Hommikusöök algab kohviga, julgen selles osas kõneleda kõikide magajate eest. Edasi peavad kõik ise otsustama, kas must, piimaga, suhkruga või siis mingi kombinatsioon nendest ainetest. Valik on harjumuspärase 3/1 taustal peadpööritav.
Teeme ära lennule registreerimised, kuid pardakaarte saame trükkida vaid Istanbul-Tallinn lennule, sest Novosibirski „rahvusvaheline“ lennujaam seda teenust ei osuta. Ja siis käime loomulikult õlle järel, sest päevakava näeb ette mere äärde mineku ja seal on kindlasti palav. Peremees küll hoiatab, et kõigil ei maksa minna, sest korraga poodi nagunii sisse ei mahu, aga see jutt ei tundu tõsiseltvõetav. Tegelikult oli jutul tõsi taga. Mitmel ruutkilomeetril levivat eramute rajooni toitlustas plekist putka, mis ainult natuke oli suurem merekonteinerist. Võtame mõõduka koguse kohalikku tšehhi õlut ja longime randa.
Müüriga ümbritsetud alast välja saamiseks on sellesse jäetud väike värav, mille kaudu saab müüri tagaolevale maltsadele tühermaale. Meid saadab suure peavärava putkas elutsev koer Muha, kes pidi olema kõikide inimeste suur sõber. Aga vot pulka veest välja tuua ei taha, mispeale onu Pavel penile mängu olemust populaarselt selgitab. Välja roninud ja ennast kuivaks raputanud Muha võtab lähima kivi peal istet ja vaatab kõigile ükshaaval etteheitvalt otsa – „mille eest, sõbrad?“
Et peni oma heatahtlikkuses veenda, ronime ise vette ja näitame üksteisele pulka pildudes, et pakutud sai parimat. Seesuguse vaatemängu jälgimine pakub Muhale märgatavalt rohkem huvi kui ise vees sumamine. Oleks veel mõni kont, mida sigari asemel suunurka sättida. Vesi on mõnus ja taastab olemuslikult meie tsiviliseeritud elustiili.
Oleme väga rahul, et meile linnas mõnda olulist muuseumi ei soovitatud. Linna on siit oma kolmkümmend kilomeetrit ummikuid ja alla pooleteise tunni ei pidavat päevasel ajal kuidagi kohale saama. On väga suurepärane tšill ja hea on see matk, mis lõpeb mere ääres.
Onu Pavel läheb peale paari tundi grilli ette valmistama, meie jääme veel vedelema ja üksteisele vees pulka loopima. Igaks juhuks uurime, et kui värav juhtub kinni olema, siis kuidas käituda. Värav lubati kindlasti lahti jätta, aga kui ka on kinni, siis tuleb üle ronida. Päevasel ajal ei pidanud väravavalve reageerima. Varasel õhtupoolikul saab ka meil villand ja läheme koju. Loomulikult on keegi värava kinni pannud ja nii ronime vastavalt soovitusele üle.
Teised jäävad Pavelile, kellele hommikul ostetu nii kiire lõppemine uskumatuna tundub, seltsi pakkuma. Meid MeelisW-ga saadetakse õlle järele. Majast väljudes jääb pihku ukselink koos tükikese uksega. Piinlikkust vähendab pisut asjaolu, et tegemist ei ole esmakordse purunemisega, vaid liimitud asja lagunemisega. Siiski, hoone hakkab ennast ammendama, varsti on aeg hakata koju minema.
Peale suurepäraselt valmistatud lambaliha otsa lõppemist lähevad Olev ja Pavel magama, Maila ja Kalle kööki nõusid lõhkuma ja meie MeelisW-ga rõdule õlut jooma. Selleks ajaks kui kõik jälle rõdule kogunevad, on MeelisW valmis esitama parmupilli kontserdi, misjärel onu Pavel otsib toast laulva koera, kes meile samuti kuulsaid aariaid esitab.