Ootame kuni Alar pea ära peseb ja siis läheb taas sõiduks. Hommikune jalutuskäik Islandi kõrgeima, saja üheksakümne meetrise kose Glymurini on matka lõpu kohta väga pikk, rohkem kui kolm kilomeetrit. Ja vett on seal nii vähe nagu ei kusagil mujal varem nähtutest. See vist on kõrgeimate ühine nimetaja, vaadake või Valastet. Liidi üles ei roni, istub ja puhkab esimesel võimalusel kui kosk paistma hakkab. Aga või sa puhkad kui trobikondade viisi turiste sust mööda trügib. Mõni haige juhtub ikka sekka ja kohe kui üks selline ennast langetõvehoos pikali viskab, on Liidi krapsti juures. Elustab, silitab, pumpab ja sakutab. Pille sekundeerib, kohe saadetakse alla grupi arsti järgi. Kui kose juurest allateel neile järgi jõuame, tatsab patsient koos tugiisikuga tuikuval sammul nende ees. Võtame tempo alla ja jalutame koos nendega autodeni. Tulles olid parklas vaid mõned mootorrattad, nüüd on isegi parklast välja viiv tee autosid täis pargitud. Parajasti kõhkleb grupp sandaalides seeniore kolmekilomeetrist rännakut mööda kive ette võtmast ja palub meilt nende plaanile heakskiitu. See jääb neil saamata. Soovitame matkasaapaid demonstratiivselt jalast võttes neil ise otsustada.
Aeg on ennast viisakalt riidesse panna, algavad „kuldse ringi“ kohad ja parim, mida sellistel puhkudel kanda on puhtad puffini pildiga sokid. Olin need selleks otstarbeks pannud tähtsate asjade kohale, kus nad kiiresti leitavad on. Paraku ei suuda ma kuidagi meenutada, mis tollel ärapanemise hetkel tähtis tundus. Nii juhtub kui alusväärtused pole pähe õpitud.
Järgneb lühike teejupp sõitmist ja järgmine peatus on Pingvellir. Nüüd oleme jõudnud objektidele, mis on Islandi kohustuslikud vaatamisväärsused. Kohustuse täitjaid on tuhandetes ja tundub, et nad naudivad. Teeme kiire käigu ühelt laamalt teisele, istume parlamendikividel, toidame pardid ja põgeneme. Ringiga teiselt poolt vaatamisväärsusest mööda sõites on tee ääres vabu piknikuplatse ja laudadega istmeid, kuid neilt paistvat vaatepilti oleme juba näinud. Tahaks supi kõrvale ikka midagi uut kaeda. Leplikumad on nõus ka siin võid leivale määrima, aga MeelisW vajutab gaasi.
Gullfossi juures on turismihuvilisi veel kordades rohkem, aga vaade on uus. Senistest lõunatest vaieldamatult omapäraseim oleks esimene vaba koht parkla servas stendide ja hobusekopli vahel. Turiste on seal vähe, hobused on koplis ja oht, et keegi võõras padade otsa koperdab on minimaalne. Pisut ebaesteetiline ju on, sest hobused ei ole mitte kogu aeg koplis olnud ja märke nendest on kõikjal. Aga koht on praktiline – auto kõrval. Alari ilu- ja lõhnameel aga ei suuda olukorda aktsepteerida ja kogu koledus paneb ta tarduma. Ennikese meeled on ka ärritatud ja esteetika parandamiseks teeb ta mitmesajameetrise ringi mööda nõmme kaljuastangule, kust Gullfoss juba paistmas. Pikka diskussiooni pidamata pakin pajad lahti, ühendan maja juurest leitud voolikuotsa samas maa seest välja turritava toruga ja keeran kraani. Vesi tuleb. Mis muud kui priimused sooja ja suppi keetma. Ennike naaseb diplomaatilise ettepanekuga alustada kohe praegu kose nautimisega. Et vaatame algul kaugemalt, siis sööme kõhu täis ja siis vaatame lähedalt ka. Võtame pajad ja põlevad priimused ning trügime rahva vahelt läbi. Oleme väga ettevaatlikud, et kuiv kanarbik tuld ei võtaks, oh seda kuulsust ja au siis. Teeme uue köögi kohta, kus hobuste asemel paistab ainult haljas kalju ja vahutav vesi. Hobused on ometigi nii ilusad loomad, aga meie eelistame esimese hobuselõuna asemel kolmandat koselõunat! Kui makaronid pehmeks keevad, on kõigil söögiisu taastunud. Tuleb tunnistada, et on ikka ilus kosk küll see Gullfoss.
