast hakkab inimene niisuguses kohas ikka otse alla vahtima nagu oleks võsastunud kivirusus midagi vaadata. Ewige Wandi rada on kirjelduste järgi lihtne, lühike ja sobib hästi algajatele harjutamiseks. Surume eneseuhkuse maha, sest no algajateks me ennast küll ei pea. Aga noh, soojenduseks või nii võib ju teha. Maila kiivri tagumine pinguti on autos loksudes iseenesest ära lagunenud ja seetõttu loperdab muidu valatult istunud pea asi ebamugavalt. Ajame asja mäkaiveri abil korda. Ei, mitte ei fikseeri seda Mailale teipi lõua alt mitu korda läbi tõmmates nagu Einar esimese võimaliku lahendusena soovitab, vaid teibime õiges asendis kinni tagumise pingutusriba. Kaarel paneb juba ees minema ja kaob nurga taha. Küsimise peale, et „kuidas on“ kostub nurga tagant vastuseks „huvitav“.
No jah, mitu korda nädalas siseseinal treenivale üheksateistaastasele on see muidugi nagu viieaastasele kommipood, kus võib kõike tasuta võtta. Einar läheb talle kohe järele, et laps endale hea-ja-paremaga liiga ei teeks. Siis on Maila kord. Ta ronib 5-6 meetrit kõrgemale, kust avaneb vaade 40 meetrisele vertikaalsele kaljule, millel Kaarel on juba poole peale jõudnud. Edasi ei näe, seal kaob rada jälle kaljunuki taha. See pole nüüd küll see, mida teha peal kolme päeva autos loksumist neljanda päeva hommikul kell pool üheksa. Ja ta tuleb ennast ringi pööramata selg ees tagumise jalaga, sellesamaga, mis juba eile emotsioonist värisema oli hakanud, polte kobades alla tagasi. Einar hõikab Kaarli alla tagasi põhjendusega kõigepealt üks väike alustav koosolek pidada ja ronib ise ka alla tunneli ette, mille pimedusest järjekordne jalgrattur välja tuhiseb. Koosolekul otsustame ühehäälselt, et jalutame tunnelist läbi ja tõuseme algatuseks mööda matkarada ülespoole ja vaatame, mida teine rada endast kujutab. Siinsamas on kokku kolm klettersteigi rada, mis kirjelduse järgi on samas kategoorias ainult et ajaliselt mitu korda pikemad. Miskipärast tundub loogiline eeldada, et pikem rada pole nii äkiline või siis on äkilised lõigud raja algusest nii kaugel, et tagasipöördumine ei ole enam võimalik. Hääletada saavad kõik grupiliikmed, kes on vanemad kui kakskümmend aastat. Paarikümne minuti pärast oleme kohas, kuhu ronimisrada välja jõuab. Seega on kõik õige, tegemist on lühikese rajaga, mis sobib algajate harjutamiseks. Siit on neid nimelt üsna lihtne kätte saada kui nad peaksid kontrollimatult kuhugi klammerduma ja püüdma oma ülejäänud elu seinal mööda saata. Maila on lahkelt nõus ootama, kuni me rada mööda alla tagasi jookseme ja klettersteigi mööda uuesti tõuseme. Einar natuke puikleb, et kus me siis nüüd jätame naisterahva järsu kalju serval metsa, aga kui pakun lahenduseks Maila julgestusse paneku ja kinnituskarabiini kaasasoleva multitooli näpitsate abil kõvasti kinnikeeramise, siis on ka Einar nõus. Jätame seljakotid üles ning vudime enestele adranaliini verre pumbates alla tagasi. Tagasi tõuseme päris hea tempoga ja vähem kui poole tunni pärast võtame, ise kaltsmärjad, Maila julgestusest lahti. Edasi on tavaline metsarada, millel nagu metsaradadel ikka on mitmeid hargnemisi ja mitte kõik harud ei vii välja sinna kuhu tahad. Siis tuleb tagasi tulla. Tunnike higistamist ja olemegi tipus. Viimased viis meetrit tõuseme mööda klettersteigi Leadershipi trossi, mille külge paremalt kleepuvad kogu klettersteigi läbivad tegijad. Tipus sumiseb ligi paarikümnepealine kamp, kellest suurem osa paistavad olevat tõusnud teiselt poolt mööda jalgrada. Igatahes hängivad nad seal ilma klettersteigi varustuseta. Meil pole siin veel midagi pühitseda ega tähistada. Laskume kohe alla ära, et hakata korrektselt mööda Leadership klettersteigi tõusma.
