Hommikune äratus on 8.00 ja hakkame pakkima. Osa asju satub vahepeal valele korrusele ja jalad hakkavad väsima. Mingil hetkel antakse mõista, et võiksime sööma tulla, pererahvas tahab kööki kinni panna. Pakutakse putru ning kohvi serveeritakse väga kliendisõbralikult, koos piima ja suhkruga. Kes väga magusat ei taha, segab vähem. Erinevalt Novosibirski lennujaamast joovad kõik suuremat nurisemata oma joogi ära.
Uurin majaperenaiselt natuke kohalikke olusid. Mägipäästet kohapeal polevat ja tegelikult oleksime pidanud endid Gorno-Altaiskis registreerima. See oli eile viissada kilomeetrit tagasi. Saame numbri ja lubame neile vähemalt helistada. Loomulikult jätame selle tegemata, sest milleks inimesi ärritada. Võtame igaks juhuks ka perenaise numbri. Transporti Tsibiti sillani andvat korraldada. Proua helistab kuhugi ja annab teada, et tunni pärast peaks auto tulema. Tassime kotid õue ja kaalume üle. Tulemused on ootuspärased: Maila 28 kg, Kalle 36 kg, MeelisW 38 ning mina ja Olev kumbki 40+.
See pluss tähendab, et Novosibirskis kuivainete kaalumiseks ostetud kaalu mõõtepiirkond ammendus. Kottide küljest puudusid veel, veepudelid, kirkad ja matid. Samuti oli vaja osta 7 liitrit bensiini. Oleme endiselt tugevad! Mahajäävatest asjadest komplekteerime Olevi seljakoti ümbriskotti pisipaki ja lohistame kõrvalhoone katuse alla.
Rohkem kui pooleteise tunni pärast pöörab Tsuiski traktilt meie juurde turtsuv kastiga uazik, mille roolis noor kutt. Laotame matid pisut räpasesse kasti laiali ning seltskond pakib end kottide vahele. Mina enam kasti ei mahu ja pean kabiini minema. Poiss näeb auto taaskäivitamisega kurja vaeva ja kirub, et võttis Aktašis halba bensiin. Muidu poleks saanud siia sõita. Kui liikuma hakkame, lööb kabiinis lahedaks. Soe õhk vuhiseb alt sisse, sest suur osa auto esiosast on remondiks eemaldatud. Vaade alla on avar. Vägisi tundub, et peale telefonikõnet kruviti sõitmiseks vajalikud hädavajalikud vidinad külge, sest ega raha ei saa vastu võtmata jätta. Tsibitini on mööda asfaltteed paar-kolm kilomeetrit ja sealt edasi mägiteed mööda üle Tsuja jõe viiva sillani veel oma kümmekond. Masin turtsub ja mootor lülitub korduvalt välja juba teel Tsibiti. See teeb murelikuks. Mingi saasta bensiini pärast ei tahaks küll oma matka tuksi keerata kui priimused töötamast lakkavad. Et muretsen kõval häälel, siis saan kohe ka lohutatud, et Tsibitis on väga hea bensiin ja tema võtab alati sealt. Lihtsalt täna oli teisiti, sest paak olevat olnud täitsa tühi. Selget vastust küsimusele, et miks ta siis Aktašis paagi täis võttis kui oleks saanud head bensiini müüva tanklani hakkama ka viie liitriga, ma ei saanud. Sellegipoolest polevat põhjust muretsemiseks. Tsibiti tanklas on väga hea bensiin, ta teadvat täpselt, sest tema naine töötavat seal. Selge, kui nii, siis on seal müüdav kaup loomulikult esmaklassiline ja hoian oma kahtlused enda teada.
