Einari ja Katrini jaoks pidi päev algama kell seitse. Algaski, kuulen kuidas nad üles tõusevad ja toimetama hakkavad. Päeval pidi linnas liiga palav olema. Siis vajuvad silmad uuesti kinni. Kui need poole kümne ajal avan, oleme toas endiselt neljakesi. Varamatkajad olid kõhu hommikul täis söönud ja otsustanud pisut pikutada. Tõusen üles ja söön natuke. Krabistamise peale ärkavad ka teised. Kõrvalolevast ühisruumist saab automaadist kohvi. Esimesel korral õnnestub sisestatud müntide eest oma soov täita. Saame Mailaga mõlemad talutava cappuchino. Teisel korral aga hakkab masin minu soovi täitmisel tõrkuma. Proovin saada latte kohvi ja vajutan nupule „latte“. Topsikusse voolab vedelik, mis maitseb nagu soojas vees lahustunud piimapulber. Olen seda juba minema viskamas kui Einar soovitab kohvi juurde võtta. Espresso maitseb ka nii enam-vähem aga kokkuvalamise tulemusena muutub jook ikkagi ebameeldivaks sulaks. Huvitav, kuidas see segamine masinal küll paremini õnnestub. Eilse õhtu olid Einar ja Katrin veetnud ümbruses ringi luusides ja kinnisvara hindadega tutvudes. Põnevust pakkusid ja fantaasiat erutasid nendega kaasa lonkinud tumedate tegelaste kambad ja varsti peeti paremaks hostelisse varjule minna ning ennast seal kosutada.
Söönud, joonud ja veel korra puhanud hakkame kõik koos poole kaheteistkümne ajal linna minema, et keskpäevast leitsakut omal nahal kogeda. Öine vihm on tõeliselt head teinud. Pole väga palav, on selline pilvealune ilm. Võtame suuna otse Püha Markuse platsile, et enne keskpäevase kuumalaine saabudes seda ka valguses kaeda. Teel satume kiriku juurde, kuhu palutakse liiga napis riietuses mitte siseneda. Ega me sinna tegelikult minna ei plaaninudki, aga kui niimoodi palutakse, siis otsustavad Einar ja Katrin sisse astuda. Meie Mailaga ei kvalifitseeru, sest oleme riietunud ilmale vastavalt. Väljas oodata ka ei malda ja anname teada, et läheme kõrvalolevasse Leonardo da Vinci muuseumisse. Sinna kirikulised pärast aga tulla ei viitsi ja nii hargneme oma huvisid rahuldama. Kui Püha Markuse platsile jõuame, hakkab seal kuumaks minema. India-pakistani maffia on eilse lendava müügiartikli vahetanud seanäolise kemikaaliplönni vastu, mida siis demonstratiivse plötsatusega vastu tänavakive laiaks visatakse ja kust see plonn ennast siis tagasi seakujuliseks vormindab. Nagu päris fluber. Teeme väikese tiiru ja peame paremaks leitsak üle elada Veneetsia muuseumis, mis asub platsi piirava hoone kahel korrusel. Enne veel helistab Einar ja uurib meie plaane. Võti on nimelt meie käes, kuid kinnitame, et ei plaani minna hostelisse vaid muuseumi. Nad olid just lõpetanud piduliku lõuna mingis kohvikus ja plaanisid puhkamist ja põgenemist kuumust koguvalt saarelt. Lubasid siiski veel mõelda. Muuseum asus Veneetsia endiste valitsejate residentsis. Esitleti kõike alates kusagilt hangitud muumiatest ja lõpetades kaasaegse kunstiga, mis paraku oli ka siin linnas väga halvasti mõistetav. Ja peamiseks takistuseks ei olnud mitte keelebarjäär. Peamiselt koosnes ekspositsioon siiski Veneetsia enese kuldajast pärit esemetest ja kunstist. Piletimüük muuseumi oli eriti efektne. Müügiruum asus hea kõlaga saalis ning suhtlemine leti tagant toimus ainult lauldes. Piletite ja pangakaardiga žonglöörides tulid ära isegi paar nooti Led Zeppelini repertuaarist. Täiesti hämmastav, kuidas inimene on teinud oma suhteliselt üksluisest tööst tegevuse, mis teeb tuju heaks nii temal enesel kui külastajatel. Kolm tundi kulus üsnagi huvitavalt. Kui uksest välja läheme, reageerime Einari hõike peale. Veneetsia on ikka väike.
Mõlemad istuvad UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud hoone ees trepil vilus ja varjavad lausa kuritegelikult vaadet sellele haruldusele. Teen neile selle eest märkuse. Päeval kui üritasime samal kombel trepil istudes jäätist süüa, ajas kohalik oranžides vestides Mupo meid korduvalt minema. Iga kord lasime oma ametikohuseid täitval tütarlapsel pikalt ja põhjalikult selgitada, miks sellel trepil istuda ei tohi. Kolmandal korral sai jäätis niigi otsa ja kaks korda oli päris hariv seda juttu kuulata. Traagika seisneb aga selles, et tegemist on väga pika hoonega, ikka sadu meetreid. Selleks ajaks kui Mupo ametnikud oli jõudnud hoone teise otsa kõndida ja selle käigus rahvast püsti kamandades meiesugustele uudishimulikele oma tegevuse tagapõhjast ülevaadet andes, oli trepp tema selja taga täitunud uute istujatega, kes polnud kehtivast korrast kuulnudki. Mingeid keelavaid silte aga ei tohtivat niis unikaalse hoone peale hoopiski kleepida ja nii olevatki vaja sellist tööd teha. Erinevalt muuseumi piletimüüjast laulu selline töö kindlasti huultele ei too. Praeguseks oli päev juba õhtusse kaldunud ja vajadus Mupo järele treppide lahtihoidmiseks kadunud. Ehe näide sellest, kuidas lõunamaa inimesed elavad päikesega samas rütmis.