Rada paneb järsult otse alla ja väsitab põlvi. Alla kruusatee äärde on paigaldatud kaunis istepink tänutahvliga raja ehituseks raha andjatele. Metseenid ise praegu neile pühendatud mööblieset ei tarvita ja nii saavad grupi vanemad härrasmehed sellel oma jalgu puhata. Teeme lõuna ja siis otsustame ikkagi võtta ette kolmanda, Mein Land – Dein Land raja. Lihtsalt Leadershipi rajale suunav silt näitab otse tuldud teed tagasi ja vaimselt vastuvõetavam tundub seda teha natuke hiljem või mis veel parem, homseks edasi lükata.
Nagu kohe tunnetame, ei ole teise raja algusesse viiv tee teistsuguse tõusunurgaga. Nojah, mägi on ju sama ja rada viib samasse tippu, millelt just laskusime. Klettersteig algab kitsas kaljupraos olevast koopast, kuhu langeb siiski nii palju valgust, et pealampe vaja ei lähe. Kaasas meil neid pole ka, sest õues lõõskab päike, mis isegi puude varjus tagab õhutemperatuuri 30+. Prao lõpust viib rada mööda niiskusest libedat kaljut üles valgusesse tagasi, kust algab horisontaalne tross järgmisele kaljunukile.
Praos on astmed lõiguti ühel pool seina, lõiguti teisel pool ja kohati tuleb astuda ühelt pragu piiravalt seinalt teisele. Puhata saab teisele poole trossi rajatud platvormil. Edasi läheb leebe tõusuga traavers varvastel mööda kaljut. Lõigu lõpus tuleb end jälle prakku pressida, kuhu ma ära ei mahu. Peale põntsu seljakotiga vastu kaljut põrkab järgmiseks astumiseks hoogu võtnud põlv teisele poole pragu, kus pole loomulikult samuti mitte midagi muud kui kalju. Praod ju ongi sellised kahe kõva pinna vahelised kohad. Kohe ongi lõpp. Istume ja lõõtsutame. Kui täpne olla, siis Kaarel ei lõõtsuta ja paneb pikal sammul ees minema. Varsti heliseb Einari telefon ja noorhärra uurib, et kus meie oleme. Einar vaatab siis kahele poole ja räägib, mida näeb ja tunneb. Et päris ümberringi on vaarikad ja nõgesed, jalge all on kuivanud oksarisuga katud kivirüsi. Kaugemal on näha mäenõlval kasvav mets ja silmapiiril paistab päike. Igatahes ei ole me raja peal on täiesti arusaamatu, kuidas me siia sattusime, sest trosside lõppedes hakkasime minema mööda laia rada. Soovitame Kaarlil alla minna ja murrame ise metsa alla välja, kus pole vaja enam nähtamatute kivide ja maha langenud nottide otsas koperdada. Vaatame gepsu ja orienteerume seal, kus maastik lubab. Igal pool ei luba, sest siis peaks hakkama köisi panema. Vahepeal vaatame jälle gepsu ja argumenteerime parima liikumissuuna valikuks. Juhuslikult silman paarkümmend meetrit eemal raja tähist. Rajale jõudes tuleb koht tuttav ette küll, tipp pole enam kaugel. Oleme taas oma hommikuse raja peal, kuhu Mein Landi klettersteigi pealt ei peaks kohe kindlasti sattuma. Piilume silmanurgast, et ega mõnda lastega pere liikumas pole, keda hommikul nägime ja kes lastele siis näitaksid, kuidas kogenud matkajad võpsikus marsruuti valivad. Huvitav oleks muidugi olnud kuulda vanemate vastust niisugustes oludes tavaliselt ülimalt teraste jõmpsikate küsimusele, et miks need inimesed mööda rada ei käi. Või et kui nad on eksinud, siis miks nad rajale ei tule, vaid selle kõrval kondavad. Seega oleme eksimise tõttu sattunud teist korda päeva jooksul sama mäe tippu. Päris üles ikka enam ei lähe, endiselt pole midagi tähistada ega pühitseda.
