Hommikul sõidame juba tuttavasse Rio Geresse ja sealt edasi samuti juba tuttavasse refudzo G.Lorenzisse, kus meid taas lauluga vastu võetakse. Son Forca refudzo teadetetahvlilt kirjutame veel üles Ospitalest Cortinasse väljuvate busside ajad, et õhtuks taas kodus olla. Sinna välja jõuda ei tundu erilist pingutust nõudvat, sest raja tutvustuses on seda ferratat kirjeldatud tehniliselt kergena. Lihtsalt distants on kaardilt mõõdetuna pisut pikem kui raskemateks kategoriseeritud radadel. Turnime rippsillale, millest on kujunenud üks tuntumaid märke igasugustes Dolomiitide turismikirjeldustes, kus ferratadest juttu.
Kuni esimese ilmasõjaaegse hoone varemeteni on üsna mõnus minemine. Ronimised ja laskumised on juba käepäraseks saanud ja emotsioone pakuvad kõikidele ainult avanevad kaunid vaated. Peale onni hakkavad ferrataga julgestatud lõigud vahelduma ilma ferratata lõikudega, kuigi julgestusega ja julgestuseta lõikud valiku kriteerium jääb ikka päris ähmaseks. Eriti veel arvestades rajakirjeldust, mis lubab kerget ferratat. Mõiste „easy ferrata“ aga alles hakkab ennast meile avama. Lõppkokkuvõtteks saame aru nii, et tõenäoliselt on tegemist tõlkeveaga ja „easy ferrata“ oleks pidanud olema tõlgitud asja olemust oluliselt täpsemalt edasi andvalt, näiteks „route is slightly secured with ferrata“ või midagi selletaolist. Iseenesest ei ole midagi hullu, sest meetrilaiusel rajal mahub rahulikult kõndima. Lihtsalt komistada ei tohi kohe üldse mitte ja see teadmine paneb Maila kätega kogu aeg kaljult tuge otsima. Inertsist teeb ta seda isegi nendes kohtades, kus tuge pakkuva nõlva kalle juba selliseks muutub, et kaljuni ulatumiseks tuleb peaaegu külili tuleb heita. Niisuguses toenglamangus muidugi väga kiiresti ei liigu. Meist tuhiseb mööda prantsuse perekond, kaks alla kümneaastast poisijõmpsikat korralikult nööri otsa aetud. Väga tänuväärne töö vanemate poolt igatahes. Vastu tulevad paar lühikeses riides sportlikku kuju, kes olid hommikul Ospitalest alustanud ja nüüdseks neli ja pool tundi teel olnud. See annab lootust, et allamäge minnes peaks me ikka viimasele bussile jõudma. Uurivad meilt, et palju veel sillani minna on, sest tahaks õhtuks ringiga Ospitalesse tagasi jõuda. Kaarti polevat, aga loodavad hakkama saada, sest reklaamitud on ju igati turvalist ja märgistatud rada. Hämmastav optimism! Meie liikumiskiirus oludes, kus trossi kindla kaljuseina küljes käsipuuks pandud ei ole, on kahanenud siiski niivõrd, et kaalume Maila ja Katrini jaoks liikuva köie ülesseadmist, millest nad siis saaks kinni hoida. Jätame Einariga selle mõttega vallatlemise kui avaneb võimalus ühest ovraagist laskuda ja Dibona rada kaardil ettenähtud marsruudil mitte lõpuni käia. Peale otsustamist hakkas ka vihma sadama ja see lisas veelgi moraalset õigustust meie otsusele. Ovraag oli enamjaolt selline peene kiviklibuga kaetud kalju, mis pudises jalge all hästi ja oli muidu ka libe. Ovraagi ühes servas oli vesi peene materjali minema kandnud ja jätnud järgi ainult meetrise läbimõõduga kivid. Nende peal oli tegelikult väga mõnus laskuda ja peagi lõpetasid ka teised kivivaringute korraldamise. Järgmise nurga tagant avanes meile pilt, millel olid suvistes riietes noormees ja neiu ning kes vahelduva eduga liikusid peene pudi peal kas kükakil või külili ennast alla libistades. Lähemale jõudes oli näha, et ollakse päris hädas. Et häda ikka täielik oleks, olid neil jalas suhteliselt õhukese ja sileda tallaga tossud. Tütarlapsel oli lausa pisar silmas, sest kohe-kohe oli ta kaljudelt alla kukkumas.
Tegelikult oli muidugi ainsaks ohuks enese pidev kriimustamine ja kukkuda polnud kuhugi, aga vihmaga veelgi ebakindlamaks ja lögasemaks muutuv jalgealune lisas emotsiooni. Nende kommentaar „easy ferrata“ kohta ei kannata enesetsensuursetel kaalutlustel siinkoha äratoomist, aga kindlasti olid need kaks selge näide sellest, missuguse tulemuse võib anda niisugune „tõlkeviga“ esimest korda rajale sattunute jaoks. Kutsusime neid ka suurte kivide peale kõndima, aga need tundusid veelgi hirmuäratavamad. Pikalt me neid oma valiku headuses veenda ei viitsinud ja näitasime ainult eeskuju. Ilmselt nad ikka alla said. Ovraagi lõppedes oli veel paar kaljunukki, mida siiski oli peetud vajalikuks ferrataga julgestada, seal oleks niisuguse märja jalgealusega olnud ikka üsna tülikas ilma köieta alla saada. Väikese metsase ribi peal tegime peatuse ja kaalusime edasisi variante. Vihm oli järele jäänud ja päike jälle väljas. Endiselt oli kange soov minna Ospitalesse ja selleks oleks me pidanud tempot päris korralikult tõstma. Ospitalest pärast mööda autoteed jala alla Cortinasse minna oleks olnud paras nuhtlus, vahemaa oli ligikaudu viisteist kilomeetrit. Variant kaks oleks olnud minna tagasi Son Forca tõstukijaama, aga seda tõrkus au ja uhkus lubamast. Teist korda osta lühikese ühe otsa pilet, mis maksis peaaega sama palju kui edasi-tagasi tõstukipilet päris üles, tundus ikka erakordselt rumal.