Selle esmaklassilise bensiini pudelisse saamine aga ei paista väga lihtsaks kujunevat. Eestist on küll kaasa võetud ilus väike lehter, millega saab nii bensiini kui suhkrut pudelisse villida. Paraku aga ei ole kohalikud püstolid mitte sellised nagu meie siin oleme harjunud, millega saab kütust ka vaikselt niristada. Sealne tankur on vana hea kast, millest väljuva vooliku otsas on kõver sangaga toru ja kust kütus purskab nii nagu pump lüüa jaksab. Mingit niristamise režiimi pole, asi kas töötab või ei. Hädasti oleks ämbrit vaja, aga seda meie autojuhil loomulikult polnud, kuid istme alt ilmus välja voolikujupp. Pisut mõranenud küll, aga ikkagi seest õõnes. Pakkumine, et laseme tema paaki ja siis sealt voolikuga võtame, tekitab kastisolnute seas rõõmsa elevuse, et probleem nii lihtsalt laheneb. Vaigistan nende entusiasmi, kuigi MeelisW juba mõõdab vooliku pikkust. Mees oli just väitnud, et tema paagis on puhas solk, mis ei kõlba kuhugi. Isegi kui siin tanklas müüdav peaks olema samuti kehva kvaliteediga, ei ole hea plaan võtta kütust, mis on kindlasti kahtlane. Tuletan poisile tema juttu siinse tankla heast kütusest meelde ja seepeale räägib ta oma noorikult meie tarbeks välja plastmassist põrandapesu ämbri. Selle valame eemale põõsasse tühjaks ja nühime paki salvrättidega kuivaks. Ämber täitub hetkelise purskega. Oleme saanud sammukese edasi, aga ämbrist lehtrisse valamine ei ole ikkagi võimalik. Siis peaks veel vähemalt kaks ämbritäit ostma. Ohverdan oma pooleliitrise suhkrupudeli ja uputan selle ämbrisse kuniks pulp-pulp enam ei kosta. Villimine võib alata. Niiviisi õnnestub oma viis liitrit ümber valada, siis muutub asi tüütuks ja proovime taas ilma pudelita lehtrisse nõristada. Väikeste kadudega saame asjaga toime. Ämbri põhja jääb paljulubav purune jääk, ilmselt saab selline olema iga pudeli põhi. Anname ämbri tagasi ja isegi käed saan tankla tagaruumis seebiga ära pesta.
Sõit mägiteel kulgeb vaevaliselt. Ei jaksa see masinakene kuidagi üles ronida. Ikka selle kehva bensiini pärast, hea bensiiniga pidi auto mägedes sõitma nii, nagu asfaldil. Iga väiksem tõus nõudis esivedu ja kuna pidurid auto tagurpidi liikumahakkamist eriti ei takistanud, siis oli ümberlülitamisega alati väga kiire. Korra jätsime masina isegi künka harjale seisma ja vaatasime kapoti alla, aga seal oli kõik korras. Mootor oli omal kohal. Teel selgus, et meil ühe variandina kaalumisel olnud natuke pikem autosõit Maashei jõe suudmesse pole vajalik, sest trossi üle jõe enam polevat. Oroi jalakäijate sild on ainus võimalus üle jõe saada. Sild on kohalike poolt tehtud eraalgatuslikult, ning igalt turistilt kasseeritakse ületamise eest 100 rubla. Tsibitist paar kilomeetrit allpool on olemas ka autosild, aga sealt üle minnes ei saa autoga meile sobivas suunas. Teeme matka alguse pildi ja võtame esimese tõusu üleval asuvate sillavalvurite juurde. On keskpäev ja hetkega oleme läbimärjad.
Üleval on lõbus noortekamp ennast laagrisse seadnud ja ootas oma grupi kogunemist. Koosseis on ülemaaline – Minsk, Moskva, podmoskovje. MeelisW esines ettekandega meie plaanidest ja varasematest reisidest ning andis parmupilli mängimise lühikursuse. Kuna bensiinipudelid kõlguvad endiselt kilekotiga näpu otsas, siis võtame ette ka pudelite jagamise. Pakime pudelid hoolikalt mitmesse kilekotti ja teibime kinni. Nii nagu alati, peab toimima. Pooliku pudeli peame paremaks kohe priimuste pudelitesse valada. Einari priimuse pudelit avades on aga üllatus. Pool ballooni on bensiini täis! Nii on see läbinud lennureisi turvakontrolli, vedelenud paar päeva Istanbulis kusagil hoius ja jõudnud ometigi siia. Noored jäävad pilli plõnnima ja meie asume oma raskele teekonnale.
