22.07.2015 Vana laager

Algusesse

Eelmine päev

Äratus algab kell neli. Pistan pea telgist välja ja vastu vahib must lammas. Paneme sarved vastakuti ja surun peletise eemale. Eemale on neid ööga siginenud veel päris mitmeid. Lisaks on öösel õhtusele ühele veel kolm autot juurde tekkinud, kuid kuulda ei olnud ei nende saabumist, ega saabujate hõiskeid, milles nad kaunist hommikut kiitsid. Laome telgi ukse põlled kõvasti kividega kinni, et elukad meie telkide uksi vallale ei muugiks ja sinna pesa ei teeks. Pool kuus saame minema ja esimesed kuussada meetrit tõusu lähevad pooleteist tunniga. Edasi on kõva lauge moreen, kuid liigume juba pilve sees. Varsti oleme lumel. Nurga tagant ilmub välja punane telk ja eemal näeme kahte kuju.

Mida kõrgemale tõuseme, seda tõsisemaks läheb tuul, toimub korralik pinnatuisk, mis tekitab väikesi barhaane ja katab kõik jäljed, mis lumekoorikust rohkem kui kümme sentimeetrit läbi ei vaju.  Üleval on ikka hägune, kuid päike kütab sellest juba läbi. Paistab, et tuul saab pilvest küll varsti jagu. Meist kiirguv optimism lausa sulatab saabaste all lund ja muudab astumise nii libedaks, et hakkab tagasi andma. Ees olnud paar nii optimistlik ei ole. Meist natuke kõrgemale jõudnuna pakivad nad oma suusad ja lumelaua kotti ja hakkavad tagasi alla kõndima. Lehvitame neile ühel jalal seistes ja samal ajal teise kassi jalga sikutades. Varsti algavad praod ja tuleb ka vööd ning köis külge panna. Ülevalt kalpsab alla üksik turist, kelle käest uurime olusid. Platool pidi tuul olema juba nõrgem ja tõus tipu alla praktiliselt tasane. Eile õhtul parklas olnud masin oligi tema oma ja eespool nähtud punane telk samuti. Nimelt oli ta üritanud tõusu ka eile, aga ilm oli olnud pilves ja üksi läbi pilve pragude vahel juba ei uita. Täna varahommikul oli asi õnnestud, kuigi suurt vaadet ei olnud avanenud. Soovime jõudu ja jätkame tõusu. Üleval  ngi tuul nõrgem ja varsti  muutub see üsna jõuetuks. Liustikult pealevalguv lima muudab nähtavuse olematuks. Isegi sammu kaugusel ei suuda aru saada kui kaugel maa on. Korduvalt  astun tuisuvaalult alla nii, et maa tuleb vastu kolmkümmend sentimeetrit silmaga hinnatust hiljem ning püstijäämine on pigem õnneasi. Mäe tipp, mis enne oli tuusti sees, kadus nüüd koos mäe ja selle jalamiga. Kõnnime kuni tiputõusu alguseni ja istume maha sööma lõuna teist osa. Tipuni jääb kolmsada meetrit tõusu ja napp kilomeeter käiku, aga sellistes oludes me mõningaste pragudega tõusule täna ei lähe. Tuleb  teine kord tagasi tulla ja minu meelest on sobiv aeg naasta juba meie sellel saarelviibimise korral. Selle asemel, et kusagil termaalvee  basseinis ennast väävlis leotada,  on  kindlasti emotsionaalselt tervislikum  tõusukilomeetreid läbida.

