Äratus kuus kolmkümmend, jälle sama buss, mis igal hommikul ja jälle tuttav tõus tõstukiga Pomedesesse. Olime Einariga otsustanud võtta ette Punta Anna raja. Lipella raja läbijooksmist ja õhtuks uuesti alla jõudmist arutasime muidugi ka. See oleks tähendanud väga õhtust laskumist rajal, mida Mailaga olime juba korra läbinud, kuid mis järgmist ärasõidupäeva arvestades oleks tähendanud taas kord komberdamist väga väsinud jalgadel. Kuigi, matkapäevana oleks retk vast isegi kirja läinud. Jätame siiski teiseks korraks koos Antelao ja veel mõne põneva rajaga. Tegelikult jäi asi muidugi puhtalt laiskuse ja mugavuse taha. Einari mõtted aga liiguvad lisaks mugavusele ka säästlikkuse radadel. Tofana di Rozele minnes olime plaaninud Pomedesest allatulekut tõstukiga ja seetõttu ostnud edasi-tagasi piletid, mis asjaolude täpsustumisel jäid kasutamata. Need aga hakkasid nüüd kripeldama. Rahataskus tuustides leidiski ta ühe pileti, mina enda oma olin juba ammu koos muu, mägimatkal tavapäraselt taskusse kogunema kippuva prahiga minema visanud. Bussini on veel mõned minutid aega ja selle sisustab ta telgis tuustides ning Mailat küsitledes, et ehk õnnestub siiski veel mõni kasutamata pilet leida. Õnnestubki, tubli töö! Kahjuks ei jagu vaimujõudu enam päikeseprillide kaasavõtmiseks. Tegelikult on tõstukipiletid võrreldes Šveitsiga ikka odavad. Tahame, sõidame tõstukiga, tahame ei sõida isegi siis kui piletid olemas on. Sellest hoolimata ei maksa kasutamata pileteid ära visata enne kui lennuk õhku on tõusnud. Niisugune tarkus siis sellest korrast.
Kell kümme on pesu seljas ja esimene karabiin klõpsatab trossile. Mingit sissejuhatust ei ole, kohe läheb ronimiseks. Pesu selgaajamise käigus peab seltskond noori vajalikuks meist mööda trügida, et siis kümme meetrit kõrgemal raja peal hakata oma seljakotte laiali harutama ning rajaleminekuks ettevalmistusi tegema. Meist möödutakse kes kuidas oskab. Üks tütarlaps paneb selleks kõik oma oskused mängu, kuid jääb ikkagi meie kohal kõrguvale kivile kõhuli lamama ja jalgu siputama. Einar pakub talle tuge ja aitab edasi teiste juurde ronida. Vahejuhtum sunnib kiirustama, et enne seda seltskonda rajale saada. Meie järel liigub samas tempos kolmene naiste grupp. Möödume peagi veel paarist matkasellist ja itaalia perest, kes oma noorliiget treenib. Kõige siledamal rajaosal kukuvad mul karabiinid trossi kinnitusklambrite taha kinni just sellel hetkel kui selle trossi kalju küljes hoidva pulga peale astun. Karabiinide ava on täpselt nii suur, et hooga ja õige nurga all mööda trossi kukkudes lähevad trossi kinnitusklambrid karabiinidest läbi ja karabiinid jäävad pidama pulgal. Kuna tegemist on ainsa toetatud jalaga ja teist pole samal kõrgusel kuhugi sättida, siis on karabiinid kiilutud korralikult jala, klambrite ja trossi vahele ja kätte neid sealt ei saa. Kõrgemale astumiseks on aga otsad liiga lühikesed ja kui ka oleks pikemad, siis poleks sellest eriti kasu, sest käed ei ulatuks sellisel juhul enam karabiine klambrite tagant ära õngitsema. Niisama otsaga rapsides nad ära ei tule.
