Ärkame kell kaheksa ja nagu ikka võtab telgist välja saamine aega pool tundi. Üle pika aja on olnud mõnus ja pehme magada, on Maila heakskiitev hinnang möödunud tundidele. Asjade pakkimine võtab sama kaua kui tavaliselt, kuigi telgid jäävad üles ja enamus asju sinna sisse. Ajamahukas on otsustusprotsess, mida meil täpselt vaja läheks ja kas mitte vihmale ei kisu. See viimane on eriti oluline teema, sest äsja täitusid matka 24 kuiva tundi ja päikese ilme lubab loota lõõsa jätkumist. Segadust tekitavad ka otsustuse käigus seljakotist lagedale ilmuvad ammu kadunud asjad. Leidmisrõõm on nii suur, et tahaks neid kohe tarvitada või vähemalt pärastiseks kaasa võtta. Samas, kui natukenegi kriitilisemalt tavasse vadata, siis tutimüts on täna ikka täiesti üleliigne peakate. Viimaks saame niikaugele, et kõigil on sussikotist pamp seljal ja saame liikuma. Kalle lippab Snoopi pildiga kott seljas hüplemas jälle kõige ees. Plaanitud on tõus 800 meetrit kõrgemal seitsme kilomeetri kaugusel asuva järvekese juurde, et heita võimalikult lähedalt pilk Aktru liustikule ja tipule.
Vihiseme ülesmäge veel kiiremini kui üleeile Dželo orust tõustes, tundes mõnu seljakotita liikumisest. Rahvas annab aupaklikult teed. Jõest eemale pöörates muutub rada järsuks ja suundub kaljude vahele, kus ilmselt veel hiljaaegu oli jääkosk. Edasi tõuseme kõrgele moreeninõlvale panemata tähele, et enamus liigub tunduvalt madalamal liustiku servas oleval rajal. Igatahes on siit ka varem käidud ja mingit probleemi moreen meie paljutalunud jalgadele ei valmista, tõusta tuleks nii või naa. Kahe tunniga oleme kohal, vahepeal on aega veel piltegi teha oma eilsest kangelaslikust teekonnast oru vastasnõlval.
Järvekese juures on onni ümber turistide lesila. Osa on sellised tõsised, kes käivad Aktru tipus, teised peavad niisama pikniku. MeelisW ajab nendega natuke juttu. Kuidagi ei leia kinnitust all räägitu, et Aktru liustik kuidagi läbimatu oleks, ülesminejaid ja ka allatulejaid olevat iga päev mitu gruppi. Olud on ikka kummalised. Mujal maailmas joovad turistid sellises kohas 3000 m kõrgusel õlut, siin ei saa seda isegi mitte kilomeeter madalamal. Tõuseme veel natuke, et vaade ikka suursugusem oleks ja siis teeme lõuna. Ilm on juba teist päeva halastamatult ilus. See on selge märk sellest, et matk hakkab tõesti lõppema.
Allatulek läheb märgatavalt kauem liikudes nüüd solidaarselt teistega liustiku servas. Vaja on igat nukka ja vaadet nautida, sest niipea neid enam ei näidata. Sarnaselt alumises laagris olevate teedega on ka liustikul kulgev rada palistatud korralikku ritta seatud kividega, palju suurematega muidugi. Ja need liiguvad veel koos liustikuga kaasa. Päris vahvalt on see korraldatud siin! Taas liustiku otsa juures kaljudele jõudes meenub Mailale, et tal ei ole kindaid käpakil kividel ukerdamiseks. Soovitame püsti proovida ja selgub, et püsti saab palju paremini ja kiiremini laskuda. Ja käed jäävad terveks ning ei ole väsinud! Nii laskubki Maila esimest korda nii järsul rajal põlvetõstejooksuga. Pärsi hooletuks siiski ei maksa minna, sest rajal on mõned suured kivid, mis salakavalalt õhukese liivaga kaetud. Efekt on sama, mis samblal ja korra näemegi Olevit rajal istumas ja meile üllatunud ilmel lehvitamas. Lõunane päike on kõigest läbitungiv. Isegi Kalle pikkadest kattepükstest, mille ta madalaid temperatuure ja püüdurvõsa kartes oli hommikul jalga ajanud. Liustik ei suuda päiksele kuidagi leevendust pakkuda ning võsa ei ole raja äärde veel istutatud. Hädine katse veenda mind juba punetavaid kintse kaitsma ja oma lühikesi pükse tema koorikute vastu vahetama kukub läbi. Oma lühikesi pükse ma ära ei anna ja nii kannatame mõlemad edasi.
