Öine äratus, kohv ja taksosõit alustavad päeva. Jätame onu Paveliga hüvasti, saades mälestuseks isekirjutatud aforismide kogud, millest mõned väljaanded lausa tema soojustehnilistes loengutes õppematerjalina kasutuses on. Iseäranis Olev on seda tüüpi tähelepanekute eest tänulik.
Lennujaama sõidame väga kummalist teed mööda. Mitte ükski koht ei tule enne tuttav ette kui jaamahoone paistma hakkab. Kohe sisenemisel on turvavärav, mida saabudes mitu korda juba tõrgeteta läbinud oleme. Loobuda tuleb peaaegu kõigest, erinevalt lennule mineku kontrollist võib kingad ja rihma külge jätta. Kalle viskab oma kompsu lindile ja kõnnib läbi, ühmates küsimuse peale vaid, et kotis on kirka. Maila kotiga aga hakkab kurja ja unise näoga masinist põtkima, et näidaku kott ette. Vastus, et kotis on kirka, nüüd enam ei sobi. Nii tuleb Mailal kott masina ees laiali puistata ja kirka ette näidata, sest naisterahvad ei käi ju kirkaga. Tõsi küll, lisaks oma kirkale, sai tema kotti ka minu kirka ja lumevaiad ja telgivaiad. Ühesõnaga, kott koosnes ekraanilt vaataja jaoks rauast, mille ümber oli natuke musta pesu mähitud. Öö otsa varjundirikast ekraanipilti vaadates tekitas nähtu ilmselt hallukaid. Tütarlaps keerutab matkariista peos ja toksib kergelt vastu oma tähtsat seadet. Ongi kirka! Pisut pettunud ilmel lubatakse põrandale laiali valgunud kraam uuesti kotti tagasi panna ja liiklus kontrollsõlmes taastub.
Letis, mille kaudu saab pagasit ära anda, on aparaadil kleeppaber otsas ja triipkoodi seljakottide sildistamiseks trükkida ei saa. Personal lõbustab olukorra parandamiseks ennast arvutisse erinevate sümbolite sissetoksimisega, mis näeb välja nii, et tõmmatakse peopesaga üle klahvide ja siis itsitatakse natuke aega ekraanil toimuva segaduse üle. Ikka ihihiii ja ahahaaaa, näe jälle ei tulnud välja! Vaatame algul huviga ja natukese aja pärast juba närviliselt. Aega meil nüüd niipalju ka varuks ei ole, et jaksaks mahapõletatava arvutisüsteemi uuendamise ära oodata. Kuna meil jäi retkest üle paar väikest suveniirpudelit vanakesega ja paar šokolaadi, siis leiame, et sobivaim viis nendest vabaneda oleks meened türklaste kontorisse viia. Lõppudelõpuks oli kohalike töötajate poolt ju igati meeldiv asjaajamine erinevalt Aktaši öömaajast, kuhu kuidagi ei täinud midagi rohkem kui küsitud raha maha jätta. Paraku on türklaste uks kinni. Kui tagasi tulen, on leti taga tuttav sell türklaste kontorist ja pusib arvuti taga. Ennast piisavalt lõbustanud noormees ja neiu jätkavad flirtimist eemal. Kui masin korda saab, üritab meie kutt minema hiilida, kuid MeelisW saab ta kätte. Võtab siis poisil nööbist kinni, ajab oma karvase lõua õieli ja küsib, kas teda mäletatakse. Kutt tõmbub näost tõsiseks, vaatab korraks abiotsivalt ringi aga tunnistab, et midagi nagu meenuks. „No vot, tahame teid tänada meeldiva asjaajamise eest ja üle anda väiksed meened“ sõnab ta. Muutus mehe näos toimub aegamisi aga kindlalt, sest MeelisW hoiab tema nina ees kahte väikest pudelit ning šokolaade. Ja naeratus muudkui venis ja venis. Palusime ka meiega suhelnud tütarlapsele kindlasti tänud edasi anda. Vahepeal olid flirtivad noored arvuti uuesti oma võimusesse saanud ja jälle ajas ekraanil toimuv neid kangesti naerma. Meie sell saab asja uuesti kiirelt korda ning kottidele kleebitaks värvilised kleepsud. Passikontrollis läheb sujuvamalt kui muidugi välja arvata seik, et pidin selgitama, miks ma Münchenisse sõidan. Võttis igatahes korra tõsiseks, et kas tõesti on seekord sattunud minule selline pilet. Järgnes kõigi, välja arvatud MeelisW, ülekehaline skaneerimine. Tema tunnistatakse ohutuks ainult ühe kullipilgulise naisametniku silmade läbi. Asjaolud, miks temast hologrammi ei tehtud, MeelisW-le huvi ei paku. Soovitame tal siiski skaneerimist paluda ja ähvardame lennuohutuse huvides muidu ise ametnike poole pöörduda. Jääb siiski nii, nagu ametnik otsustas.