Nagu kinnijäämiseks, vajavad nad ka äratulekuks õige nurga all tõmbamist ja seda saab anda vaid käega karabiini sättides. Püüan ühe käega trossi küljes rippuda, et jalga kergitades samal ajal karabiine kätte saada. Päris mitu esimest korda ei õnnestu enda olukorda parandada ja nii kügelen seal asendeid vahetades ja tehnikat viimistledes kuni käsi ära väsib. Alla ka ei tahaks laskuda. Lõpuks saan põlve kriipimise hinnaga karabiinid lahti, oleks ikka pidanud pikad püksid panema. Itaallased on minu ponnistusi jälgides piisavalt puhata saanud ja nendega koos jõuamegi üles. Kokku läks pooleteist tundi. Päris harjal enam ferratat pole ja kohati tundub tark kätega kividelt tuge otsida. Istume tuulevaikses kohas tubli pool tunnikest, ajame itaallastega juttu ja vahime niisama ringi. Pere eestvedaja paistab olevat olusid hästi tundev, laseme nad ette minna lootuses, et nad teavad allamineku rada.
Alla viivat rajaotsa nad siiski ei leia ja nii hakkan ferratat mööda üles ronima, sest see on ainus võimalus mitte tagasi minna. Teised tulevad riburadapidi järgi. Ju siis tuleb uuesti Tofana Di Mezzo otsa minna. Tegelikult peaaegu lähemegi, ainult kolmsada meetrit tõusu jääb tegemata, siis leiame sobivasse suunda viiva laskumisraja. Itaallastele pidi keegi alt paistvasse suusatõstukijaama vastu tulema ja nii läheme peale esimese lumelaigu ületamist lahku. Meie suundume mööda Oliveri ferratat, mis samuti kvalifitseerub „iiziks“ tagasi Pomedese poole, nemad teadmata nimega tõstuki suunas. Raja lõppu on sätitud pikk ja võbelev redel, mis ainult ülemises otsas kaljus kinni, alumine ots tudiseb meetrilaiusel riiulinukal niisama. Edasi on juba killustikuga kaetud jooksurada alla. Pomedeses leiame hea põhjuse maha istumiseks ja õlle võtmiseks WC külastamise vajaduses. Einar küll alguses ei taha midagi muud kui motoorse rahutuse väljaelamiseks koju minna. Peale sisemisest survest vabanemisest saab ta aju jälle vabalt hapnikku ja istumine tundub ka temale päris mõnus olevat. Kui kola maha võtame, saabub meie juurde konsultatsioonile prantsuse proua. Plaan on minna perega ferratale ja välja on valitud Punta Anna. Uurime, et kui vana poiss on, kes kõrvallauda jäätist sööma on jäetud. Olevat kümnene ja esimest korda mägedes. Soovitame praegusel pealelõunasel ajal enam üles minema mitte hakata ja kaaluda, kas Punta Anna ikka on esimese korra jaoks sobiv. Võiksid kaaluda selle asemel homme hommikul Tofana di Dentro rada, mis kindlasti on jõukohasem. Einarile jääb poisi täitumata unistus siiski kripeldama ja peale natukest järelemõtlemist käib ta veel korra asja selgitamas, et kui homseks muud plaanid, siis natuke võivad ju Punta Anna rada ronida ja alla tagasi tulla. Või siis Oliveri suunda proovida. Täisringi tegemisel jääksid nad siiski pimeda kätte. Optimismi kiirates kaovad nad silmist, kuid millise suuna nad valivad, seda näha ei õnnestugi. Sõidame alla ja võtame selle matka viimase sajameetrise tõusu Pietofana restorani tõstukijaamast Col Drusie jaama. Et Einari hingeldamist kontrolli all hoida, pakun talle tõusu esimesel kolmandikul soolapähkleid süüa. Lõuna on vahepeal kuidagi pidamata jäänud. Juba pakkumine üksi avaldab mõju ja ähkimine väheneb, sest tal tekib kange tahtmine mulle midagi rääkida. Päris selgelt artikuleeritud sõnumit sellest püüdlusest siiski ei kujune. Tõstukijaamas otsime tuulevaikse nurgakese ja targutame enesega rahulolevat seni kuni kostab kell. Korjame ennast kokku ja läheme välja. Trammile järele lehvitama nagu selgub, sest kell ei märkinud mitte pealemineku algust nagu tavaliselt vaid tähendas uste sulgemist. Ju siis jäi esimene signaal meile märkamata ja nüüd on meil veel pool tundi vaba aega mõttevahetuseks. On ikka hea küll kui kogu aeg kiire pole.
