Öösel hakkavad eilse päeva üleelamised Einari vaimuilmale rahutukstegevat mõju avaldama. Juba varahommikul ronib ta telgist välja ja asub seda asjadest tühjaks rookima. Plaan on nimelt jätkuvalt kassikuse järgi haisev telk ära pesta. Selle plaani realiseerimise ettevalmistustööd natuke küll segavad, aga natuke kontsentreerumist oma siinoleku eesmärgile ja kannatab kenasti poole kümneni välja magada. Selleks ajaks on Einar kohvi valmis teinud rakendades kogu oma empaatiavõimet ja heatahtlikkust. Terve suur söögipada on kohvi täis tehtud ja selle eest oleme talle väga tänulikud. Asjaolu, et tavapärasesse kohvipatta mahuvad ainult lihahelbed ja natuke vett, me talle pikalt ninapeale viskama ei hakka, ainult aasime natuke. Laseme lihahelvestel liguneda biomuda sarnaseks olluseks ja joome pajatäie kohvi kohusetundlikult ära. Õnneks pole ka väga kange saanud, aga mittekohvijoojast seltsimehe kohta on tegemist tubli tulemusega igatahes. Sellega on üllatused ka läbi ja saabub hall argipäev. Soomlased sagivad edasi-tagasi. Eeldame loogiliselt, et tulid kusagilt kaugemalt ja plaanivad jälle kusagile kaugemale minekut. Nüüd paistab, et siit laagrist lõplikult. Karavanidega naabrite juures toimuvad ka mingid ettevalmistused. Mees kammib hoolikalt pead ja naine katab lauda, ise poole tunni jooksul kolmandat korda kleiti vahetades. Midagi suurt on õhus. Omal tunduvad jalad allpool põlvi kuidagi väsinud ja kui poolkogemata seda omale nina alla pobisen, saan doktor Kivisalult teada ka selle nähtuse põhjuse – tegemist olevat plätadega käimise tagajärjega. Kõrvaloleva karavani ette saabub podisedes väike punane roller kahe reisijaga pardal. Sellest siis eelnevad ettevalmistused.
Mõne päeva eest meie ümbruses toimunud seltskonnavahetus tundub olevat suurem ja laiem kui vaid meie kitsas silmapiir. Muutused tunduvad olevat toimunud kogu kämpingu külastajaskonnas. Kui enne oli igal hommikul majandushoone ees kastide kaupa tühja taarat, mis konteinerisse ei mahtunud, siis nüüd vedeleb konteineri ümber vaid mõni üksik viieliitrine. Nende taaratoojate asemel on ilmunud kämpingusse inimesed, kes tunduvad olevat kogu oma musta pesu kodust kaasa võtnud ning seisvad nüüd sõbralikult jutlevas järjekorras pesumasinate ees oodates oma järge. Pestakse isegi kõikvõimalikke jalanõusid. Meiesugused, kellel pole aega niisuguseks keskusteluks, pesumasina ligi enam ei pääse.
Enne kolme läheme Mailaga linna. Plaan on ära osta bussipiletid Veneetsiasse, sest see tundub sama raha eest palju mugavam lahendus kui ühe bussi ja kolme rongiga kolistamine. Bussid on siinkandis üldse väga vahvad. Kitsastel teedel näidatakse ülimat sõidumeisterlikkust, parematel poegadel on seejuures veel kärud taga, mis turistide rattaid veavad. Kui niisugune turistibuss pikemat otsa sõidab, siis saabaste jaoks on olemas bussi all korrusel eraldi riiulid ja bussi lastakse ainult puhaste sokkidega. Ei ole nii, et kaabid keset sõitu oma nädalaste sokkide otsast saapad ära ja siis reisid.
