Hommikupooliku eesmärgiks on külastada Husaviki vaalamuuseumi ja Islandi tänapäevase kultuuri alguspunkti – kohta kuhu muistsed viikingid uputasid oma verejanulised jumalad, kes ei lubanud neil kristlikku meelelaadi tunnistada – Godafossi. Aga islandlased on kange rahvas, kes teeb, mis pähe on võtnud ja jumalatel pole siin midagi padrata. Hoolimata koha traagikast on tegemist siiani nähtutest kõige kenama kosega, kus vee jõud ja maastiku esteetika on suurepärases kooskõlas. Pargime masina ja läheneme kõigepealt paremalt kaldalt ja siis võtame auto kaasa ja läheneme ka vasakult kaldalt. Järgneb teine koselõuna. Ilm pole istumiseks suurem asi, aga suvi on suvi ja talvel on siin veel hullem. Kohalikud keksivad ringi põlvpükstes, õhukesed vihmakeebid üll. Siiski pole see asi, mida võõrad peaks püüdma järgi teha. Nii näiteks oleme tunnistajaks, enam-vähem sama kergelt riietatud, plätades ja plastkeebis lindu Tõnistet meenutava turisti juhtumile. Hüppab siis vennike välja pisikesest punasest Peugotist, omal suur oranž lunninokaga fliismüts peas, jookseb kanjoni servas oleva reelinguni, vaatab üle ääre, saab nohu ja jookseb tilkuvat nina luristades tagasi autosse. Millal siis veel lühikest riietust kanda kui mitte suvel ja Godafoss ka nähtud! Joome tee lõpuni ja poeme kinnastatud kätega oma tutimütse külma tuule käes lendu minemast takistades bussi, et Akureyrisse sõita. Ja kui kellelegi see tutimütsi ja tuule motiiv juba eestpoolt tuttava ning tüütu ülekordamisena tundub, siis julgen soovitada (järjekordset) suvepuhkust Islandil.
Alustame võõra vara eest hoolitsemisega, see tähendab autoteenindusega. Rendifirmas naerdakse meie ülihoolikus välja. Uue auto õlivahetus toimub seal riigis mitte viie, vaid kahekümne viie tuhande kilomeetri läbimisel. See sakslaste jutt on möga ja hakaku ometigi korralikke õlisid kasutama. Kummide puhumise kohta on ka jutt lühike. Kui kummid täis pumbatud, tuleb auto käima panna ja nuppu all hoides rõhukontrolli süsteemile reset teha. Tõeline sistema nippel – tuda dui, ottuda…
Järgneb natuke koomiline külaskäik tädi Karudottiri juurde, kelle kaudu käis autorentimise kirjavahetus. Olime eneses tekitanud arusaama, et meid on kogu protsessis väga eriliselt koheldud ja pidasime enesestmõistetavaks teha väike visiit koos meelehea üleandmisega. Selleks otstarbeks olime suutnud säästa isegi ühe pisikese vanakese. Tädi Dottir vaatas meid ja ei tundnud ära. Olime MeelisWga tema jaoks kaks suvalist karvast ja mitte kõige värskemates riietes tolkamit, kes oma kohalviibimist likööri ja šokolaadiga õnneks suutsid mingilgi määral õigustada. Kahe kuu tagust eestlastele bussi rentimist ei suutnud tema aju vahepeal saabunud seitsmesaja samasuguse soovi seast küll tagasi kutsuda.
Palju suurem väljakutse kui väärikas taandumine tädi Dottiri kabinetist, seisis aga ees. Vaevu leidsime parkimiskoha suure kaubanduskeskuse parklas. Vaja oli leida väärikas asendus õnnetult otsa saanud kodumaisele viinale, mida sobiks tõsisele eesti mehele meene aseainena üle anda. See, et piimaga samas poes viina ei müüda, olime juba selgeks saanud. Tundus aga uskumatu, et samaks poeks loeti ka asumist samas kaubakeskuses. Oli Lindex ja oli Lindt, aga Vinpudenit ei olnud! Sündmustest ette rutates oli MeelisW jõudnud juba Valmarile helistada ja mees lubas veerand tunni pärast poe sissekäigu ees meid tervitada. Nüüd hakkas kiire. Teised alustasid sisseostudega pesupoodides ja jäätisekioskites, meie üritasime MeelisWga tipptunnil kohaliku mastaabiga suurlinnas liigeldes õige poeni jõuda. Kui püüdsin parklas nõu küsida, siis esimesed kolm ettejuhtunut ei osanud mind kuidagi aidata. Neljas vähemalt suutis käega suunda viibata. Sõitsime kuni sattusime linna keskväljakule üles pandud lõbustusparki. Kui meil oleks niisugusesse paika jõudes suur silt „Alkohoolsed joogid“ kohe silma torganud, siis siin vilkuvatest värvilistes tuledest ei suutnud me kuidagi vajalikku võlusõna „Vinpud“ kokku veerida. Pöörame otsa ringi ja sõidame kaubanduskeskuse juurde tagasi. Loomulikult pole seal enam ühtegi vaba kohta, kuhu bussi mahutada. Peale paari tulutut ringi jätame masina seisma väheke laiema koha peale ja MeelisW läheb ostlevaid kaaslasi otsima. Poes on nüüd küll käidud, aga põhjus poodiminekuks ei ole kuhugi kadunud. Ajame Liidi välja, las nüüd annab endast kõik, et sobiv juhatus kätte saada. Jälgime huviga, kuidas Liidi parklas ettejuhtuvaid inimesi tülitab ja peagi murrame mitmeid liiklusreegleid rikkudes parklast välja ning sõidame uuesti keskväljaku poole. Varsti käsib Liidi MeelisWl suvalisse kõrvaltänavasse pöörata, kust paistavad aiapäkapikkudega väikesed eramajad. Veel paarsada meetrit ja tunneme koha ära pika lookleva saba järgi. Püüame otse üle äärekivide sõites ukseni jõuda, kuid liiga kõrgeks ehitatud haljasala suunab meid ikkagi poe taha kõrvaltänavale. Võtame MeelisWga järjekorda – taaskordne dejavuu –pole kakskümmend viis aastat viinapoe sabas seisnud. Maila hiilib pisut kaugemale, et muus rahvas oma aparaadiga mitte liiga suurt piinlikkust valmistada ja teeb ajaloolise foto.