Valisime siis suunaks Ospitale ja laskumise mööda rusuvoolu sängi, mis kujutas endast suurt moreeniriba meetriste või suuremate kividega, millest osa oli päris osavalt tasakaaluasendisse seatud. Korra oli kiusatus suunduda ribi harjal olevale metsarajale, aga oht, et pärast kusagil võserikus kaljudelt alla saamiseks tuleb köit panema hakata distsiplineerib meid valima avamaastikku. Mailal põlved valutasid üleeilsest pikast laskumisest. Katrin hiilis küll üsna ettevaatlikult, aga oli ka oma põlved juba valusaks saanud. Meie õpetus Einariga sellest, et tuleb hästi lõdvalt astuda, siis ei lähe jalg pingesse ja valu tuleb ainult sellest, et pinges kõõlustesse tekibki põletik, ajas mõlemad üsna turri. All oja ääres tegime veel ühe lühikese peatuse ja arutasime kella vaadates, kas ei ole peale väikest jõeületamise õppust mitte mõistlik ikka Rio Geresse suunduda. Peale jäi siiski tahe täita oma päeva eesmärk ja jõuda Ospitalesse. No ega see jõeke õppuse korraldamiseks tõesti suurem asi jah polnud.
Varsti muutus heinamaal kulgev rada autoteeks, mis kulges praktiliselt ilma laskumata, vahepeal isegi tõustes. Kaart aga näitas, et moreeni lõpust peaks alla Ospitalesse olema laskuda oma nelisada meetrit. Nagu ütleb vana matkatarkus, siis kaart ei valeta.
Alates kohast, kus Dibona rada tee peale välja jõudis, oli selline punane kriips kuuse peal ja kividest nool, saime viimastel kilomeetritel oma puuduvad nelisada meetrit laskumist kätte koos kirssidega. Laskumise läbisid naised tinaturnerliku kõnnakuga, millist ta presenteerib „lihtsalt parim“ lauldes. Aga kõva häälega me naerda ei tohtinud. Kirsiks oli viiskümmend meetrit tõusu piki Ospitalet läbivat maanteed voolava jõe orust üles tee peale. Maja peale oli kirjutatud küll Ospitale, bussipeatustes olevas sõiduplaanis aga sellist peatust nagu „Ospitale“ ei olnud. Nii jäi tulpadel rippuvaid kirjatükke uurides üsna segaseks, mis koht see bussigraafiku järgi on ja kas siit Cortinasse õhtul bussi läheb. Uurisin asja refudzo vastuvõtulauast püüdes ennast inglise keeles arusaadavaks teha. Itaalia keel hakkab muidugi ka juba tasapisi tulema. Juba oskan öelda „quatro“ ja „bondzorno“, aga nende abil bussi väljumisaja infot ma veel küsida ei oska. Küsimuse arutamiseks koondati kogu maja personal ja küsimus lahendati hääletusega. Hääletus tähendas antud kohas seda, et kõige kõvem hääl võimaldas väljendada tõde ja tõde pidi olema see, et kell seitse läheb siit viimane buss Cortinasse. Aktsepteerisime arutelu tulemust ja otsustasime siis pool tunnikest oodata. Tõenduseks, et buss kindlasti läheb tuli kõige häälekam daam ka ise oma kodinatega bussipeatusesse. Täpselt lubatud ajal tulebki suur ja igati luks buss ning varsti oleme kodus, kus ootavad meid mahl, õlu ja vanakas. Naised tormavad muidugi esimese asjana pessu. Teeme süüa ja ennustame homset ilma. Mõnevõrra puhtamana, kuid seda võrra märjemana duširuumist saabuv Einar ei jaksa ära kiita oma ettenägelikkust võtta seekord pesule kaasa istumislapats. Olevat maru hea puhaste jalgadega peale astuda ja kuivi sokke jalga panna. Jääme Mailaga printsipiaalsele eriarvamusele – samaväärselt lapatsiga saab astuda ka plätade peale, kuid erinevalt lapatsist saab plätadega ka käia, nii et telki jäetud puhtad ja kuivad sokid ei saagi märjaks. Meie vastas üksinda istuv sakslane igavleb silmnähtavalt ja ühel hetkel otsustab tulla tutvust sobitama. Meie päritolumaaks pakub mees Norra. Norra seepärast, et ta on seal mitu korda käinud ja see maa pidi talle väga meeldima. Paraku ei saa me talle rõõmu valmistada, sest meie teadmised Norrast ei võimaldaks pikalt juttu üleval hoida, eriti kui tema korduvad visiidid sellele maale peaks tõesti olema toimunud. Tulevase sõpruse ja koostöö märgiks pannakse meile pihku neli väikest suveniirpudelit ürdilikööriga. Seega saame aru, et tegelikult pole väga vahet kust me oleme, peaasi, et oleme. Lubame endamisi mõttes, et enam nende tegutsemist ei kommenteeri, ikkagi sõbralikud inimesed. Õhtuseks naitkäpiks võtame siiski kakao stronniga, ürdiliköör jääb reservi.