Põgenemine reaalsusest algab tegelikult juba eelmise päeva sees kui poole seitsme ajal õhtul kontoriuks pikaks ajaks selja taga kinni kukub. Kottide pakkimine venib juba kaugele järgmisesse päeva. Mõned tunnid magamist ja kella poole viie ajal hommikul alustab Maila matkaeelse põhjaliku pesuprotseduuriga. Taksoliiklus toimib ja varsti paneme silmad bussis kinni, et avada need alles Riia lähistel. Aknast avaneb kordumata maastik, seda pole ma Riias käies mitte kunagi varem näinud. Natuke maad sõidab buss veel mööda heinamaale ehitatud kitsast asfaltteed ja peatub siis ummikus. Tundub nagu oleks Läti kinnisvaraarendajad korraldamas eesti klientidele kätte jäänud põlluarenduste külastust. Mõlemal teed paistavad maltsa ja takjate vahelt erinevas ehitusjärgus, või siis varisemisjärgus, raske unisest peast läbi akna hinnata, müüritised. Buss tagurdab seepeale tuimalt üle äärekivide võssa sulgedes kõik rajad ja juht pöörab kätt signaalil hoides ringi. Varsti hakkavad paistma tuttavad kohad, bussijaama WC ja pakihoid. Tallinna buss on veel tulemata ja kasutame vaba hetke kohalike bussipiletite ostmiseks ning linna kaardi hankimiseks. Bussi vastu jõuame täpselt siis kui olukord meie sekkumist nõuab. Kaaslased on just liikumas suure ringiga ümber jaamahoone kui meeleheitliku lehvitamisega nende tähelepanu köidame. Seljakottide inertsiga kangelaslikult võideldes pöörab kolmik sõiduteele ja suundub otse üle lillepeenarde ja läbi dekoratiivpõõsaste üle haljassaare meie suunas. Raja lõpus eputavad veel oma tasakaaluga turnides kotiga mööda kollaseks värvitud äärekivi. Bussijaama tähtsaimate uste ees teevad nemadki peatuse, sest seljakottidega vabadussamba juurde vantsimine tundub liiga suure ohverdusena. Etteruttavalt tuleb aga öelda, et järgmisel korral ei maksa ehk sellist pisikest pingutust liigseks pidada, sest nagu juba eelmistest kordadest teada, kaotada on palju.
MeelisW pakub pakihoiu mehel viiekümneeurost, muud raha tal polevat. Kui onu esimese kilo münte kümne euro väärtuses on välja lugenud ja on teise hunnikuga algust tegemas, heidab MeelisW anuvaid pilke kaaslaste suunas, kes olukorda ilmselgelt naudivad. Kalle tegelikult täit naudingut ei saa enesele lubada, sest lätlased olid roosipõõsaste vahele pehmet mulda ja mingit väetist sokutanud ning tema uhiuued aukudega sandaalid olid igasugu pinnase ja kivimiproovide võtmiseks just nagu loodud. Iseäranis head paistavad sandaalid olema kivise jõepõhja sondeerimiseks, sest kes see ikka tahab jääkülmas vees keset jõge käega põhjas sobrada kui veel seljakott õlgu rõhub. Siis on tegemist niigi, et tasakaalu hoida. Nüüd vajab roosipõõsast võetud proov hoiustamist, aga kahjuks on tegemist riknenud prooviga. Tööstusspionaaž Eesti aianduse arendamiseks ebaõnnestub, sest spioon on unustanud sokid jalga panna ja peab nüüd varvaste vahele sattunud proovi vaikselt sandaalist põrandale soputama. Kui teine kilo münte ka saab välja loetud, klapime Oleviga ühe euro kokku ja viiekümneeurone läheb terves tükis MeelisW taskusse tagasi, kuid selle väärtus on vähenenud kahe õlle võrra.
