Ärkan selle peale, et keegi väikelaps on ennast meie telgi kõrvale sisse seadnud ja häälitseb. Pikem kuulamine toob juurde täiskasvanute hääli ja sekka matsutamist. Kõik see toimub vahetult telgi seina taga. Nii ongi, mingi seltskond on pressinud ennast meie telkide vahele lohistatud laua äärde ja praeb hoolega muna nii et rasv pritsib. Ronime telgist välja, kuid ei suuda nende tähelepanu mitte millegagi köita. Rääkimata sellest, et tekiks ilma laual olevat võõrast laga nügimata võimalus kohvipada tulele panna. Ennike proovib alguses lapsega sõbraks saada vana head kausinippi kasutades. Ta võtab oma kausi, voldib selle instruktsioonidekohaselt taldrikuks ja viskab selle nagu lendavat taldrikut ikka visatakse vastutuult minema. Hetked hiljem maandub tema paremas käes end õhus taas lahti voltinud taldrik kausina. Laps jätab seepeale söömise katki ja saab selle eest pahandada. Tähendab, nii me „külaliste“ poolehoidu ei võida. Kui Liidi neile teist korda pritsmeid pilduva panni kohale kummardudes tungiva häälega „kutten morgen“ on öelnud, tõmbuvad tulnukad niipalju koomale, et esmatarbevahendid õnnestub lauale sättida. Sellega on tema sisendusjõud ka raugenud, sest öösel kogetud teleportatsioon doktor Oliver Sacksi viimasele vastuvõtule ja tagasi on olnud ääretult kurnav. Kuniks kohv valmib, istub ta telgi eeskojas seljakotil ja juurdleb, milleks küll on olemas unenäod….
Buss järgmisesse laagrisse väljub kell üksteist. Ka seekord on tegemist turistibussiga, kuid bussijuhte on kaks. Üks keerab vaikides rooli ja teine täidab sotsiaalseid rolle. Tegemist on paraja klouniga, kes tõepoolest naudib ametit, mis laseb tal päevade kaupa iseennast kuulata. Kogemus, kus kõigi reisijatega personaalselt suheldakse, on üsnagi omapärane. Väga tüütavaks tüüp meie suhtes ei muutu, üks õnnetu aasialane on aga sunnitud teda taluma rohkem kui kümme minutit. Siiski ei jäta tema ülevoolav joviaalsus ilmselt kellelegi ebameeldivaid mälestusi. Meie soovi sõita Skavtafellist pisut edasi Svinafelli peavad nad võimatuks, sest sellist kohta nende teele ei jäävat. Kui kaardilt ja gepsult soovitud asukoha ära näitame, on nad aga lahkesti nõus ühe lisapeatuse tegema. Vikis tehakse pikem peatus, et reisijad saaksid lõunat süüa ja suveniire osta. Limpsime jäätist ja ei allu provokatsioonidele osta enesele villased käpikud ja islandi mustriga kampsun. Kirkjubæjarklausturis antakse buss koos reisijatega uute juhtide hallata. Kloun lahkub soovides kõigile „ be safe and live dangerous“ ning bussi saabub vaikus. Skaftafellis, mis on idapoolse osa suurim turistikas, teeme veel ühe pikema jäätisepeatuse. Viie kilomeetri pärast pannakse meid maha sildi juures, millele on peale joonistatud „hot pool“. Entusiastlikult kulgev jalutuskäik eemal paistva kämpinguplatsi juurde võtab aega vaevalt veerand tundi, kuid lõpeb väikese pettumusega, mis kasvab üle suureks. Kohapeal on suur betoonist auk, mis ilmselt oli kunagi bassein, kuid kus praegu kasvasid üksikutel mätastel kõrrelised ja seinad olid hakanud sammalduma. Arvestades Islandi kidura taimestiku aeglast kasvu, on see bassein olnud meie meelest tühi juba vähemalt kümme aastat. Pettumuse leevendamiseks panen tee keema ja jagan lati vorsti laiali. Teised panevad samal ajal telgid üles ja Pille jõuab madratsigi täis puhuda. Lõunat süües ning kaarti ja gepsu kõrvutades teadvustub ebameeldiv tõde – raja ots, mida mööda plaanime alustada oma homset tõusu Hvannadalshnjúkurile, asub siit linnulennult viie, rada mööda minnes oma kuue-seitsme kilomeetri kaugusel. Neliteist lisakilomeetrit kahekilomeetrisele tõusule lisaks ei ole nüüd küll see, mida homme enesele sooviksime. Pole midagi parata, telgid tuleb maha võtta, madrats tühjaks lasta ja hakata astuma. Teekond võtab raevukas tempos aega kaks tundi. Üritame veel lõigata ja suurt Esimst Ringteed vältida, aga jookseme vastu jõge kinni ning peame ikkagi mööda selle kallast tee peale vantsima. Paneme kotid maha raja alguses olevas parklas ja läheme MeelisWga telgiplatsi otsima. Midagi paremat leidmata vantsime oma pool kilomeetrit tagasi oja äärde, mida enne suure tee peal olime ületanud, turnides oma teekonnal üle veel kahest väiksemast vulinast. Defineerime oma olukorra põhjalikuks luureks, mille käigus mäele lähenetakse vaikses tempos ja aukartusega, viies läbi telgi püstitamise ja varustuse pakkimise harjutuse. Natuke muidugi kripeldab see kodune süüvimatus, mistõttu basseiniga kämping tundus asuvat kohe raja alguses. Väga näotu lugu igatahes. Hea vähemalt, et basseinis sooja vett polnud.