Plaanime Mailaga oma ringkäiku jätkata. Võtme loovutame Einarile, nad paistavad Katriniga nii kurnatud välja ja on väga tõenäoline, et öist Veneetsiat nad seekord ei näegi. Edasi liigume Mailaga Püha Markuse väljaku vastas asuvale saarele. Vaated on väljakult siiski paremad, aga nagu ikka pakub igasugune liikumine Veneetsias kordumatult romantilisi hetki. Parimaks sellel radikaalil oli viiest gondlist koosnev flotill, mis oli endale ka pillimehe ja laulumehe pardale võtnud ja nüüd kanalis kujundujumist sooritas. Väga romantiline! Teise koha saavutas vaatepilt, mis kaasnes puksiiri ja selle järel lohiseva kruiisilaevaga. Selle paarisrakendi ilmumisel rivistusid kanaliäärsete välikohvikute kelnerid kõik oma kõrgete lävepakkudega söögikohtade ustele. Varsti peale seda sööstis vahetult vee ääres olevate laudade alt läbi mitu parasjagu kõrget lainet kastes laudade ääres istujate jalad korralikult märjaks.
Hakkab hämarduma ja kirikukuplite kohale ilmub kuusirp. Taevas on loojangukaares täiesti pilvitu ja annab tõeliselt vahva vaate. Püüame seda pildistada, aga seda muljet aparaadiga ei püüa. Kõnnime veel mõnest nännipoest läbi ja hakkame läbi linna bussijaama liikuma. Nännipoe müüjate professionaalsus on kadestamisväärne! Missugune osavus hiina turistidele „väga hea hinnaga“ nende oma kodukandis valmistatud Veneetsia meeneid müüa! Tehingu juurde käis veel mingi kliendikaardilaadse sooduskupongi vormistamine juhuks kui nad järgmisel aastal peaksid taas otsustama sellesse suurepärasesse poodi sisseoste tegema tulla.
WC-dega, rääkimata avalikult kasutatavatest on aga selles linnas väga pahasti. Kohe üldse ei pane enam imestama, et linnal on „haisev“ kuulsus. Kui tuhanded inimesed nurgatagustes telliseid immutavad, siis ei saagi see teisiti olla. Viitadega, mis WC-sse juhatavad, on seejuures väga hästi. Neid on palju ja erineva, võiks öelda isegi fantaasiarikka kujundusega. Kui aga hakata nende suunas minema, siis jõuad kitsale pimedale tänavale ja mingit tuledes eurokäimlat ei paista kusagil. Kui pimedat tänavat mööda natuke edasi minna, siis läheb tegelikult häda üle ja tekib hoopis tahtmine ümber pöörata ja tagasi minna. Natukeseks ajaks on probleem sellega muidugi lahendatud. Järgmise noole nägemine aga suunab mõtted uuesti vanale rajale ja jälle avastad ennast pimedas kitsas tänavas ja jälle kustutab enesealalhoiu refleks pakitsuse alakehas. Korra tegelikult isegi jõuan ukseni, millel otsitud silt WC. Ukse ees on aga trellid ja suur roostes taba, mida pole kes teab mis ajast avatud, kuid arvan teadvat, mille tõttu taba nii rooste on läinud. Ukses olevad kõik avad olid hoolikalt kinni teibitud, et hädalised turistid sinna raha ei topiks lootuses taba automaatsele avanemisele ja pärast ei hakkaks tüssamisest skandaali tegema. Vaatepilt ajab kangesti naerma ja see ei tule olukorrale kasuks. Isegi päeval muuseumis juhatati meid pika pilguga mitu korrust allapoole kuhugi liftišahti taha kohalike teenistujate tualettruumi, mis olnud kindlasti ette nähtud muuseumikülastajatele kasutamiseks. Asi saab aetud alles raudteejaamas ja isegi seal juhatavad mitmed nooled kõigepealt pimedatesse nurgatagustesse. Hakka või arvama, et need nooled ongi sellel otstarbel kõrvalistesse kohtadesse juhatamiseks ette nähtud.
Enne raudteejaama aga satume veel suurele laiale tänavale, mille ääres on isegi supermarket. Rahvast on poes palju. Täiendatakse oma piknikuvarusid, et siis mõne kanali ääres lina katta ja jalga kõlgutades õhtut nautida. Ligikaudne arvutus näitab, et see tuleb ligikaudu kaheksa korda odavam kui teha seda sama kalda peal kohviku toolil istudes. Bussijaamas täitub Maila unistus süüa asju, mida ta nimetab tõelisteks ehk magusateks cannoli’deks. Mina ei ole neist varem kuulnud ja seetõttu on tooted ka vähem ihaldusväärsed. Müüja hoiatab, et need peaks enne söömist kümme minutit sulama. Kõnnime natuke eemale pingile ja proovime, kas hammas hakkab peale. Hakkab küll ja maitseb ka hästi. Järelikult pole vaja oodata. Jõuame just näppude puhtaks lutsimisega ühele poole kui meie eest tuhiseb läbi buss number kuus. Hüppame püsti ja sörgime bussi sabas peatusesse. Rahvast on jällegi palju ja kõik tahavad sellelt saarelt pääseda. Buss on täpselt sama täis kui eile, aga käivitub esimesel katsel ning kojusõit on sujuv. Tuba on pime ja toimub passiivne magamine. Paneme suure tule põlema ja elavdame pisut seda vaikielu. Joome ära supermarketist võetud külma õlle, mis muidugi enam nii külm pole, aga paremat pole siin toas ka võtta.