Varasel õhtupoolikul oleme laagris tagasi. Naised on ka just saabunud linnast kaubareisilt ja lõõtsutavad pingil. Einar kui kõige määrdunum läheb joonelt pesema. Mina võtan enda valdusse naistest üle jäänud veinipudeli ja puhkan. Ühe suure tassitäie sealt veel saabki. Sätin tühja taara turvaliselt esikusse püsti, et hägustada Einari jaoks enda seos sellega. Umbisikuliselt viskan õhku mõtte, et veel avamata veinipudel tuleks külmkappi viia, et see pärast mõnusamalt maitseks. Katrin saabki vihjest aru ja käib ära. Kui Einar saabub, ulatan talle tassi viimase lonksuga ja Katrin raporteerib asjade seisust – et vein on külmas ja varsti saab süüa. Seepeale marsib Einar telgi juurde ja keerab pettunud näoga veinipudeli tassikohale ümber. Katrin räägib siis veel korra, et veini viisime külma, aga ega siis õige eesti mees ju kuula mida naine alkoholi kohta räägib. Kõigil peale Einari on naljakas. Peale lühikest mõttepausi toob Einar külmkapist seal vaevalt kümme minutit seisnud veini, aga ka see märkus jookseb ta väsinud kõrvust mööda.
Peale mõõduka pikkusega taastumist suhtleme jälle ületee sakslastega. Taas ilmub mees välja kolme ürdilikööriga, mille siis „prozit“ saatel koos Einariga ümber pöörame. Seekord kujuneb vestlus pikemaks. Mees on idasakslane, kes kohe esimesel võimalusel viissada kilomeetrit läänepoole sõitis ja nüüdseks juba üle kahekümne aasta sealpool hakkama on saanud. Käivat igal aastal kusagil mägedes kolamas ja ka siin on nad juba mitmendat korda. Reisijuhiks on ta hankinud suurepärase rajakirjelduse raamatu, millesse saame ka meie sisse vaadata. Kahjuks on raamat saksakeelne, aga muidu tundub päris kapitaalne teos olevat. Mehe enda sõnul olevat raamatu suurim väärtus see, et ka kõige keerulisemad marsruudid on kirjeldatud lihtsatena ja nii saab ta iga kord sinna naise kaasa võtta, kes muidu keelduks tulemast. Näiteks täna olid nad käinud rajal, mis sisaldas kruusaga kaetud kaldseid plaate, mille juures puudus julgestus. Naine oli seal kaks korda mingilt riiulilt kukerpallitades alla pudenenud ja pidi nüüd telgis haavu ravitsema. Olime meiegi teadlikud, et niisugused „iizi ferratad“ siinkandis olemas on. Selle teadmisega jaguneme uuesti sekstioonidesse tagasi, et kohe algavat vaatemängu mugavalt positsioonilt nautima hakata. Meie kõrval majutuvad hollandlased nimelt hakkasid valmistama maisi ohtra süütevedelikuga. Tavalist popkorni tegemist olime kõik näinud ja mõned ka ise teinud. Mais hollandi moodi nägi aga välja niiviisi. Auto pakiruumist otsiti välja suur läikiv grillvanni ja täideti see söega. Seejärel tudeeriti mingeid paberilehti, mille arvasime kasutusmanuaali olema. Edasi kulges kõik jälle loogilist rada mööda. Valati vann sütt täis ja uhati kõik see üle liitri süütevedelikuga ja pandi tuli otsa. Hais oli lämmatav ja üllatas ilmselt ka grillmeistreid endid. Kõigele lisaks ei tahtnud see segu üldse korralikult