Samuti oleme otsustanud üles otsida juurdepääsu kauplusele, mida igal sissesõidul Cortinasse näeme, kuid mille otsimisel me eelmisel korral edukad polnud. Koht osutub väga ligipääsetavaks ja asub tegelikult peatänava madalamas otsas tuttavast Cooperatiivast kakssada meetrit eemal. Toidumaterjal on pisut odavam, aga lihakraami poolest on valik vaene. Näljendame sealt ostetud vahtkummilaadsete võileibadega ja sööme küpsist peale. Täna on kindel plaan külastada Cortina muuseumi. Tegelikkuses kujuneb kultuuriprogramm üsna mitmekesiseks. Muuseumi letis pakutakse boonuseks erinevaid kombinatsioone põhimuuseumiga, millest valime välja kohaliku paleontoloogilise ekspositsiooni ja linna kunstimuuseumi külastamise. Paleontoloogiaga läksime üsnagi alt. Kohalikust lubjakivist leitud kivistunud elukad olid äravahetamiseni sarnased koduselt pankrannikult leitavatega ja ekspositsiooni mitmekesisus ületas üsna vähesel määral kodusele raamaturiiulile kuhjatu. Ekspositsiooni rikastamiseks olid kohalikud paleontoloogid korjanud alpiaasadelt igasugu kaasaegseid putukaid ja mardikaid, kes senini vähemalt minu teadmist mööda olid reserveeritud entomoloogide uurimisobjektideks. Kodusest putukakollektsioonist oli sellele vastu panna ainult paar surnud kärbest ja ämblikku, kes vahel ikka tuppa satuvad. Cortina etnograafiamuuseumi enda ekspositsiooni põhiosa oli tavapärane nagu niisugustel muuseumidel ikka – eelajaloo ülevaade, vanad asjad, kombed. Sarnaselt Zermatiga on kuurorti tekkimises süüdi inglased, kes leidsid mägedes käimise väga põneva asja olevat ning kohalikud talupojad turismiettevõtjateks ümber kasvatasid. Väljapanekust arusaamiseks anti kaasa kõrvaklapid ja pleier, millesse tuli sisestada museaali number ja siis kostus selle kohta jutt keeles, mida olid arvanud kõige paremini mõistvat. Kõige suurema elamuse pakkus aga taustaks jooksev film traditsioonilise elulaadi ja kaasaegse elukorralduse konfliktist. Mitte kõik kohalikud ei ole ümber kasvanud ja nii nagu igal pool mujal, leidub seal üksikuid pujääne kes oma asja tahavad ajada. Traditsioonile elulaadi all pean siinkohal silmas karjakasvatust nagu mägisel maal ikka, kus kari aetakse kevadel mägedesse ja sügisel aetakse jälle tagasi külla. Asi, mida ma senini ei olnud aga mööda kitsaid serpentiine sõites teadvustanud oli see, et nende teede näol on tegemist ajalooliste radadega, mida mööda aastasadu on toimunud karjaajamine. Hobuvankrite ajastul mahtusid kõik soovijad rajale ära. Praegu on aga konflikt tõsine, sest kui autod ja lambad samale teele lasta, siis on tulemuseks kilomeetritepikkused ummikud. Isegi siis kui lambad ei ole autos. Ja alternatiive tegelikult pole, sest vasakult läheb alla kolmsada meetrit kaljut ja paremalt tõuseb kakssada meetrit kaljut ja kuhugi kõrvale tõmmata pole füüsiliselt lihtsalt võimalik. Ja üks kari ei tule ühe päevaga mägedest koju ära ning naabrimees plaanib oma karjale järgi minna alles nädala lõpus ning küla teises otsas elav Giovanni alles järgmisel nädalal. Kaks kord aastas läheb konflikt autode, jahi- ja muude sportlaste ja lambakarjuste vahel päris teravaks. Lambad muidugi toetavad karjuseid ja blokeerivad teid väga tõhusalt. Kunstimuuseumi alusepanijaks oli 1956. aasta Cortina olümpiamängude eestvedamisega hakkama saanud linnapea, kes isikliku koguga fondidele aluse pani. Kunstimuuseumi väljapanek on viimasel paaril aastakümnel oluliselt täienenud ja koosneb peamiselt kaasaegsest kunstist. Päris suure hulga piltide puhul on siiski võimalik aru saada, keda või mida on kunstnik oma joonistusel kujutanud, või siis püüdnud kujutada. Vaid väheste piltide puhul pidime tunnistama, et kui seletavat teksti pildi all poleks olnud, ei oleks me kujutatavat objekti suutnud tegelikkuses ette kujutada.
La Cooperatiivast ostame puuduvad toiduained kuni matka lõpuni. Nomenklatuuri uusi asju praktiliselt ei lisandu. Vaid Beck on ale lõpetanud ja seetõttu läheme Heinekeni peale üle. Taas laagriplatsil olles elasin veel korra läbi kaasaegse kunsti muuseumis nähtud teoste kompositsiooni ja põhimotiivid. Platsil oli suur sinine tekstiil rohelise kuuse otsas pusas, keset platsi vedeles tühi piimapudel ja sellest pisut eemal nädalapäevad tagasi ostetud ferratade raamat. Eemal pingil istus Katrin ja luges midagi. Telgiasemel on püsti ainult sisetelk, mis mõjub harjumatuna kasvõi juba oma lõhna tõttu ja telgi ees istub Einar. Avame seljakoti kaasatoodud hea ja paremaga ning elu läheb oma tavapärastesse oludesse tagasi. Märgiks, et ka välistelk on kuiv, oli selle lendamine suure sinise lohena naabrite õule, kus meie õnneks keegi midagi lahtisel tulel ei sussitanud. Öö saame ikka katuse all veeta, kuigi kuival ajal poleks ju midagi selle vastu kui saaks enne uinumist tähti imetleda.