Läheb palavaks. Tuleb magamiskotist välja ronida ja püüda siis kotiga eelnevalt küljealust polsterdades uuesti tukkuma jääda. Ikka on palav, tuleb ka lahti riietuma hakata. Päike lõõskab taevas nagu metsaline ja takistab Koomaklubi alpinistidel eilsest raskest tipuüritusest välja puhata. On kuulda, kuidas MeelisW ja Liidi higistamisest hingetuna ähkides telgist välja ronivad ja kuidas priimus suure kohinaga käima lükatakse. Ja seejärel ka vee kohinat, mis liiga suureks paisunud gaasileegile selle summutamiseks peale valatakse. Kuulen kuidas MeelisW palub nõudlikul häälel anda Liidil üksikasjaline ülevaade katastroofi kulgemisest ning selle algpõhjustest, kuid toimunu põhust ei suudeta välja selgitada. Ainus, mis täpselt kindlaks tehakse on see, et Liidi ei teinud mitte midagi muud kui vaatas ohutus kauguses seistes, kuidas pada ümber läks. Ja pada, va raibe vaikib. Mõlemad istuvad seejärel mätta otsa maha ja hakkavad vihaselt pajale otsa põrnitsema, et see nüüd enese täitmiseks oja poole teele asuks.
Alustame oma telgis tervisliku seisundi kontrolli. Minu selg ei ole paremaks läinud, halvemaks õnneks ka mitte ja aevastus kõlab endiselt „aaptsiihhhplä“. Mailal on eile joodud vedelik miskipärast kogunenud silmade alla ja nüüd vaateväli sama avar kui siit natuke eemal elavatel innuiitidel. Ennikese uuem paistes põlv on ainult natuke rohkem paistes kui varasem paistes põlv. Muus osas on tema seisund endine – ei kuule, ei näe ja nüüd ei saa ka liikuda. „Muidu on kõik hästi“, võtab doktor Pille patsiendi seisundi kokku. Kuigi Ennike ise ei ütle midagi, kuulevad kõik kuidas ta ropendab. Olukord fikseeritud, võetakse ette naabertelk. Auk MeelisW kannas ei ole ööga suuremaks läinud, seega on olukord stabiliseerunud. Liidil on põlvedele juurde siginenud muhukesi. Miks need tekkisid ja miks nende tekkimine jätkub, ei oska tava-ja alternatiivmeedikutest koosnev konsiilium välja mõelda. Ainukesena paistab tervenevat Alari väike näpp, mis juba peaaegu sirgu läheb. Arvestades, et seda pole juhtunud viimase poole aasta jooksul, on tegemist tubli paranemisega. Mägede õhk teeb ikka imet! Siiski ei ole liigest ümbritsev suur muna näitamas kahanemismärke ning edasine pingutamine niisuguses seisundis ei ole konsiiliumi meelest lubatav. Seenioride osagrupile on matka pikkus olnud pikaajalist ravi vajavate tervisekahjustuste tekkeks igatahes piisav ja aeg on asutada end tervisevetele. Sööme, joome ja lohistame endid bussiplaanis kirjasolevat sõidugraafikut arvestades suure tee äärde. Niipalju on selles poolekilomeetrilises rännakus siiski head, et Ennike õpib oma matka alguses haigena määratletud põlve palju rohkem usaldama kui ta seda veel eile hommikul tegi.
Ametlikku bussipeatust teeotsas küll pole, aga jala Skaftafelli minekuga, mis nüüdseks asub juba kaheteist kilomeetri kaugusel, ei maksa sel kaunil hommikul küll mitte kiirustada. Et mitte kõike ühele kaardile panna, hakkan kohe mööduvate busside juhtidele kätega selgeks tegema, et oleme nendega koosreisimisest väga huvitatud. Peale seda kui mitu bussi on meist käiku aeglustamata mööda sõitnud, palun Liidil pea ära kammida ja annan järje talle üle. Paneme MeelisWga püsti kivikuju ja asume oma seljakottidel lebaskledes selle pihta väikeste kivikestega märki loopima. Maila ja Ennike asuvad õhinal Liidit abistama, aidates tal vaheldumisi hääletamiseks käsi tõsta. Pille püüab samal ajal helistada numbrile, mis sõiduplaani tagaküljele on kirjutatud 24/7 vastamiseks avatud olevana. Eesmärk on bussijaama kaudu bussijuhile meie sõidusoovist teada anda. Olles korduvalt numbrit valinud ja kedagi liinile saamata muusikat kuulanud, jätab ta helistamise. Islandlaste tehnoloogiatasemele tuleb aga küll au anda. Katkestades mitmeid kordi muusikakuulamise ja mõne aja pärast uuesti sama numbri valinud, jätkas masin teisel pool otsas talle sama pala mängimist sealt, kus see eelmise helistamise ajal pooleli oli jäänud. Vägagi meenutas vana anekdooti karust ja zoofiilsest jahimehest, kus mesikäpp sai lõpuks enesega rahulolevalt mõmiseda „ma ju teadsin, et sulle meeldib“. Liidi ja Maila on aga visamad. Minu seljakotist võetakse välja koopiad igasugustest dokumentidest, kleebitakse halli teibiga neli lehte suureks kokku ja kritseldatakse sellele suurelt SKAFTAFELL. Seda töökust saadab edu aga alles siis kui selle alla joonistatakse suur „$“ ja Reikjaviki Ekskursioonibuss, see millele olimegi tegelikult tulnud, asub käiku aeglustades peatuma. „Survived“ röögib Liidi vähemalt sama jubeda häälega nagu siis kui ta eile kaljudel papagoisid nägi ja ründab seljakotiga peatunud bussi kinnist pagasiluuki. Ah jaa, kui buss kaugel silmapiiril nähtavale ilmub, siis taban sihtmärgiks olnud kivikujukest nii, et see kaob ära. Otsime MeelisWga seda seni kuni bussi peatub, aga ei leiagi. Kogu lühikese bussisõidu oleme kaasreisijate jaoks häirivalt eufoorilised, aga selle natukese maad kannatavad nad märkusi tegemata välja.