Teised nii ei arva. Alar on väga pettunud. Liidi hääles seevastu kõlab puhas lootus, aga et üldisest meeleolu puudumisest mitte irduda, siis palub  esmalt luba virisemiseks. Ja uurib siis, et kui enam midagi ei näe, siis kas võib hakata tagasi minema. Teeme nii nagu Ennike eile ütles: „Kui enam kuhugi minna ei mõista, siis tuleb tagasi minna“. Nii teemegi. Ilma gepsuta oleks teekond kindlasti seiklusterohke, sest nagu selgub, olime saabunud jälgi jätmata. Allpool läheb nähtavus taas paremaks ja korra ilmub ka mäe jalam nähtavale, aga seda vaid loetud minutiteks. Kõrgemal ei muutu üldse midagi. Varsti kannatab köie ka tagasi kotti panna, riskides muidugi sellega, et kõigil tekib pilve sees mingi oma arusaam  õigest tagasiteest.  Maila ja Ennike vestlevad kätega ägedalt žestikuleerides varba ja kanna õigest asendist laskumisel tuginedes kuulsate mägironijate polt kirjutatud raamatutele kui Ennike äkitsi ennast pikali viskab. Isegi kaugelt vaadates ei ole tegu mingi loomuliku trikiga, sest inimese põlved painduvad ikkagi ainult ühte pidi. Juurde jõudes on olukord parem kui jõudsime kiirel kõnnil läbi mõelda. Kitsas, paarikümnesentimeetri sügavune pragu oli Ennikese jala asendi fikseerinud samal ajal kui ülejäänud keha koos seljakotiga mäest alla liikumist jätkas. Vähemalt praegu tundub olevat õnnelik õnnetus, millest paar supilusikatäit diklofenakki aitavad välja tulla. Seni ilma kotita nõlvadel lullitanud Pille koormatakse seljakotiga ja läheme taas liikuma. Kogu vahejuhtum aga kallutab meid tulekuteelt ära teisele poole kaljuharja ning enne mittemärgatud pragusid jääb silma järjest enam. Panen vahepeal ebavajaliku olnud gepsu sisse ja korrigeerime kurssi kerge traaversiga pisut ülesmäge tagasi, et siis teisel pool kaljuharja mööda lumekeelt järsaku algust märkivate tuttavate kaljudeni laskuda. „Maa, maa“ hõiskab Liidi neid silmates rõõmust. Kui uurin, kas papagoisid ka juba näha on, muutub emotsioon lausa sõnutsi kirjeldamatuks. Kui hoog möödas, lubab ta edaspidi vaid kampsuneid kududa, sellised islandimustrilisi. Ennike paneb ennast kohe järjekorda. Telgid juba paistavad ja lambad ka. Ennike avaldab lootust, et ehk ei ole meie telke ära näritud. Loodan kaasa, et meie telki poleks ära näritud.

Järsakul hakkame MeelisWga kuidagi tahtmatult grupist maha jääma. Varsti lööme käega ja jätkame omas tempos. Hakkab tibama. Mingi kivipudise kalju peal libisen ja toetan oma kange seljaga keha raskuse ühele kepile, mis lihtsalt ära murdub! Ainult kaheksa päeva pidaski see suurepärane Fizani toodang vastu! Telkide juures tibab juba kõvemini ja ravitee joomise lõpetame telkides. Saapaid ära võttes tabab meid aga šokeeriv vaatepilt. Liustikul oli hakanud MeelisW saabas peale UUTE kasside jalgapanekut hõõruma, aga õige mees ei pööra niisugusele pisiasjale tähelepanu. Tuleb ära kannatada, sest nagu on juba varases nooruses klassikuks saanud Ilmar Branno taskunoaga oma varvast opereerides öelnud „Matkal peabki olema  raske ja valus“. Praegu aga paistab MeelisW verest läbi imbunud saabast ja saapa talda vaadates, nagu oleks tal kõndimise ajal terve varvas küljest ära tulnud. Tegelikult pole asi sugugi nii hull ja midagi tagasi õmblema ei pea. Ainult kannas haigutav auk vajab kiiresti kinnikasvatamist.  

Õhtuks jääb vihm järele, aga lima ei lahku, vaid on laskunud juba telkideni. Järgneb mõnus õhtusöök mittesegatud riisist. Kõik seisavad podiseva paja ümber, lusikas ähvardavalt peos püsti ja nii saab teravili isetahtsi küpseda. Kui kõik toitu neelama asuvad, avastab Pille ehmatusega, et hambad on suure tuhasisaldusega õhus ära kulunud. Riisiterad ei taha hamba alla üldse pooleks minna. Mailal tõuseb kesk kaunist söömaaega aga vapustav palavik, mis söömist õnneks ei sega. Peale kolmandat teed tundub, et vähemalt tänaseks on kõik oma pettumuse perseläinud päevast sügavale enese sisemusse matnud ja suudavad edasi elada teadmisega, et on käinud Suurel Vatnajökulil jalutamas.

Järgmine päev