Riia vabadussamba juures on nii ammu käidud, et mina enam teed ei mäleta. Uurin kaaslastelt, et kas läheme kaardi järgi või siiski püüame mälu järgi minna. Kõik on vanad matkajad ja tahavad ikka kaardi järgi minna. Paraku on kaardileht väga üldine ja kujutab enesest pigem Riia arhitektuuripärlitest tehtud karikatuuridega täidetud lendlehte. Võtame kaardi kätte ja siirdume turule, mis millegipärast tundub kollektiivsele ajule lühim tee eesmärgini. Esimene siltidega varustatud paik on Gogoli ja Puškini tänavate nurk, kus keegi meist pole teadlikult varem viibinud. Kui oleks mälu järgi läinud, ei oleks me kindlasti siia sattunud. Keerutame nõutult kaarti näppude vahel ja püüame päikese järgi enesele vajalikku suunda määrata. Päikese vaatamise ja kaardi keerutamise käigus juhtub see jääma teisipidi kui enne ja sellele küljele trükitud detailse kaardi alusel korrigeerime oma liikumissuunda üheksakümmend kraadi vasakule. Olukord paraneb ja kohe on tuttav park tiikidega ja sammas selle taga. Teeme kärsitult paar mitte just eriti kunstipärast ülesvõtet ja kohe kergem hakkab. Mõeldes edasisel, siis ei taha kohe ettegi kujutada, mis oleks juhtunud siis kui samba juures üldse käimata oleks jäänud. Sööme sealsamas püstijalapeal ilma igasuguse õlleta ära Tiiu poolt Kallele kaasa pandud gurmeepiruka ja pühime rasvased näpud vanade matkajate traditsiooni kohaselt kaenla alla puhtaks. Iga üks oma kaenla alla muidugi.
Lennujaama saame kenasti. Täpsem uuring kohapeal annab tulemuseks, et lisatasuta äraantav pagas on siiski 30 kilo. Seega saabaste ja jopega ikka ei pea minema ja ostetud toit jääb ka alles. Sellest on isegi natuke kahju, sest tegelikult oleksid kõik valmis sööma ka Venemaa natuke kauem keevaid helbeid ja Eestist toodud kolm kilo erinevaid helbeid Riia lennujaamast kiirpanderolliga Einarile saatma. Minu ja MeelisW kotid on paraku raskemad kui lubatud 30 kilo ja nii saab Olev enesele käsipagasi, mille sisu vajalikkuse põhjendamisega mina küll jänni jääksin. Maila jagab laiali ka apteegi ja kõik õpivad pähe haiguste nimed, mille põdejatena nad kogu seda farmaatsiat kaasas veavad. Kalle ja Olev tegid eile checkini ära, sest nii pidi kiiremini saama pagasi ära anda. Põhimõtteliselt muidugi õige lähenemine, aga see töötab vaid siis kui kõik reisijad seda teevad. Meid puudutavate lettide ees tungleb aga Nigeeria trummimängukoondis oma instrumentidega. Nii palju erinevaid trumme ei ole mina enne näinud. Edasiliikumist aga ei mingisugust, sest toimub ühe koondislase toetusmiiting. Mees ise on ilmselgelt segaduses ja ei mõista, miks tema suure trummi ümber lipendav kotiräbal ei ole sobilik kaitsmaks väärtuslikku instrumenti jõhkrate läti transameeste eest. Kui kogu see käratsev summ üksteise taha rivistada, kujuneks välja meie jaoks lootusetu olukord. Ja ometi olime lennujaamas koha peaaegu kolm tundi enne lennuki väljumist, millest tõsi küll, on nüüdseks juba mitmekümned minutid ära tiksunud.
Hiilime siis oma kodinatega täiesti tühja businessklassi leti ette ja püüame kotte seal ära anda. MeelisW saigi kotile sildid külge ja hakkas seda saali teises otsas asuva ülegabariidilise pagasi vastuvõtuauku lohistama. Maila sai ka kiiresti paberid korda, aga minuga siblis tütarlaps kaua ja närviliselt andes vahepeal mulle mõne paberi kätte ja siis korjas selle jälle tagasi või nõudis mingit muud paberit näha. Siis ajas laual olevad paberid paar korda segi ja rebis neist mõned, minu meelest täiesti suvaliselt käe alla juhtunud, puruks. Mul oli pabereid kaarditaskus muidugi mitu tükki ja kui kõik olid juba ära näidatud ja järg jõudis esimese matakapäeva marsruudini, anti ka mulle pardakaart Istanbuli sõiduks kätte. Korjasin terveks jäänud dokumentatsiooni kaasa ja lohistasin koti nüüdseks minu selja taha juba trummikoondisega võrreldava sumiseva massi moodustanud businessklassi vahelt läbi.