Kord poes on range, sisse pääseb vaid turvamehe loal. Kes sisse pääses, see rabas kärusse nagu vanadel headel aegadel. Meil oli kohe häbi oma ühte notti tooma minna. Et pisutki renomeed päästa, võtsime natuke õlut ka juurde. Nüüd jälle tagasi tipptunni käes vaevlevasse keskusesse bensiini võtma. Viimaks saame ka Valmarile oma tegeliku asukoha teada anda. Kus ta seni oli pidanud aega mööda saatma, ei tihanud mitte küsidagi. Kooskõlastame tegevuskava ja jälle sõidame tuldud teed tagasi värvilistes tuledes veiklevale karusselliplatsile. Sina jäämegi parkima. Majade vahelt natuke maad läbi minnes jõuame oma kompsudega Valmari sabas sörkides esmalt riidepoodi, mille tagaotsast viib trepp teisele korrusele muusikakooli klassi. See ongi meie kodu. Saab trummi lüüa ja klaveri pealt torti süüa! Rõdu on korralikust betoonist, saab tuld ka teha. Valmar küll hoiatab, et linnas on täna tegemist mingi suvefestivalilaadse üleriigilise peoga ja kui rõdu uks lahti jätta, siis saab hommikupoole ööd kindlasti ka uusi tutvusi sisse seada. Lärm pidi olema kindlasti garanteeritud. Tundub muidugi uskumatu, et islandlased suudaks oma väetite häälepaeltega kose kohinast, ookeani mühinast ja tuule vingumisest kõvemat müra tekitada. Järgneb väike ekskursioon kohalikesse lahingukuulsusepaikadesse – udusele suusamäele, kohalikku golfiklubisse ja kirikusse. Giidiks nüüdseks juba seitseteist aastat kohalik olnud Valmar, kes nii meie öömajas kui kõikides külastatud paikades ise kaastegev.
Kirikus käik lõpeb aga teadagi kõrtsis. Esimesse ettejuhtuvasse me ei mahu, aga teises võtame kohe mitu õlut. Ja süüa ka. Ning pakume õhtu otsa kõrtsipidajatele turvalist sissetulekut olukorras, kus muu rahvas sisse- välja käies vaheldub. Meie käime ka kordamööda ära, et suure saali nurgas rippuva MeelisWle äratundmisrõõmu pakkuva härra Mendezi portreele kunstilist tasakaalustust saada. Islandlaste arusaam kiriku ja kõrtsi kokkukuulumisest on ikka väga tõsine ja möödapääsmatuse kaudu seotud. Sul lihtsalt ei ole võimalik kõrtsis vähegi pikemalt viibides mitte kohtuda Johannes Paulusega, kes sind ükskõik millist tualettruumi ust avades Vatikani rõdult tervitab. Lahkume alles siis kui Liidi lebada tahab. Päevane võitlus alkoholi eest ja õhtune võitlus alkoholiga olevat roided valutama ajanud, aga valuvaigistit ei saa õlle ja veini kõrvale võtta. Valmari abiga saame paika ohutu diagnoosi – tegemist on vaimse probleemiga, mitte füüsilisega. Koju jõudes tuleb muidugi pea arsti juures psühholoogialasel konsultatsioonil käia, aga seniks pole muretsemiseks põhjust.
Enne kojuminekut võtame autost tuppa veel mõned vajalikud asjad nagu õlut, vorsti, märja telgi ja muud seesugust. Õhtul siseneme oma võtmega nüüd juba pimedasse riidepoodi ning ülemeelikuid tujusid talitsedes suudame riiulitest midagi selga proovimata mööda saada ning üles teisele korrusele jõuda. Ja Alar võtab möödunu tabavalt kokku – sellel matka eripära on, et sa kunagi ei tea kuhu õhtuks satud. Terve mõistusega pole lihtsalt võimalik hommikul välja mõelda, et marsid järgmisel öösel mööda pesupoodi, märg telk kaenlas.