Auto kütusenäidik on ühte nurka külili vajunud ja ilma tankimata ei pruugi päevaplaani täis sõita. Natuke jäätist ja üks šokolaad kuluks tegelikult ka ära. Vaevalt tanklasse pööranuna hakkab MeelisW aga üles lugema suguelundeid ja nende sünonüüme kui teiste masinate vahel manööverdades hakkab rahvas veel peatumata autost väljuma. Loetelu jätkub võõrkeeltes kui ta on sunnitud ostma 10000 raha eest tanklakaardi. Mingit suvalist kogust tankida ja selle eest siis maksta ei ole siin riigis kombeks. Vahemaad on suured ja kütust ei võeta igaks juhuks natukene juurde.
Päeva lõpuks on ette nähtud geisrid. Tee sinna on aga üles võetud ja Islandi reisi planeerinud turistid on jäetud sellest informeerimata. Nördima paneb selline avalike suhete korraldus! Sõidad, sõidad ja ühel hetkel pead hakkama teerullide eest kõrvale põiklema. Meie olime varem ka teerulle näinud ja oleksime hea meelega neist võimalikult kiiremini eemale sõitnud. Aga kus teised turistid! Sõidavad kiirusega kümme kilomeetrit tunnis, peatuvad iga suurema kivi ja augu ees ja jõllitavad veerevaid rauakolakaid, mis kiviprügi teekatendiks kokku muljuvad. Frustreerituna jõuame peale pooletunnist jõnksutamist kohale just selleks ajaks kui veesammas taevasse lendab. „Nii. Hiljaks jäime, tänane purse oli juba ära“, on nii mõnegi esimene mõte. Aga see asi, mis alt vett pahvakutena üles ajama pidi, oli täna erakordselt vitaalne. Plurts ja plurts käis mitu kantmeetrit keeva vett viieminutilise intervalliga taevasse. Vaatame, pildistame ning filmime lähedalt ja kaugelt. Isegi mäe otsa ronime, et paremini näha. Mõned pisemad podisevad mudaaugud on ka vaatamiseks valmis tehtud, aga Myvatni lähedale need ei küüni. Lisaks on veel mõned podisevad ja pulbitsevad allikad, aga vett paiskav geiser on ikka põhiline vaatamisväärsus. Ja seda ekspluateeritakse armutult. Iga silt misiganes müüdava asja peal on geisri pildiga või siis vähemalt sisaldub sellele sildile kirjutatud fraasis sõna „geysir“.
Plaan oligi jääda kämpingusse „Geysir“, aga ilmselt olime Reikjavikist juba liiga kaugele tulnud. Jälle taheti telkimisel 1700 raha inimese eest ja 400 raha veel viieminutilise dušhi eest. Nagu oleks neil siin geisri kõrval ka sooja vee puudus. Ühesõnaga, pakutav meid ei rahulda. Registreerimislauas istuv vana väidab, et basseiniga kämpinguid siinkandis pole. Meie kaardil paistab neid mitu, aga varasem kogemus Hvannadalshnjúkuri alt ütleb, et liikuvate laamadega maal ei või iial teada, kuidas seal parasjagu veega on. Niisama sõitmiseks on aeg aga hiline ja tegelikult oleme me viimaseks õhtuks ikkagi supluse ära teeninud. Maname taas ja taas ette mõistuse kaotanud turisti näo ja kordame küsimust „Kus on bassein?“ Kangesti tahaks paluda härrat sahtel lahti võtta ja….. Kui vana lõpuks lepib, et viisteist tuhat raha nagunii minema sõidab ja päästa on vaid renomee, saame teada, et umbes viieteistkümne kilomeetri kaugusel on küll olemas basseinid, isegi mitu.
Käime veel üle tee poest läbi, et ehk on miskit põnevat nänni. Aga ei ole, on ainult külma õlut. Asi seegi muidugi kui oled mitu tundi kuuma vee vastu maad plärtsatamist ning seejärel porist pruunikateks ojadeks muutumist vaadanud. Minuti jooksul peale poest väljumist saab MeelisW naudingu ainuüksi minu vaatamisest. „Hea meel on mul sinu üle, nagu oleks ise joonud“, on tema emotsioon. „Ah sa lits“ on tema järgmine emotsioon, millega ta täidab auto kui vahepeal juba ununenud teerullid Reikjaviki poole tagasi sõites uuesti kurvi tagant paistma hakkavad. Tasub aga kannatada, sest mitusada raha odavamalt saame väherahvastatud ja basseiniga varustatud Uthlid’i kämpingu. Mööduvad päeva parimad kaks tundi sooja vee ja külma õllega. Siis pannakse asutus lihtsalt kinni ja kõik saadetakse ära. Ainult Alaril lastakse pea lõpuni pesta, ei aeta seebisena välja.