põleda, ainult visises ja ajas paha haisu välja. Kompensatsiooniks uhati juurde veel süütevedelikku, kuid mingit grillimiseks sobivat ollust vanni ei tekkinud. Et aga perele oli lubatud grillmaisi ja näljased näod tikkusid pealevalatud vedelikukogust arvesse võttes pajale juba liiga ligi, siis laoti tõlvikud restile ja tõmmati kaas peale. Soojem oli tõlvikutel seal kindlasti kui paja kõrval, kas aga maitseomadused nüüd paremaks muutuma hakkasid on küll kaheldav. Varsti hakkas kogu kupatus valget suitsu välja ajama ja kui kaas pealt ära võeti, et olukorda uurida, lahvatas pajas meetrikõrgune leek. Reaktsioon oli niisiis käima läinud ja sellest võttis korraga osa kogu sinna valatud süütevedelik, ja muidugi mais. Ära kärsanud maisitõlvikud kaabiti metsa alla laiali ja lasti lõkkel mõistlikuks põleda. Siis hakati tõlvikuid uuesti puhtaks põletama. Päris lõpuni ei maldagi me maisiküpsetamist vaadata, sest ümberringi algavad konkureerivad üritused. Kõrval asuv karavan on alustanud kala grillimisega ja natuke eemal on alustatud lihast lõkke tegemist. See on ilmselt mingi kohustuslik riitus karavaniinimestel – puhkus ei ole täielik kui vähemalt viis kilo liha ei ole ära söestatud. Sakslasel on nende etteastete taustal mitu õlut ära kulunud ja nüüd otsustas ta, et on paras aeg hakata meist pilti tegema. Võtsime siis kenasti rivvi, heitsime korra pilgu hollandlaste paja suunas, kus jälle suur tuli oli tekkinud ja kõigi näole ilmus naeratus. Kohe hea meel oli niisugusest naturaalsest ülesvõttest. Õhtul tegime suure koguse stronniga kakaod ja viisime kaks suurt kruusi ka sakslastele, mispeale naine voodist üles aeti ja juturingi veeti. Oli vaeseke ikka kõvasti klobida saanud. Küünarnukid puruks ja väiksemas ringis presenteeriti ka küljel asuvat suurt, peaaegu musta plekki, mis ulatus reiel puusast põlveni. Lisaks muid väiksemaid kriimustusi. Ise ta külla arvas, et vahel on hulleminigi läinud ja nüüd on tal homne „shoping day“ igal juhul täiega välja teenitud. Võib vaid arvata, mida selline kangelaslikkus mehikesele iga matka lõpus maksma läheb. Aga ei ole siin meie asi kritiseerida, kuidas keegi puhkust veedab. Kui kakao otsas, käib mees veel igaks juhuks telgi juures ja tuleb tagasi pudeli grappaga, lootes keskustelu pikendada, aga keeldume viisakalt viidates hommikusele varasele lahkumisele. Jätame pidulikult hüvasti ning lubame kirjutada ja joonistada. Meie hakkame magama sättima, Einaril on veel kohustus pesumasinat valvata. Hakkame just magama jääma kui Einar tuleb uurima, et mida ära pestud pesuga nüüd edasi teha. Katrin soovitab kuivama panna. Nii karmi ülesannet vastu ööd annab ikka välja mõelda. Püüan olukorda pehmendada ja soovitan kõik ühte suurde känkrasse keerata ja ööseks magamiskotti võtta. Kui öösel sellest kõvasti kinni hoida, peaks hommikuks kuiv olema. Kuuleme, kuidas valimatuid roppusi pilduv Einar öösse kaob ja uinume.