Järgmiseks suureks mureks on vabaneda metallist väärtuses sada kuuskümmend rubla. Et müntidest vabaneda, pidime ostma kohvi, saiakesi ja hommikuse konjaki, mis kokku läheb maksma kaks ja poolt tuhat rubla. Peaaegu oleksime ebaõnnestunud ja maksnud veel neli tuhat lisaks, aga baaridaam taipas küsida, et kas me ikka kindlasti tahame Hennessyd, mis maksab selles letis Araratist viis korda rohkem. Pealesunnitud oludest tulenevalt käitume vastavalt matka alguses välja töötatud plaanile B ja valime Ararati.
Seame endid sisse ja naudime olukorda kuniks on mida nautida. Novosibirski rahvusvaheline lennujaam ei ole selle kolme nädalaga mitte kuidagi muutunud. Remondi toimumisest, mida kõikjale riputatud vabandustega sildid kuulutasid, ei ole jälgegi. Otsustades plokkide vahele lastud ohtra makrofleksi! värvi ja kulumise järgi, käib remont juba mitmendat aastat ühesuguse intensiivsusega. Tuhmkollaste täppide ja triipudega hallist kiviseinast võib tegelikult natuke aimata isegi kaasaegset kunsti, aga ilmselt ei ole see olnud taotluslik ja tegemist on siiski pikaleveninud remondiga. Aja sisustamiseks ja muidugi ka praktilisest vajadusest ja külastame taxfreed, kus sedasama ülihinnalist Hennessyd müüdi igati ostmisväärilise hinnaga. Kell läheneb poole seitsmele ja lennule viivasse ukseauku hakkab kogunema rahvasumm, mis kella liikudes hakkab üha enam paisuma ja järjest närvilisemalt sumisema. Istume rahulikult, lonksame seda mis veel järel on ja ootame teadaannet, et algab pardale minek. Mingil hetkel vajutab mass ukse lahti ja murrab end järgmisesse ruumi. Kalle, kes asja uurima oli läinud, kantakse vooluga pöördumatult kaasa. Enne nurga taha kadumist näeme teda lehvitamas, millest loeme välja palve tema jakk kaasa võtta. Rohkem pole ilmselt vaja kutset oodata, sest sealt edasi sisenetakse lennukisse. Ja kui kohad täis saavad, siis tõuseb lennuk õhku, sest oodata pole enam kedagi vaja. Järgmise ruumi uksel siiski on näitsik, kes mingitki ülevaadet püüab hoida ja möödujate pardakaartidelt kontse rebib. Meie pisut hämmeldunud nägusid nähes uurib ta, et kas ikka pole veel lend välja kuulutatud. Niisiis toimub reis omal vastutuse, sest mingit ametlikku väljumist ei ole. Hoonest väljaspool püüavad neli kollastes vestides vennikest liigselt ekslema kippuvat kampa õigele trepile suunata. Lennukeid ja treppe on läheduses mitmeid, nii et valikuid on ja ka Münchenisse sattumine ei pruugi olla välistatud. See, kas lend ka ametlikult enne õhkutõusmist välja kuulutati, jäigi meil teada saamata.
Paar jõmpsikat, kes ennist üle lennujaama röökisid ja põrandal vähkresid, on oma jõuvarud mõneks ajaks ammendanud. Või siis anti neile kohe mõni ihaldatud vidin pihku. Igatahes on lennukis neist nootidest vaikus. Peale toitlustamist, mis oli sama eeskujulik kui eelmiselgi korral, kustutati tuled ja paluti akendele kardinad ette tõmmata. Algas vaikne tund.