Kalle ja Olev ei pääsenudki löögile ja püüdsid nüüd tumedasse massi sulandudes kõrvalolevale letile läheneda. Maila oli kusagilt hankinud käru ja lehvitas mulle mingi lehekesega käes. See pidi olema Istanbul-Novosibirsk lennu boardingbass. Lappan läbi kõik kätte jäänud paberid, aga sellist lehte minule ei antud. Õigemini minule ei antud seda tagasi ja väga vabalt võis see olla just see paber, mis tükikestena paberikorvis lebas. Trügin paanikahoogu maha surudes businessklassi summast uuesti läbi leti juurde ja püüan ennast arusaadavaks teha. Ilmselgelt ei olnud täna letiteenistuja parim päev, aga minule väga oluline paber oli siiski alles. Kalle ja Olev olid õnnetus seisus trummikoondise ja businessklassi vahel tupikus ja kumbki seltskond ei võtnud neid omaks. Ainus tähelepanu, mis ta ringkaitsesse asunud tumedast seltskonnast sai oli siis kui ta ülestõstetud käel oleva kella peale näpuga koputas. Siis tunti huvi, et „hau mats“.
Mina läksin Mailaga kotte kärutama ja tagasi jõudnud MeelisW nügis ennast Olevile ja Kallele appi. Tutvustanud ennast samuti muusikuna ja demonstreerides ühel neegril kaelas rippunud instrumendil oma trummimänguoskust, hakkasid koondislased nagu võluflöödi muinasjutus käsi plaksutama ja puusi nõksutama. Ning nagu loodetud, kaotasid valvsuse. Veel üks väike trummisoolo ning Kalle ja Olev said samuti oma paberid korda, kusjuures nende kotid võeti sealsamas letis vastu. Vastu anti suusõnaline lubadus, et kotid viiakse Novosibirskisse. Seda oli nii lohutav kuulda. Samas pandi nende käsipagasi külge mingi lipik ja see tegi kõrvalletis teenindatud natuke ärevaks. Meie letis mingit sellist silti ei antud. Loodetavasti ei olnud tegemist mingi olulise märgistusega, mille meie leti näitsik lisamata unustas. Turvakontroll läks sekeldusteta ja kokkuvõttes võttis kogu jant aega üle kahe tunni.
Pitsa ja külmad joogid võime unustada, oli kõigi resümee kui pükstele rihmasid ja tossudele paelu peale tagasi panime. Ühe kiire õlle Enlili, Šu, Vāyu ja teiste terviseks siiski tegime. Trepist alla minnes avanes vaade kuulsale C1 väravale, mille ees aastal 2010 toimus kohaliku rootslase meeldejääv standup etendus „No fucking way!“ ja mille lõpus meid lätlasteks kuulutati. Istekohad saalis olid enamuses hõivatud ja nii soovitasime MeelisW-l tuua baarist ära taburet, millel enne õlut sai libistatud. Et pärast hea telgi ees ka istuda. Naljakas oli seni kuni Maila, selle asemel et kaaslase sõbralikku tögamist nautida, hakkab oma paberites sobrama. Ja nii igaks juhuks, kontrolli mõttes, uurima, et mis koht minul on. Vastan et 21D ja jätkan MeelisW veenmist, et tabureti ja telgi komplektsus ongi tema selle matka paleus. Maila aga jätkab muretsemist. Temal olevat pileti peale kirjutatud istme number 21D ja reisija nimeks Meelis Viirma ning pakub seetõttu pardakaarti minule. Minul aga on juba täpselt samasugune kaart. Nimemaagia on seekord kontrollimatuks muutunud üllatavalt varakult. Natuke murelikuks teeb muidugi, et viis minutit enne lennuki ametlikku väljumisaega on meil kaks pardakaarti Meelis Viirma nimele istekohaga 21D ja mitte ühtegi Maila Viirma nimele. Seda see tütarlaps siis sebis närviliselt nende paberitega. Teeb ju ikka närviliseks kui letti ilmub isik, kelle nimele sa oled just natuke aega tagasi pardakaardi välja andnud.
Kiirelt otsib Kalle välja üldise broneeringu lehe ja sellega läheme leti ette rootslast tegema. Mitmekesi on see väga efektiivne, sest ülejäänud reisijate ligipääs letile tõkestatakse kuniks „misteik“ on parandatud. Tütarlaps ülemise leti eest kamandatakse alumise leti äärde ja tal lastakse valida, kumba letil lebava samanimelise pardakaardi ta ümber teeb. Lühike hetk järelemõtlemiseks ja juba ta klõbistabki pooljoostes üles, et kolme minutiga tagasi olla. Lennukile minek algab kümme minutit peale lennuki väljumisaega ja väljumine ise leiab aset vähemalt pooletunnise hilinemisega. Igatahes oleme esimesed lennukile minejad. Kui stardirajale ruleerime, hõljub betooni ääristaval aasal meile paljutähenduslikult vastu parv valgeid liblikaid. Resümee vahejuhtumist on aga järgmine. Kui grupis on samanimelisi inimesi, siis ei tohi nad astuda dokumente kontrolliva või pabereid vormistava võõramaa ametniku ette üksteise järel. Ametniku aju peab saama puhata ja peale paari-kolme võõrapärase nime lugemist ei suuda ka parimad neist meenutada, et väikese variatsiooniga on see nimi just kolm minutit tagasi tema silme eest läbi käinud.
