01.08.2013 Olümpiakülas

Eelmine päev

Kell on 6.30 ja eile sai Einariga kokku lepitud, et täna tuleb luurepäev Punta Annale. Luurepäev seetõttu, et plaanis on uurida ühtlasi võimalusi Tofana di Rozele minekuks. Algul paistab, et ilm on pilves ja ei pea kuhugi minema. Ronin julgelt telgist välja, et WC-s käia ja siis juba pikka perspektiivi laugude alla manades edasi põõnata. Väljas olles taipan koheselt oma viga ja halva ilma taha pugemine ikkagi kõne alla ei tule. Mägede tagant piiluv päike on küll veel vähelubav, aga mitte niivõrd. Naastes keeran korraks veel telki külili, kuni ka Einar tagasi tuleb. Naised ei liigatagi. Kusagil kireb kukk. Ilmselt küll plastmassist ja töötab elektriga vooluvõrgust, aga sellegipoolest annab hommikuks agriturisma tunde.

Keegi võiks kohvi teha. Või mis veel parem, korraldada laes rippuva veiniautomaadi asemele kohviautomaadi. Tõsi küll, meie mugavusklassi jaoks oleks selleks vaja mitu joogipõit üles riputada, et saaks ikka valida latte ja capuchino ja exprsesso ja nii edasi vahel. Ja suhkru jaoks veel eraldi üks põis. Arutame seadme tehnilisi nüansse ja päevaplaani võimalikke muudatusi kuni uni tuleb. Ärkan uuesti kell 10, telk on tühi. Ukerdan samuti välja. Ukse ees betoonpingil istub Einar ja joob veini. Naised saabuvad märgadena ja värsketena ning hakkavad krapsaka tegutsemise asemel hoopis männi all matil vedelema ja valutava keha üle halama. Päike taevas alustab ettevalmistusi lõunaseks lõõskamiseks. Einar heidab aegajalt üle veinikruusi pilgu taevasse ja nendib, et kuu on ikka sama koha peal. „Nagu veinijoomise alguses?“, esitan ma täpsustava küsimuse pilku Einari silmapiiril seisvatesse silmadesse puurides. Sellega on päev tehtud. Toidame endid ja oma fantaasiaid kõige sellega, mis oleks võinud täna huvitavat juhtuda, aga ei juhtunud. Kuid mis pole möödas, on ees, ütleb vana matkatarkus ülepääsmatu mägijõe ees seistes. Loeme kokku oma söögi ja joogitagavara ning teeme kõigest vajaminevast pika nimekirja. Linna asutame endid minema just selleks ajaks kui ennelõunane buss ära läheb ja pealelõunane buss just kusagil siestaga alustab. Otsustame teha jalutuskäigu ülesmäge jäävasse Cortinasse ja nautida seejuures sooja Itaalia päikest. Linnas infopunkti juurde varju jõudnud, jäävad Einar ja Katrin mõtteid koguma. Meil Mailaga mõtteid pole ja kõnnime otse edasi Olümpiakeskuse juures asuva tõstukijaama juurde asjaolusid selgitama.

Korraks tekkib isegi kiusatus raha kassaluugist sisse pista ja üles Tofana di Mezzole jahedasse sõita. Jätame asja siiski katki, sest kui ei taha jala alla tulla, siis üleval ringi vaatamiseks jääks vaid pool tundi ja seda on küsitava raha eest kindlasti liiga vähe. All on jube leitsak. Tagasiteel rüüpame Olümpiastaadioni ees kõhud vett täis ja alles siis hakkavad silmad seletama eemal pargipingil logelevaid kaaslasi, kes on ka endid siia lohistanud. Kaugemale nad aga enam minna ei plaani ja nii hiilime koos mööda seinaääri kesklinna raamatupoodi. Peale sisseostu käime otsimas toidupoodi, mille olemasolu meile iga kord linna sisse sõites silma torkab, kuid mille täpset asukohta La Cooperatiiva suhtes ei ole me nõlval keerutava serpentiinja sissesõidu tõttu suutnud määratleda. Nii liigumegi poe suunas jõudes kohani, kus kõnniteed lõpevad ja autod meid märgates signaali andma hakkavad. Mõned ei hakka ka, nende eest tuleb lihtsalt ise kiiresti kõrvale põigata. Jätame ürituse katki ja hakkame sooritama sisseoste tuttavast kaubakeskusest. Vaja on pesupulbrit! Tõe huvides tuleb märkida, et niisugune vajadus ilmneb minu matkapraktikas täiesti esmakordselt. Asja uurides juhatatakse meid erinevates suundades ja erinevatele korrustele, nii parfümeeriasse, kodukaupadesse kui tööriistade osakonda. Vahel juhatakse ka söögiosakonda, aga seda soovitust ignoreerime järjekindlusega, mis meid ennastki peale toiduriiulite vahelt pesupulbri leidmist imestama paneb. Tagasi laagris, suunduvad naised joonelt ujuma. Einar kiibitseb ka natuke aega, lõikab siis naabri pesunöörist paraja jupi, ajab selle haaknõela abil ka mingitesse tumedatesse trussikutesse ning hüppab neile järele. Puhkan. Peale ujumist hakatakse pesu pesema. Puhkan veel natuke ja siis hakkame Einariga jälle plaane tegema. Homseks kavandame mineku Giussani hütti, sealt tõusu Tofana di Rozele, naistega koos Punta Anna külastamist ja ise kahekesi veel Giovanni Lipella ferrata ronimist. Sellega saab asjalik jaks ka tänaseks otsa, eks homme näe kui tublid me siis oleme. Tänane edasine päevaplaan näeb ette matkal joodava õlle keskmise hinna alandamist. Selleks olime varunud poest mitu pudelit head külma Becki ja Heinekeni ja need polnud jõudnud magamiskotti pakituna veel üles soojeneda. Nipp seisneb selles, et õlle mahuühik poes maksab isegi pisut vähem kui Eestis ja kui sellele all Cortinas korralikult pühenduda, siis ei suuda hüttides pakutava märjukese kõrge hind keskmist mahuühiku hinda väga palju üles ajada. Ainult hüttides pakutavaga leppides tuleks õlle liitrihinnale mõeldes matka lõpus kindlasti ahastus peale.

Järgmine päev