Lohistame ennast ülesmäge. Rada on olemas ja päeva lõpuks on 750 m tõusu tehtud. Rahvast on rajal palju. Osad laskuvad, osadele jõuame lõuna tegemise ajaks järele. Higi pritsib ja MeelisW teeb hobuse häält. Lõuna ajal alustab Kalle oma termometristi ülesannete täitmist ja kraadib oja vett. Pakun, et nii madalal on kuus kraadi ikka ära. Tegelikult on ainult kolm kraadi. Natuke kõrgemal on vee temperatuur mitme kraadi võrra kõrgem. Kõik on loogiline. Vesi annab allapoole kukkudes ju energiat ära ja jahtub selle tulemusena. Analoogia varbale kukkuva kiviga on ilmne, ka siis vabaneb hetkega suur hulk kontrollimatud energiat.
Õhtul jõuame mägisoo äärde, kus ojake on juba väga väike. Ületame oja ja Olevi geps hakkab ööbimiskohta näitama. Laagripaik on küll otse raja ääres ja vesi saja meetri kaugusel, aga tänaseks tundub küll olevat, sest pole väga head infot, mis meid ees ootab. Ka need platsid on samblaga tasaseks laotud, edasi ei pruugi paremaks minna. Kui telgid üles saame, jõuab meile omakorda järele lõunaajal nähtud seltskond, kes nüüd peab vastu õhtut edasi vantsima. Vast leiavad ikka midagi. Peagi liiguvad ülevalt alla altailased, kes püüavad meile oma hobutransporti pakkuda. Loobume, hobusetöö on tänaseks tehtud.
Saabub tavapärane esimene laagriõhtu. Asjad on veel kottides kadunud, osa leitud asjadest ei tööta, ja osa satub ka ülimatest püüdlustest hoolimata valesse kohta tagasi. Olevi priimus huugab nagu mägikosk ja MeelisW pada sellel soojeneb väga efektiivselt. Einari priimuse käivitamine annab jahedaks kiskuvas õhtus sooja küll, aga vett selle soojusega keema ei aja. Peagi uputatakse ka tikutops berocca tassi ja uue leidmiseks läheb pisut aega. Esimene laager ikkagi. Einari priimusest väljuv bensiin hakkab varsti ikka ka sooja eritama, aga koostöö minu siledapõhjalise potiga jääb väheefektiivseks. Kui vesi MeelisW radiaatoriga pajas vesi keema läheb, tõstame paja Einari priimusele ümber. Sellel on selline hea vaikne tuli pudru keetmises. Niisugune saab see keetmise tehnoloogia olema iga kord kui viitsime Einari priimuse käivitada. Tee joomise ajaks otsib Olev välja suure punase paki, mida ta kindlalt teab tee olevat. Harutame paki lahti ja sellest pudeneb välja hunnik väikesi pakikesi. Paistab olevat pettumus. Pakikestes on ilmselgelt lahtine tee, teab keegi arvata. Avame pakikese. Oooo! Pakis on purustatud tee! Et kisub hämaraks, siis toon asjasse selguse keelega. Pakis on ilmselgelt lahustuv kohv ning Olev asub Mailat veenma see ära juua. Kalle püüab ka selguse toomises osaleda ja läheb pealambi järele. Lamp leitakse, aga põlema see ei lähe. Ilmselt põles kotis päev aega. Pakun oma varupatareisid, aga ka neist pole abi. Valgemaks ei lähe. Seega on meil teada esimene kasutu asi, mida kaasas veame. Kalle siiski pusib edasi ja lamp süttib, ka tema enda patareidega. Lõpetame õhtu kakao ja sinna juurde kuuluva tõdemusega, et stronn on joodav alles peale 800 m tõusu vähemalt 40 kilose kotiga. Naistel on kergem õnnelikuks saada.