31.07.2013 Cristallo

Eelmine päev

Äratus on 7.00. Sooja sööki teha ei viitsi ja serveerimist rahakott ka väga palju taluda ei jaksa. Nii teeme kiire külma hommikusöögi seljakotis kaasaskantud vorstist, millele juustu peale hammustame. Katrin siiski ei suuda kohvikuruumist läbi jalutades seal leviva hõngu tõttu kiirest kohvist loobuda. Üles refudzo G.Lorenzi juurde, kust algab Marino Bianchi ferrata, sõidavad väga omapärased gondlid. Tegemist on värvilisest plekist tünnidega, mis kangesti meenutavad seda sõiduriista, millega Baba Jaga armastas ringi kruiisida.

Selgeltnägija oli muidugi edevam ja armastas kabrioletti, need trossi otsas rippuvad meenutasid pigem omapärase disainiga säästukupeed, mille ainsasse ruumi pääseb läbi ühe ukse. Üleval tervitab meid heatujuline mahalaadija, kes käiku mitteaeglustavale tünnil järele joostes ukse lahti rabab ja reisija maha tõmbab, ise kõvasti ja valesti laulu rõkates nagu oleks kodus duši all. Kella poole kümneks oleme pesu selga saanud ja valmis liikuma hakkama. Selleks ajaks on hommikul Cortinast alustanud ka juba üleval ning osa neist saab rajale isegi enne meid. Algus on päris emotsionaalne turnimine. Juba kolmanda kaljunuki juures saan korraliku obaduse vastu pead ja peaaegu kukun trossi külge. Olin hooga mööda kaljunukke üles astudes jätnud tähelepanuta suure raja kohale ulatuva kamaka ning järjekordsel astumisel sellele peaga vastu kõmatanud.

Aga asi pole hull, hakkab juba harjumus tekkima. Kohe peale esimest laskumist tuleb ületada kitsas lumesild, mis on hommikuselt libe. Ametlik tross jääb kusagile lumme, õnneks on pandud tugiköis. Meie ees nägemisulatuses liigub veel neli inimest, tagant on näha värvilise ussi looklemine. Päris huvitav, kuidas kogu see kamp pärast tagasi saab. Liigume vaikselt ja rahulikult, meist mööda tormajaid väga palju pole. Üleval tipus olles saabub ca 60-70 aastaste vanade vennaskond, kelle liikumiskiiruse ees tuleb aukartust tunda. Eks abiks on muidugi ka see, et kaasaskantava varustusega pole väga pingutatud. Kellel on lihtsalt sling ümber kõhu pandud ja siis karabiiniga trossil lohisemas, kellel lihtsalt jupp köit ümber käe keeratud, et hädisemates kohtades saaks karabiini trossi külge lüüa. Üleval risti juures sooritatakse mingi ilmselt neile juba traditsiooniline rituaal ja seejärel asutakse võileibu nosima. Üles jõuab ka kamp hästivarustatud austerlasi, kellest paar paistavad sellised kogenumad, ülejäänud on aga oluliselt ebakindlama liikumisega. Toidame urjukkidega ära kohalikud hakid ja asutame endid alla minema. Tee alla läheb natuke teisel marsruudil. Paar kiiremat ja kogenumat vennikest jõuab veel tippu, heidavad altkulmu pilgu ümbrusele ja tormavad alla tagasi. Nende järel asuvad liikuma austerlased ja meie nende järel. Varsti avastame endid olukorras, kus ees on vaid järsk lumine nõlv ja ferrata trossi asukohta võib eeldada mitme meetri sügavuses. Austerlased ajavad rühi sirgeks ja turnivad mööda keskpäevases päikeses vedelaks muutunud lumeharja kalju servas. Tundub üsna ebameeldiv. Sätin jupi köit viimase ferratapoldi külge ja laskun meetrit viis allapoole rusunõlvale, kus jalgealune tundub väheke stabiilsem. Lähen nurga taha kadunud austerlastele järgi uurima, kuidas teekond kaljunuki taga edasi läheb. Kalju juures avaneb pikk lumine ja järsk nõlv, millel olevad turnimisjäljed viivad alles kolmesaja meetri kaugusel tagasi kaljudele. Kirkat ega kasse meil loomulikult kaasa pole, kirjelduste järgi on tegemist ju kindla kaljuga. Kui ilma julgestuseta nõlval balansseeriv esimene austerlane natuke eemal lumeharjas läbi vajub ja rinnuni lume ning kalju vahelisse prakku kaob otsustan tagasi pöörata. Mõistlik on minna tagasi tuldud teed. Meie järel otsustavad nii teha ka austerlased. Selleks ajaks kui nurga tagant köiejupp uuesti nähtavale ilmub, on ka Maila alla klibu peale jõudnud. Ega midagi, tuleb temalgi hakata tagasi ronima. Vanamehed on üleval just oma pikniku lõpetanud. Moodustame järjekorra ning nii hakkamegi kõik koos alla minema. Kohtume tsehhidega, kes on Eesti kohaliku kooperatiiva – ETK- äripartnerid. Maailm jääb jälle väiksemaks. Tuttav tee on ikka palju mõnusam minna. Esimesed kaljupraod annavad meile juba üsna pika edumaa, sest taga tulijad koonduvad sealt laskumisjärge oodates troppidesse. Raja lõpuosas tormab meist pikkade sammudega mööda ülbe näoga vana, kes ei malda isegi oodata möödumiseks sobivat kohta. Komistamine sellel lõigul oleks kindlasti olnud tema jaoks letaalne.