Istanbulis maandudes algavad mured, sest meid juhatati transiittsoonist välja ja pidime uuesti turvakontrolli läbima. MeelisW on taxfrees hoogu sattunud ja varunud rohkem kui tema teada euroliitu tuua võib. See pisiasi oli lihtsalt meelest läinud ja nüüd oli kaks valikut. Kas loobuda liigsest või eikellegimaal ära tarvitades saabuda Tallinnasse täiesti ebaadekvaatsena lootuses, et Liidi talle vastu tuleb. Kalle jälle oli unustanud lasta oma kraami nõuetele vastavasse suletud ja tembeldatud kotti pakkida. Mõlemad tõmbuvad turvaväravasse sammudes murelikuks, kuid türklased ei tunne alkoholi vastu mitte mingit huvi. Sedavõrd rohkem aga tahaks edukat sündmust tähistada!
Suundume poodlema. Mailal on teada mingi sort ekstravagantseid maiustusi, Kalle jälle fännab siinset halvaad, mis pidi alles õige asi olema. Ajasin minagi siis autoriteetse gurmaani eeskujul näpud halvaapaki taha, aga see lupsas peost minema. Ainult näpud said rasvaseks. Dezavuu hapukoorega! Ei mingit halvaa ostmist! Pakid, mis veel ei leki, hakkavad seda kindlasti. Suures kasti põhjas, mille sees kõike seda kraami hoiti, läikis korralik õliloik. Oli ka selliseid pakikesi, mis ei leemerdanud. See tähendas lihtsalt, et potentsiaal ootas realiseerimist.
Otsime üles vajaliku värava ning kosutame endid väljateenitult. Teadlikena kohalikest võimalustest ei telli keegi väiksemat kui 0,7 liitrist klaasi. Jutt veereb ja aeg jookseb kuniks Olevile tuleb meelde, et miks me siin üldse oleme ja kuhu minema peame. Terminali värava juures valitseb tühjus. Ja mitte „veel valitseb“, vaid „juba valitseb“. Ukse ees seisab tühi buss ja letiteenistuja ilmselgelt juba igavleb. Harjumatu on ikka kui keegi sulle ei ütle, mida sa tegema pead! Mingit lennu väljakuulutamist ei toimunud ka siin. Peale meie jõuab bussile veel vanem vene proua, kes uurib, et kas Tallinna saab. Nagu oleks tegu mingi linnaliinibussiga. Lennukisse jäänud vabade kohtade arv võrdus täpselt kuuega, aga jaotus ei klappinud. Nii pidi MeelisW pidama loengu kohtade numeratsiooni loogikast, sest olime võtnud nii Istanbuli kui Tallinna lennukile samade numbritega kohad ja kavatsesime sellest kinni hoida. Jällegi pakuti rikkalikult süüa ja juua ning me ei jätnud seda mitte kasutamata. Kogu pakutava valikuga suutis toime tulla vaid MeelisW, teised pidid vahepeal puhkama.
Tallinnas võtsid meid vastu Tiiu, Viivika, Liidi ja Markus. Õigemini, Liidi oli Markusega veel kaugel kui lennuk pool tundi varem maandus. Soojad käepigistused ja siis kes rongile, kes autole. Kummide vilinal saabunud Liidi pidi meil algul kaela ja siis selgroo murdma. Tundus, et Altai karu on meid siiski kätte saanud. Seejärel järgnes kasvatuslik loeng MeelisW-le, mis lõppes valju noomitusega ja manitsusega, et kõike, mida pakutakse ei pea vastu võtma. MeelisW samaaegselt kõlanud õigustused jäid nii detsibellidelt kui argumentatsiooni üldiselt tugevuselt märgatavalt kahvatumaks. Seejärel pakkis Liidi kõik autosse, et meid Mailaga bussijaama viia. Lennujaamast väljasõidul märkas ta aga Viivikaga vaikselt rongipeatusse lonkivat Olevit, peatas auto suvalises asukohas ja suvalise nurga all tee suhtes ning kargas ka teda nii jõuliselt väntsutama, et vaese mehe kondid ragisesid ja seljakott peaaegu Viivikale otsa oleks kukkunud.
Bussireis Tartusse sujus kenasti, kuigi, mitte midagi süüa ega juua ei pakutud. Koduteel kastis Altaist kohale jõudnud vihm meid korralikult märjaks.