Kui lennuk õhku tõuseb ja jätkuvalt lennuhirmu kogev Maila minu tugevale õlale naaldub, algab perepuhkuse idüll. Kõrgust koguv lennuk tuimestab küll pisut kõrvakuulmist, kuid karjuma hakkavate väikelaste hääl, keda hoolitsevad vanemad on täisväärtusliku puhkuse tarbeks otsustanud kaas tarida, mõjub siiski külmavärinaid tekitavalt. Niivõrd läbilõikavalt suudavad nad seda teha. Vanemad ise on täiest hingest asja juures ja püüavad oma jõuravaid lapsukesi harida akna taga möödavuhisevate erinevate pilvetüüpide näitamisega ja lennuki rappumise põhjuste selgitamisega, püüdes neid paari-kolmeaastaseid jõnglasi juba varakult ette valmistada meteoroloogi või aerodünaamiku elukutseks. Osa kusjuures jäävadki varsti vaiksemaks, ega karju enam nii hirmsa häälega. Üks eriti visa, kes otse meie ees istub, aga ei taha meteoroloogiks ja ilmselt aerodünaamikuks ka mitte ning jätkab oma saatuse vastu võitlemist nii verbaalselt kui füüsiliselt. Kui pilvedest välja jõuame ja näha on ainult silmi pimestav päike, kaob ka teistel jõnglastel veendumus vanemate tulevikunägemuse õigsusest ja kisa läheb jälle lahti. Ei aita ka see kui oludele reageerida püüdvad vanemad vaimustust sisendama pidaval häälel selgitama asuvad, et see ongi see Päike, mida nad Türgi randa nautima sõidavad. Lapsed jätkavad röökimist kuni jõuetuseni. Meie ees istuma pidav kisakõri viiakse korraks isegi lennuki keskosas asuva akna juurde, et siravat tähte teise nurga alt kaeda, aga kui ikka ei meeldi, siis ei meeldi. Söögi ajaks raugeb sellegi lapse jõud. Või siis aitab lonks kokakoolat tal aru saada, milliseid suurepäraseid võimalusi vaikiv reisimine eneses võib kätkeda.
Toidu serveerimisel kipub jälle nimemaagiaks kätte minema. Jääme MeelisW-ga reserveerituks ja ei kaota valvsust kui meile serveerib toitu kena tütarlaps, kelle kuuerevääril on silt nimega „Melis“. Toit oli rikkalik. Tops salatiga, kana, riis, kebabi rull, kook, õlut ja veel mingi pakike, mis väikese pettumuse valmistas kui püüdsin sellest ketšupit kana peale pigistada, aga masseerivad liigutused niiske salvrätiku serva välja tõid. Söögiriistade pakikeses oli lusikas ja kaks kahvlit, millest ühe võtsin kasutusele või määrimiseks ja teine jäi siis söömiseks. Ju on Türgis nii kombeks, mõtlesin. Külma võid ei olnud soojale ja pehmele kuklile eriti mugav kahvliga laiali muljuda ja selle pingutusega köitsin Maila tähelepanu. Pidin selgitama, miks ma tuutus olevat nuga ei kasuta ja veenma teda oma toidukandikul oleva ükshaaval ettenäitamisega, et minul on kaks kahvlit. Nuga ei ole. Kummalisel kombel ilmus puuduv nuga poole söögi ajal välja Maila taldrikus kui naeratav Melis oli mitu korda mööda vahekäiku edasi-tagasi saalinud.
Tegelikult tuleks väikelaste toitmine ja iseäranis jootmine magusate jookidega lennureisi eeskirjadega keelata. Peale sööki, kui üle lennuki laialipaigutatud nagamannide jõuk oli puhanud ja end kosutanud, algas üürgamine, nagu MeelisW asjatundjana märkis, kõigis registrites ja helistikes taas peale. Varasemast karjumisest pisut kähedad lapsehääled kõlasid aga minule kui muusikakaugele inimesele läbi lennukimüra ainult kolmel viisil: iiiiiiihhhiiihhhhiiiaaa…., üüüüaaaaahhhhiiiiii…., äääääääiiiiiiüüüüüüühhhhh. Kopsumahtu tundus jõmpsikatel olevat ja minu ebaprofessionaalne kõrv tundis ära vähemalt ühe potentsiaalse soprani, keda oleks vanemate püüdlustest hoolimata ilmselge raiskamine ilmatüdrukuna rakendada. Kuigi, tõelised talendid leiavad ka sealt tee laululavale. Meie ees istuva pereema otsaesine pärlendas higist kui ta rõhutatult malbes toonis oma vintsklevale ja röökivale võsukesele kohusetundlikult eesootavat puhkuseidülli maalis. Kõrval istuv isa hoiab aga pead kinni ja pühib suure taskurätikuga higi. Kohvi ajaks saabus taas vaikus, mõneks ajaks muidugi. Perekonna ees oleval istmel istub akna all hallikas käharpea, kes ilmselt tukkuda püüdes viskleb oma salkudega. Kui lennuk Istanbuli kohale jõuab on saabunud rahu ja käharpea tundub olevat klammerdunud näoga aknasse. Täpsemalt vaatama küünitades ripub parukaks osutunud karvkate tuustina akna kohal ja mees ise on kadunud. Vaatan hämmeldusega ringi, et kus ja kuidas. Kui pilgu tuustile tagasi pööran istub selle all taas mees. Magic! Tunnen, et viimane aeg on hakata puhkama. Kui lennuk on maandunud ja vahekäigus juba püsti seisan, vaatab äsjane pahurusekoti etalon mulle säravate süütute silmadega otsa ja topib igale reisijale eraldatud kõrvatroppe enesele kõrva.
Tormame läbi U kujulise lennujaama. Maandumine on toimunud U ühe haru otsas ja Novosibirski lennuk väljub teise haru otsast. Otse oleks minna mõnisada meetrit, aga paraku tuleb meil tammuda tungleva rahva keskel kaugelt üle kilomeetri. Paarkümmend minutit jääb lennuki väljumiseni veel üle ja selle otsustab meesosa mööda saata kohe väikse ootesaali kõrval asuvas baaris. Kui ülejäänud tellisid keskmise õlle, siis seda 0,3 liitrit hindasin kestva palavuse tingimustes liiga väheseks ja palusin enesele suure. Loomulikult eeldasin, et kui keskmine on 0,3, siis suur on 0,5. Eksisin, suur oli 0,7 ja see lasti täis enne kui tegelikkusest aru sain. Kui baaridaam hakkas kassaaparaati klõbistama, andis see välja viimase tüki paberit ja palus uut rulli. Selleks helistati kuhugi ja varsti tuligi nokkmütsiga mees, kes oli pädev kassaaparaadile uut tsekipaberi rulli sisestama. Õlu seisis taga seinas asuva riiuli all kapil ja soojenes, kell liikus omasoodu ja ülejäänud kamp istus rõõmsalt sumisedes lauas ja hakkas oma „keskmise suurusega“ jooki lõpetama. Kui enda joogi lõpuks kätte sain, hakkasid teised väravate poole liikuma, sest Maila juba lehvitas. Hindasin kiirelt olukorda. Avatud väravate ees oli veel rahvast, tähendab peaks jõudma. Paari kiire sõõmu ning kolme hüppe järel seisin koos teistega rivis. Lõppeks see päev juba ära!
Kui lennuk õhus stabiliseerus, jagati välja migratsioonikaardid. Ka need oli pisut uuendatud vormis võrreldes seitsme aasta tagusega. Suurus oli sama, aga trükkimise fonti oli vähendatud ja nii mahtus sinna palju rohkem küsimusi kirjutama. Kaardi täitmine sarnanes pisut sapööri tööga. Dilemma oli tõsine, kas valida passi kleebitud viisa numbriks punane või must, millele on ette kirjutatud ID? Kahtlevalt üle naabri õla kiikajaid oli mitmeid, aga ühest ja õiget vastust ilmselt lennuki pardal ei tekkinudki. Kutsuja andmete ja teekonna kirjelduse täitmisest loobusime üldse. Siis oleks vaja olnud A4 lehte, mitte nappi 20% sellest. Blanketi koostajad aga olid ette näinud ühe 3 mm kõrguse ja 3 cm pikkuse rea. Kui tuli peale mõnusat õhtusööki kustu pandi, tuli uni päris kiiresti.