Äratus on 6.20, kell 7.00 saabub esimene turist ja ei püüagi pettumust varjata. Tõstukijaam on kaetud nelja seljakoti sisuga ja me ei kavatsegi endid kokku korjata. Aega on terve tund, ei olnud tal vaja nii varakult teiste magamistuppa trampima tulla. Teeme rahumeeli süüa ja kohalikuks käsitöömeistriks kehastunud Einar lapib Hiina käsitöömeistrite toodangut, mille ta matkavarustuse asemel kaasa on tassinud. Väga kaua see tal ei võta, sest teip saab otsa.
Seljakott seega jälle kergem, sest parandamata asjad saab jaama taha suurde prügikasti viia. Õhutramm väljub täpselt kell kaheksa ja on kolmandiku osas täitunud. Üleval on lauad täiesti katmata ja meiega koos üles sõitnud teenindav personal sulgeb end kiirustades tualettruumi. Saame vihjest aru, me pole selles kambris oodatud. Istume natuke tühjadel pinkidel ja hakkame väga ettevaatlikult laskuma. Rada on sitane ja vaated on kaunid (Viirma et al. 2007). All paistab veehoidla, mille suurimaks omapäraks on asjaolu, et see on rajatud selle oru kõige kõrgemasse punkti, nimelt Fedaia kurule.
Ümber järve kihutavad jalgratturid ja teevad seda kogu meie laskumise aja. Tundub olevat mingi omapärane grupisõidutreening hapnikuvaeses keskkonnas. All muuseumi kõrval hõivame laua ja et oma grupiviisilist kohalolu õigustada, siis võtavad Maila ja Katrin kohvi ja struudlit. Aitame Einariga neid selle söömisel, tundes ise suurt tänutunnet. Kalakonservi, juustu ja puuviljad sööme muidugi ka ära. Kuna kiiret pole, siis tukastan pingil tunnikese. Tuleb tunnistada, et öine küljealune oli palju meeldivam. Tunni ajaga jäi siin selg väga kangeks.
Üles liiguvad sellised omapärased korvtõstukid, kuhu mahume oma seljakotiga napilt sisse. Õigemini peale, sest seljakott jääb mul üle ääre ja hädapärast õnnestub seda ümbritseva barjääri serva peale kandma upitada. Einar aga kiilutakse optimistlikult hõikuvate laadijate poolt hooga tõstukisse ja lüüakse uks tagant kinni niimoodi, et vaene mees peab kümme minutit poole kopsuga hingama ning taluma seljakoti survet seedetraktile, mis on vastu piirdevõret kinni pressitud. Kotti üle ääre riputama ei ulatu ta isegi kikivarvukil mitte.
Tõstukijaam paikneb alumise refudzo juures, mille nimi on Refuggio Pian di Fiacconi. Viskame oma kotid maha ja vaatame ringi. Ülemise refudzoni on tükk maad minna, seega on igati põhjust kõigepealt all asju uurida. Sätin oma koti mingi betoonist postamendi taha varjule. Seal tundub kotil hea ja turvaline. Kõikjal trambib rahvast ringi, paremad pojad pole veel suutnud mäest tulles kassegi ära võtta. Betoonpostament on aga hoolikalt autokummidega polsterdatud. Kotist vabanenult ümber pöördudes saan tumeda laksu vastu pead. Olin põrganud vastu trossi, mis üle postamendi maasse on ankurdatud. Tuigun majja endal sädemed silmis säramas. Majaperenaine hindab niisugust särasilmsust 45 eurile ööst ühe silmapaari kohta. Selle eest antakse õhtul ja hommikul süüa ka. Õlut ja veini sinna juurde paraku mitte. Uurin ka homseks ööks jäämise võimalust, aga kuna täna on reede õhtu, ja homme laupäeva õhtu, siis koikus magamise võimalust ei pidavat olema. Siiski, anti lootust, et kui oma ringilt väga hilja tagasi tuleme, siis minema ei saadeta ja lubatakse põrandale külili visata kui teised matkajad enam ringi ei trambi. Aga see, et nad laupäeva õhtul seda teevad, ja vahel väga kaua teevad, pidi üsna kindel olema. Eks näis, võtame päev korraga ja seame endid sisse kubrikusse, kus on täpselt neli kohta. Ja võtame õlled tähistamaks taas „possible“ tsooni jõudmist, kuigi Arabba tõstukijaama tingimustele ei ole küll mitte midagi ette heita. Sain just õlled lauda viidud, kui välja kõndima läinud Maila tormab sisse ja lausa nõuab, et ma kohe oma koti õues leitud turvatsoonist eemaldaks. Ülemisest refudzost olla hakatud mingeid asju alla laskma. Jätan õlled kahjutundega sinnapaika ja lähen välja. Asi, mis ülevalt alla lasti oli just kohale jõudnud ja tegi minu koti ja autokummi amortiseeriva mõju tõttu parajasti oma viimaseid põntsatusi. Siis jäi vagonett seljakoti vatsu paigale ja kohe kangastusid mu silme ees kotis olevad kalakonservid. Fantaasialend andis karpidele viie sekundi jooksul vähemalt neliteist erinevat kujuvormi ühildades nende vorme guljašipurkidega, mille avamine oli samuti ühe näpuliigutusega tehtavaks disainitud. Koti kättesaamine polnud sugugi lihtne. