11.08.2013 Kodu

Eelmine päev

Öösel ärkan kõrvaloleva nari teiselt korruselt kostva lõrina peale. Nari raputamine aitaks ja paneks ehk Katrini ise alt Einarit togima, aga püüan olukorda džentelmenlikult lahendada. Milleks äratada süütut inimest. Nii ajan end ikka ise üles, tirin Einari pea alt padja ja surun selle talle näo peale. Olukord lahendatud, püüan kiiresti uinuda, teades samas, et ega ta seda nii ei jäta. Varsti ongi jälle uni läinud ja tuleb protseduuri korrata. Kolmandal korral, kui olen end just püsti ajamas, jääb lõrin iseenesest vaikseks. Kui aga uuesti pikali lasen, hakkab vilin ja lõrin otsekohe peale. Inimene saab läbi une aru, mis teda ähvardab ja käsi kuidagi tõrgub inimese rahulikku hingamist padjaga takistada. Paar korda lasen end niimoodi lollitada, aga siis saab sellest püsti-pikali režiimis magamisest isu täis. Olenemata sellest, missugune hingamisrütm parasjagu sellel hetkel Einaril käsil on, kui olen juba püsti tõusnud, käib padi näo peale olenemata sellest, et padja äratõmbamise hetkel nagu poleks repressioonideks põhjust. Hommikupoole olukord rahuneb, sest konditsioneer teeb tublit tööd ja toas läheb külmaks. Lõdiseva lõuaga Einar aga norsata veel ei oska.

Kellad on helisema pandud kell seitse ja pool kaheksa. Mõlemad kellad helisevad korduvalt, aga öö on olnud kõigi jaoks kurnav. Iseäranis paistab see Einari näost, kelle huuled on külmast või siis pikaajalisest hapnikupuudusest lillakaks tõmbunud. Kell pool üheksa saame ikka toast välja. Buss lennujaama on juba ees, aga bussist pileteid ei anta. Tõstame kotid peale ja lähen kassa juurde, kus on järjekorras kuus-seitse inimest. Kassiiril on aga aega küll ja iga kliendiga on vaja mõned minutid juttu ajada. Sellises tempos ma bussi väljumise ajaks kassani ei jõua. Kaotada pole midagi ja nii vaatan üle ukse sisse ruumi, kus müüakse kõiksugu rämpstoitu, ja ootuspäraselt ka bussipileteid! Ilma smalltalkita vahetan kakskümmend neli eurot nelja pileti vastu ja minuti pärast oleme bussis. Lennujaama hoones on rahvast ootamatult palju ja vaikse nurgakese leidmisega on tükk tegemist. Checkinnis palutakse meie seljakotid millegipärast kilekotti toppida ja siis rebitakse need kotid katki, et seljakoti rihmade külge vajalikke pabereid kleepida. Kondame peale pakkidest vabanemist pisut ringi ja liigume ära väravate ette. Pardaleminek algab ootamatult varakult. Einari ja Katrini jaoks isegi liiga varakult ja nii jäävad nad meile lehvitama kui väravatest läbi astume. Lehvitame meiegi neile. Üle platsi lennukile minnes puhub tõeline suhhovei, lennukis on mõnusalt jahe. Enne kui lennukiuksed sulguvad, lippavad lennukisse ka meie kaaslased ise rahulolevalt mõnusaid ooteruumi istmeid kiites. No mis sa ikka kostad, lennukistmed ka ju päris mõnusad.