Janusena laagrisse saabudes asutame MeelisW-ga end vett tooma, mispeale naaberskaudid meid käekõrvale võtavad ja näitavad kätte allika, kust vesi sellesse ojja tuleb, millest me mitusada meetrit allpool vett olema võtmas käinud. Inimene saab ikka iga päev midagi uut teada. Joon kõhu külma vett täis ja viskan pikali. Teised tormavad laagris ringi ja pesevad ennast ning kõiki kättesattuvaid asju. Tuleb mõnus uni.
Vahepeal on MeelisW käinud veel korra käinud kohviku ukse taga, et veel korra veenduda selle suletuses. Allatulekul oli tal nimelt tekkinud piruka isu. Siiski kujunes jalutuskäik kultuurilooliselt harivaks. Nimelt kohtus ta seal endaealise prouaga, kes on siin igal aastal käinud juba viieaastasest peale. Teejoomisega kaasnev heietus ronivatest alpinistest ja välitöid kordasaatvatest mägitudengitest oli helge nostalgia, mis tänuliku kuulaja kõrvu silitas. Natuke nukram noot tekkis kui jutt läks praegusele olukorrale ja isetegevuslikus korras kerkivale uusarendusele oru ülemises otsas. Ülikooli teadusbaasist on saamas, või õigemini on juba saanud, piirkonna uusrikaste piknikuplats. Tee lõppedes olevat veel seene sousti pakutud, aga nii ootamatu ettepanek tekitas vaimse tõrke. Tagasiteel tekkis tunne, et oleks ju tahtnud küll, pirukate puudumise kompenseerimiseks või nii.
Matka viimasel päeval tekib mitmeid ajatuid tähelepanekuid. Käed saavad iga päev natuke rasvaseks, natuke bensiinideks, natuke joogipulbriseks, aga huvitaval kombel ei saavuta ükski neist ainetest niisugust ülekaalu, et tekiks ainespetsiifiline lõhn. Siiski on kärbeste käitumises märgata erinevus. Matka alguses hammustasid nad valusalt, praegu ainult lakuvad õrnalt. Ju siis on, mida. Kärbsed on tegelikult armsad putukad kui nende vastu lahke olla. Esimestel õhtutel ja hommikutel riietusime telgis ükshaaval ja teised lebasid liikumatult või passisid üldse ukse taga. Viimastel päevadel võisime kõik kolmekesi korraga riidesse panna või magama minna ilma et oleks tekkinud vigastusi või isegi ohtu selleks. Asjad ei kadunud, võõraid riideid selga ei aetud. Kõigile tundus, et ühele inimesele on telgis kindlasti veel ruumi. Külmas kliimas oleks see lausa soovitav. Tänasega saab selgeks ka Kalle fenomenaalne võime hapnikuvaesemast keskkonnast rikkamasse laskudes ilma ennustada. Nimelt võttis iga laskumine tal laulu lahti. Siiani olid aga ainult jõululaulud, alles eile tuli tal pikal moreeninõlval huulile esimene suvine viis. Nüüd võib ka öelda, et kogu meie marsruudil puudus levi, ka kõrgematel kohtadel ja avatud orgudes ei olnud seda mitte. Kalle meelest on niisugustes oludes kindlustusraha täiesti maha visatud raha, aga üldine arvamus on, et see peabki olema maha visatud raha. Kuigi, järgmisel korral peaks sellisesse kohta võtma kaasa satelliittelefoni.