Äratus on kell kuus. Mitte keegi ei liiguta. Ronin jõuliselt telgist välja püüdes võimalikult palju teisi häirida ja müra teha ning panen kohvi tulele. Väikese pajaga muidugi. Naised hakkavad ka tasapisi liigutama. Kui söök valmis saab, ronib Einar telgist välja, sööb makaronid ära, joob piima peale ja ronib tagasi magama. Paarkümmend minutit enne bussi väljumist on kõigil ikkagi kotid seljas ja saapad jalas. Linna sissesõidul asuva hotelli juures asuvas bussipeatuses siseneb kaks-kolmkümmend Itaalia pensionäri, kes üksteist üle rää(öö)kida püüdva jutuvadaga suutsid tekitada kohutava lärmi. Isegi niisuguse, et kui püüdsid kõrvalolijale midagi öelda, siis nägi see vaid suu liikumist. Isegi buss ei mürisenud järgmisel serpentiinil tõustes üldse. On isegi raske ette kujutada, milline heli kumiseb õhtul selle giidi peas, kes kogu seda sumisevat kampa peab päev otsa järel vedama. Jälle oleme olümpiastaadioni tagant minevas tõstukis ja siis vupsti üleval refudzo Cima Tofana juures rohkem kui kolme tuhande meetri kõrgusel. Seekord leiame tõstukijaama jõudmiseks otsetee ja jaama katusele ilma linnast pilku ei heida, lepime vaid tõstukiaknast avanevaga. Üleval on kõva ja külm tuul. Põgeneme tõstukijaama sisse tagasi ja ajame palju rohkem riideid selga.
Kohe jaama kõrval asuva Tofana di Mezzo otsa Einar ja Katrin ei tule, hoiavad püssirohtu järgnevaks. Mailaga käime siiski üleval ära. Esimene tõus jaama juurest on mööda treppi ja see on ootamatult hingetuks võttev. Ilm on tuuline ja pilvine, saab minna ainult natuke halvemaks ja väga palju paremaks. Kui jaama juures tagasi oleme, on Einaril ja Katrinil vammus seljas ja vaim selle all valmis, et mitte öelda küpse. Tõus tuttavat treppi mööda on endiselt hingetukstegev. Püüan esimesest sobivast kohast, kus kaljudel trossid näha, rajale jõuda, kuid loobun. Vahepeal läheb ronimine natuke liiga põnevaks. Tulen üles tagasi ja otsime üles raja õige alguspunkti, millest Mezzo otsa tõustes ja laskudes olime enne mööda käinud. Kuna siht oli tipus käia, siis kõrvalistele asjadele ma tähelepanu ei pööranud. Ja see raja algus ei olnud ka midagi väga tähelepanuväärset. Punane nool ja konarlik kiri punasel kaljul torkasid muude, rahvarohkes kohas asetsevatel seinadel tavapäraste kirjalike jäädvustuste hulgas tagasihoidlikult silma. Kui rajale saame, on esimesed juba Tofana di Dentro tipus. Ilmselt tõusid nad sinna teiselt poolt ja plaanivad Tofana Grand Touri. Varsti peaksime siis nendega kohtuma. Liikumine on mõnus ja lihtne, vahva harjamarsruut. Hari koosneb püsti lükatud plaatidest, millest siis käimiseks sobivad riiulid on tekkinud. Tõstukijaama juures oli seejuures mägi veel horisontaalsetest plaatidest tehtud. Nagu öeldud, sai ilm väga palju paremaks minna ja see suund tundubki olevat võetud. Päike on juba väljas ja Cortina poolt kerkivad pilved löövad päikeses sädelema ning pööravad vastu mäeharja põrgates tagasi. Mäeharjalt vaadates on tegemist väga võimsa vaatepildiga. Ka see rada kulgeb mööda itaallaste lahingukuulsuse paiku. Peale kõige teravama harja ületamist jõuame lagunenud hoonete juurde, millest viib käik koopasse. Einar poeb ühte koopasse sisse ja hakkab varsti kurtma, et pime on. Soovitame päikeseprillid eest ära võtta. Vastu ootusi võtab Einar meie soovitust kuulda ja koopast saabub kajana teade „läks paremaks …paremaks …maks… maks“. Pealampe meil kaasas pole ja nii kostub koopast ka edaspidi erineva sisuga hüüatusi. Einar püüab silmi pimedusega harjutada. Meie oleme ürituse suhtes pessimistlikult meelestatud, sest kooliraamatutest loetu kohaselt areneb selline kohanemine välja põlvkondade pikaajalise vaheldumise käigus. Nii kaua ei kavatse keegi meist siin koopa ees kükitada, et eksperimendi lõpptulemusi ära oodata. Varsti loobub ka Einar, ilmselt ei olnud koopas põlvkondade vaheldumiseks piisavalt eeldusi. Natuke ronimist veel ja olemegi üleval, moodustades teiste matkasellidega paraja puntra. Seltskonda on sinna saabunud ka teiselt poolt tõustes, kuid kurdavad sinnapoole laskumist plaanijatele, et ferrata on lund täis ja ilma kirkata sealt alla ronida on väga tülikas.
Meil sinnapoole minna plaani pole. Peale väikest piknikku liigume alla tagasi, et siis uuesti tõstukijaama tõusta. Tõusulõik on tegelikult juba selline, et ilma ferratas olemata on liikumine lihtsam ja ratsionaalsem. Laskumisel oli tross seal muidugi asja eest. Igatahes väga mõnus rada! Einar ja Katrin seda viimast tõusu väga kiiresti ei võta ja nii jõuame Mailaga kohvikus ennast kosutada. Väikese pettumuse valmistab aga joogivalik, milles õlledest on saadaval suur nisuõlu ja väike mittenisuõlu. Millegipärast eeldan, et see väike on siis ikka õige õlu, aga osutub hoopis maisiõlleks, mis pole pealegi suurem asi. Rõõm nagu teada on kõige suurem väikestest ja lihtsatest asjadest ja asjaolu, et maisiõlu juhtus olema ainult kolmandik liitrit, pakkus tõesti suurt rõõmu. Ootame, teeme pilti ja käime terrassilt vaatamas, kas ehk pole Einarit-Katrinit paistmas. Ei ole, ja see hakkab juba murelikuks tegema. Ootame veel veerand tundi ja siis lähen uuesti raja algusesse vaatama, sealt peaks nad kindlasti näha olema. Tõus trepist on endiselt neetult raske, huvitav kuidas niisuguseid kurnavaid treppe tehakse. Rajal ronides oli liikumine palju mõnusam. Einar ja Katrin on üles jõudnud ja kössitavad raja alguses kivil. Katrin olevat viimasel tõusul ära kustunud ja Einari oli ta siis vanal heal glükoositableti meetodil jälle ellu äratanud. Doseerimisoskus oli aga mehel natuke roostes ja nii sai tütaraps üledoosi. Saadud annusest ei piisanud mitte ainult rajalt ülestulemiseks, vaid edasi viis tee joonelt Tofana di Mezzole, mis neil hommikul käimata oli jäänud. Nüüd nad siis istusid ja lõõtsutasid tagajärgede käes. Lehvitan Mailale ja tuleme peagi koos alla.
Kõikidest Cortinas linnavahel käimistest jäi silma, et massiliselt tarvitatakse pokaalides mingit neoonoranži jooki. Meie huvi asja vastu kasvas iga korraga ning kirikutagusest kõrtsist möödudes ei suutnud ma enam vastu panna ja läksin asja uurima. Kaua ei pidanud baaridaamile seletama, mida ma saada soovi. Pikalt ja laialt seletas ta, mis kokteiliga tegemist, kahjuks ei olnud ma enamusest komponentidest varem kuulnud. Sain vaid aru, et baasvedelik on mingi bitterilaadne toode, mida siis muude vedelikega õigesse konditsiooni tembitakse. Otsustasin võtta ühe prooviks, peale maitsmist kõik teised selle tellimisest loobusid ja soovisid muud tavapärast kraami. Mina olin oma valikuga aga peale maisiõlut väga rahul. Tegelikult oli plaan istet võtta ja arutada, mida homse päevaga veel ette kannatab võtta, aga sujuvalt liikus arutelu sellele, kas mitte veini pole telki liiga vähe järele jäänud. Et kuna pood paistab, siis oleks ju väga mõistlik sealt läbi käia, et mitte õhtul puudust kannatada. Kõrtsi ja poe vahelisel teel tekkis aga isu hapukapsa, kartulipudru ja sardellide järele ning eile tänaseks õhtusöögiks ostetud makaronid arvati määramata tähtajaga reservi. Mõte sardellidest ja hapukapsast saab bussis aina hoogu juurde ning laagris läheb kohe tuli üles ja vesi keema. Kuniks toit valmib, võtame veini maitstes tänase päeva marsruudi läbi laamtektoonika ja globaalse energeetika võtmes. Seejärel demonstreeris Einar oma suurt vilumust lusikaga sardellide söömises, jõi ära suure koguse veini ning läks väga joviaalselt ümisedes ära magama. Lohistan oma mati õue ja lesin niisama taevasse vahtides. Karavanides elutsevad naabrid on ka jõudsalt peomeeleolu arendamas ning üldse sumiseb kogu ümbrus nagu mesitaru, millest lõikab hetketi läbi puu all lesiva täissöönud mesikäpa norsatusi.