All kolistame kogu oma varustusega hütti ja teeme mõnuga õlled. Väljas ei julgenud kola küljest maha võtta, sest laudade ja toolide peal oli suurelt kirjas, et nende kasutamine maksab viis euri näost. Ilmselt oli selline hinnakiri välja töötatud tarbimise stimuleerimiseks. Kuna aga õues puhus istumiseks sobimatu tuul, siis toimisime nii nagu pererahvas soovis – riietusime oma kola laudadele laotades lahti sees. Kui lõpuks püsti saame, hakkab tõstukite liikumisaeg otsa saama. Plaan on siiski heita pilk Dibona rajal paistvalt rippsillalt, aga see jääb meist enamusel teostamata. Rajalt laskub hulgaliselt rahvast, kes kõik tõstukiga alla plaanivad minna. Välejalg Einar teeb siiski vastuvoolu trügides mõtte teoks ja jõuab napilt tagasi siis kui oleme asutanud kolmekesi endid tünnidesse astuma.

Pealesaamisega oli väike mure, sest Katrini pilet oli Einari käes ja nii pidime kolmekesi kuidagi kahe piletiga peale mahtuma. Maila näitas siis enda pileti ette ja poetas oma pileti mulle kui teda džentelmenlikult siseneda aitasin. Sokutasin pileti edasi ja astusin ausa näoga pjedestaalile, kust tünn mu kaasa haaras. Samal hetkel saabus ähkiv ja õhetav Einar, kes oli jõudnud joosta sillale, aga mahajäämishirmus vaadet enam nautida ei julgenud. Seega on kõigil hea põhjus siia naasta. Alla jõudes selgus, et meie püüd piletitega kombineerida poleks tegelikult tulemust andnud. All olid veel ühed väravad, mis soovisid piletit lugeda ja siis piiksatada. Sealt poleks kolmekesi kahe piletiga ilma lisaraha maksmata edasi pääsenud. Mõistetamatuks jäi, miks seda piletit siis üleval üldse oli vaja kontrollida.

Alla Rio Geresse saamiseks oleme sunnitud ostma veel ühe otsa piletid. Olime nimelt olnud ülioptimistlikud ja arvanud, et jõuame peale Cristallo di Mezzol käimist läbi käia Ivano Dibona raja, mis lõppeb Ospitales. Nagu mõne päeva pärast korduskatsel selgub, oleks see päris ambitsioonikas plaan isegi väga tempokal kulgemisel eriti kui tahta Ospitalest veel bussiga Cortinasse tagasi saada. Kokkuvõtteks – alustasime tänast rada peaaegu esimestena ja ei lõpetanud üldse mitte viimastena. Katrinil hakkab juba ronimisvorm tulema, olevat olnud kergem liikumine kui Marmoladal. Maila jällegi pole veel Marmoladast taastunud, sest tänane rada oli kindlasti Punta Peniale tõusust kergem.

Jällegi viis Cortinas tee Dolomiti kämpingusse läbi La Cooperatiiva, kus tuleb sõlmida raskeid kompromisse. Einar tahab osta poolteist liitrit kaheksakraadist veini, millega mina nõus pole. Pika kauplemise peale ostame kaks liitrit kaheteistkraadist veini ja kaks pudelit õlut. Tuleb märkida, et siin on müügil suurepärane õllepudeli formaat – liitrine klaaspudel – mida ma seni kusagil mujal näinud ei ole. Jõuame õigeaegselt pool seitse kämpingusse väljuvale bussile. Laagris alustame tempoka lebotamise ja lõõgastumisega. Alles seejärel kui naaberkaravani ukse ees lõõts valjuks on muutunud, asutame ennast õhtusööki valmistama ja mida ei saa mitte mainimata jätta – muidugi pesema! Kangesti tahaks jälle kuhugi kaugemal matkata. Kui söök valmis saab, kostub naabrite laulujoru juba üle lõõtsa. Esitamisele tulevad kõik meilegi tuntud itaalia laulud ja laulukesed, sekke uusi ja harivaid viisikesi. Pimenedes muutub laulujoru mitmehäälseks, sest ümbruskonna laulusõbrad on oma karavanide kubrikutes tuju üles saanud ja seejärel pillihääle suunas liikuma hakates nüüdseks kohale jõudnud. Korduvalt tulevad esitamisele „O sole mio“, mis iga korraga üha härdamaks muutub ning „Lasciate Mi Cantare“, mis meiekandis tuntud ka Muhu BCCO-na. Juba võtavad meloodiad ka käed-jala liikuma ning esimesena mainitud viisijupi taasesitamisel suudavad paar härrasmeest briljantselt parodeerida „Oota sa“ multikast tuntud jänest ja hunti. Vahepeal väljub paroodia küll reaalsusest, sest pillimehe pika soolo ajal võtavad ka teised hundid ja jänesed üksteisel käe alt kinni ja teevad paar ümber tema polkalaadse tantsutiiru, kuigi kõik ju ometi teavad, et hunt ja jänes tantsisid soliidselt tangot, mitte aga ei karelnud ringi. Pikalt aga ei viitsi me kontserti betoonpingil kügeledes kuulata ja poeme ära telki. Muidugi ei käinud keegi meist sellest naabritele teada andmas ja naabrid ise olid selle märkamiseks kontserttegevusega liiga hõivatud. Natuke aega kuulame väljas toimuvat ühelt küljelt teisele viseldes, siis aga otsustan välja tagasi minna, sest rõkkavad hääled lubavad kordumatut vaatepilti. Ja ma ei pea mitte kahetsema. Hämmastaval kombel lõpetatakse kõik etteasted täpselt kell üksteist ja minnakse üksteist joviaalselt tänades laiali. Ei mingit jorutamajäämist ega poole ööni lällamist, mida meie laiuskraadil oleks kindlasti olnud oodata. Isegi kaklust ei toimunud, kuigi Einar seda kurjal keelel juba mitu tundi tagasi prognoosis.

Järgmine päev