Skaftafellis lööme laagri üles ja teeme kohvi. Lisaks ettenähtud lõunale toovad MeelisW ja Liidi bussijaama poest veel piima, saia ja võid. Naudime oma olemasolu. Pealelõunal uurime turismiinfost Reikjavikki saamise võimalusi. Netist leitud sõiduplaanid olid kõik sellised, et lubasid kohalejõudmist peale bussirendipunkti sulgemist. Liidi oli saanud küll meili, mis kinnitas, et meid oodatakse ära, aga ei maksa saatust narrida. Selgubki, et niinimetatud riigitransport sõidab meile sobival ajal ja täitsa omasoodu ning ei reklaami ennast nii tublisti kui kõiksugu eraettevõtted. Igaks juhuks veel hoiatatakse meid, et see buss on selline, kus sõidavad peamiselt kohalikud ja et me sellega arvestaksime. No ei usu me, et tegemist on Kopli trammiga ja võtame riski. Liiatigi on see odavam kui Ekskursioonibuss. Hängime veel veerandtunnikest turistinänni näperdades ning läheme siis Svatifossi vaatama. Üles mäkke läheb suur lai sillutatud rada, mis päris lõpuni tõsi küll hööveldatud ei ole. Nagu Alar üles jõudes tabavalt märgib, on tegemist muljetavaldavalt väikese nirega, mida islandlastel peaks olema häbi oma tõeliselt suurte ja ilusate koskedega võrdväärselt reklaamidega. Erineva kaliibriga kaamerate ja kolmjalgadega pildistajaid peab kose all positsioonivõitlust kose vooluhulgaga pöördvõrdeline arv. Tuleb meilgi oma klõpsu tegemise õiguse eest võidelda.
Kaugete aegade elu ja kommete üle ei maksa nina kirtsutada. Tagasiteel hargneme ning käime MeelisW ja Mailaga veel väiksel ringil kohalikku majamuuseumi ning sellelt avanevat Sprengisanduri vaadet hindamas. Majamuuseum on Sprengisanduri viimase püsiasuka elupaik, milles eluruumid ühel pool, laut teisel pool ja magamisruumid ülakorrusel, kus alumine elu temperatuuri mõne kraadi võrra kõrgemana hoidis. Kaasajal öeldaks, et magamistoa aknast avanev vaade on väärt miljonit dollarit. Kui oleks veel ka rõdu, kus kohvi juua ning tühermaale laskuvat laugjat liustikku nautida, tõuseks vaate väärtus veel oma kahekümne protsendi võrra. Kahtlen muidugi, kas tollased asukad selle koha väärtust ise nii kõrgeks hindasid või üldse aru said, millises potentsiaalses luksuses nad elasid. Tänapäevases mõistes teed ja sillad ulatusid siiakanti alles kaheksakümnendatel.
All laagris on pesemisvõimalused meie saabumiseks Alari poolt ära inspekteeritud ning koostatud korralik tehnoloogiline kirjeldus, kuidas vältida müntide lõppemisega kaasnevat seebist pead ja üldist pesematust. Ühesõnaga, rikkis mündilugejaga pesemiskabiin on üles leitud. Et Skaftafelli laagris on kavas viibida kaks ööd, sest peame Reikjavikis auto järgi käima, siis see tähendab, et mahajääjatel on võimalus pesu pesta. Maila asub homset pesupäeva ette valmistades inspekteerima kõiki talle ette juhtuvaid kilekotte. Ka seda, mille olen kõvasti kinni sõlminud ja surnupealuu märgi markeriga peale joonistanud. Koti avanedes lendab see kohe meetrit kümmekond eemale ja sellest pudenevad välja minu esimesel viiel päeval kasutuses olnud sokid. Maila ise jätkab kätega vehkimist ja õhu ahmimist. No ei ole vaja kõike kontrollida, „et mis küll selles kotikeses peidus on“.
Õhtul demonstreerivad islandlased veel korra oma infotehnoloogilist võimekust. Kui oleme juba uinumas, pistetakse telgiukse alt sisse kaardimakse terminal ja palutakse telkimise eest maksta. Ei jää muud üle kui torgata kaart masinasse ning neljakohalise numbri sisestamisega kaotada oma arvelt viiekohaline number kohalikku raha.