Helsinki lennujaamas ukerdame pisut aega ringi ja räntsatame siis jaama kaugemas nurgas vabadele kohtadele. Aega on terve tund, aga pardaleminek algab ka siin aegsasti ja seetõttu saame neid suurepäraseid istmeid tarvitada ainult poole plaanitud ajast. Kõnnime Mailaga väravatest läbi, Katrin ja Einar ei tule veel. Põhjus sama, mis Veneetsiaski – lennuki väljumiseni on veel aega. Võtame all esimesel korrusel istet, ümberringi on haljad betoonseinad ja metalluksed. Põranda külge on suurte läikivate poltidega kruvitud massiivne terasest pingirida. Ei ühtegi liigset nikerdust ega lahtist eset. Rahvast koguneb, Einar ja Katrin tulevad tagumiste seas ja kohe nende järel checkinni näitsik, kes hakkab midagi reipal häälel soome keeles seletama. Kohe algab sama jutt ka valjuhääldis summutades näitsiku püüdlused. Mina ei saa midagi aru, Einar püüab lausekatketest kinni, et lennukil hakatakse propellerit vahetama. Nii näitsik trepil kui mees ruupori taga on väga osavad kommunikeerijad. Tütarlaps räägib soome ja inglise keeles ja mees ruupori taga püüab teda vastavalt jaapani ja hiina keeles toetada. Helsinki lennujaam on Aasia suunal ikka tõsist tööd tegemas. Iga natukese aja tagant kantakse ette remonditööde kulgemisest, püüan magada. Järjekordsest ettekandest saan läbi une aru, et nüüd on kõik väga hästi ja kohe läheb sõiduks. Seda kinnitab ka ruuporist kostev optimism. Ukse ette veereb buss ja kõik kogunevad troppi. Ruumi uksi siiski lahti ei tehta. Varsti ilmub näitsik uuesti trepile ja annab teada, et teine propeller vajab ka vahetamist. Vajun tagasi toolile taustaks ruuporist kostvad idamaised selgitused toimuva kohta. Kuna reisiseltskond koosneb ainult eestlastest ja asiaatidest, siis taluvad kõik olukorda tuimalt ja stoilise rahuga, ei mingeid emotsioone. Ilmselt ei ole aga iga lend sellise kontingendiga, sellest siis ooteruumi askeetlik sisustus. Jälle kantakse iga viie minuti tagant ette, mitut polti parasjagu keeratakse ja millistele vidinatele peab veel poodi järele sõitma. Kui kaua veel läheb, pole kahjuks selge. Idamaa mees ruupori taga on katteta lubaduste jagamisest loobunud. Nälg hakkab juba näpistama ja Einar plaanib hakata tuunikalakonservi avama. Napilt meenub, et siin pole õli kuhugi valada ja konserv jääbki söömata. Nosime niisama rosinaid ja muud linnutoitu, mis järgi on. Mõlemad propellerid saavad lõpuks vahetatud ja rahvas viiakse bussiga platsile uusi propellerid imetlema. Bussi uksi siiski lahti ei tehta, muidu mine tea näpivad veel midagi ära. Samaaegselt näidatakse kui aeglaselt ja hoolikalt oskavad soomlased pagasit lennukisse laadida. Lausa härdus tuleb peale. Viimaks siiski pääseme lennukisse, aga sirge seljaga sinna ei saa. Esimesel sisenemiskatsel löön pea vastu ukse ülemist piita ära. Pisike stjuuard ukseaugus ei suuda tervituseks muiet tagasi hoida. Nagu sipsti oleme jälle Eestimaa kohal tagasi, millest kolm tundi tagasi üle lendasime. Juba paistab tuttav Loksa.

Tallinn hoolib! Et üleminek kitsastelt Itaalia tänavatelt väga ehmatav ei tunduks, on äsja väga mitmerajaliseks remonditud Järvevana tee liiklus suunatud pooleteisele rajale ning liiklus toimub stiilis kaks pluss üks. Oleks kõik kuus rada korraga avatud olnud, oleksime ilmselt ära eksinud. Einaril siiski on väikesed kohanemisraskused, sest tal tikub meelest ära minema, et selles sõidukis ongi tema bussijuht. Suuname korduvalt tema pilgu teele ja palume mõlema käega korraga mitte žestikuleerida. Katrini juures laadime kola oma autosse ümber ja täname mõttes ta naabrimeest, kes pole lasknud autol heina kasvada. Nüüd on meie autol kuivanud heintaimede purust kamuflaaz, mis lubab karistamatult haljasaladel parkida kuni esimese vihmani. Kell 00.00 oleme Sindi kaudu taas Tartus, ring on täis.

Algusesse