Laskumine tundub aga nagu kuidagi võõras. Osa lõike tuleb küll hommikust tuttavad ette, osade kohta pole mingit mälestust. Väga hull asi siiski pole, sest koht mis ühele tundmatu, on mõne kaaslase meelest just see, mida ta kindla peale hommikust täpselt mäletab. Aeg-ajalt silma jäävad rajatähised kinnitavad vahel ka meie valitud tee õigsust. Järjekordsel hargnemisel, mis asub alumisest kruusateest mitusada meetrit kõrgemal, jääb silma viltu vajunud vai, millel noolega silt „Leadership Klettersteig“. Eelmisel laskumisel seda siin küll ei olnud! Muidu oleks me ju kohe Leadershipi rajale pööranud, mitte alla lõunale läinud. Kuna Kaarel on juba kusagil kaugel all, siis sellega on asi otsustatud. Täna me sellele rajale ei lähe. On juba piisavalt kogemust kogutud ja kui väsimuse tõttu kolm-neli tundi varem käidud rada enam ära ei tunne, siis on see selge märk, et tänaseks on küllalt lõbutsetud. Eks homme hommikul tuleb need laskumismeetrid tõusumeetritena taas läbida et Leadershipile minna. Ja siis saab kogu seda rada laskumisel veel korra laskuda. Arvestades tänast ei tohiks see kuigi tüütu olla, sest pidavalt avanevad uued vaated.
Meie parkla on teisel pool mäge. All algab alpiaas ja läheb väga palavaks. Metsa alusele temperatuurile lisab päike veel oma kraadid. Tuiame töntsiks jäänud jalgadel allapoole, püüdes Kaarlist mitte väga palju maha jääda kui Maila äkki kiljatab „Jääkaru“! No ei usu mina, et Alpides jääkarusid on, aga lähen siiski kümme meetrit kõrgemale tagasi vaatama. Ongi selline suur karvane valge elukas ühes aias puude vahel. Kui ta natuke pöördub, meenutab ta aga pigem noort kaelkirjakut…, ainult kohatult karvane ja üleni valge. Viimaks võtab loom õige kuju ja osutub laamaks või alpakaks. Järgmise talu õues kasvab suur banaanipuu, värsked kuldkollased viljad rippumas. Kõrval kõlgub suur ahv, et möödavoorivad matkajad neid pihta ei paneks. Kliimamuutused on ilmsed!
All Bad Goisernis võtame õhtusöögiks poest head ja paremat ning et ei oleks vaja peale päev otsa rämedas palavuses higistamist jälle konjakiga janu kustutada, siis ka mõõduka koguse külma õlut. Tõus kämpingusse viival serpentiinil läheb täna leebemalt, jahutamispeatusi tuleb üks vähem.
Laagris viskab Einar end ikka veel lõõskava päikese kätte räpasena tooli vedelema ja hakkab piima jooma. Kaarel sekundeerib talle. Nii pidada välja nägema hea puhkus ja järve ääres polevat üldsegi nii mõnus. Meie komplekteerime jogurti, mustikad ja ikka veel külmad õlled ja jalutame jälle järve äärde. Vesi on ülimõnus, orkester restoranis esineb uue jazzirepertuaariga. Ujume, lebame, naudime muusikat ja vaatame kuidas kohalikud koertele sukeldumist õpetavad. See käib nii, et pererahvas viskab kivi vette ja peni volksab siis järele ja toob sukeldudes kaasa suvalise kivi. Peremees tühjast tüli ei tekita, kivi on kivi ja varsti plärtsatab peni kivi järel jälle vette. Varsti venivad kaaslased ka kohale. Einar viskab end kohe käntsti kividele külili, isegi ei kiunata mitte. Kaarel käib jalgupidi vees ja pelgab vee ikka külmaks. No kurat, ei ole ju külm! Ainult laiskus või siis suhtumine segab. Isegi koerad käivad. Pakun end appi laiskust ravima ja olen nõus ka kive vette viskama.
Käime enne äraminekut veel korra vees ja sattume pulmapildile. Nimelt on kaldale ilmunud noorpaar, kes ainsa puudevaba kalda peal püüab taustaks järve. Ja siis ujuvad kaadrisse kaks klouni…
Kui laagris tagasi oleme, siis selgub ka Einari tagasihoidlikkuse põhjus. Temal nimelt oli alanud puuvilja dieet ning praeguseks oli kätte jõudnud intensiivne kaalukaotuse etapp. Rahuliku mõnusa istumise ja vaate nautimise asemel saalib ta iga poole tunni tagant, paberirull kaenlas, majandushoonesse.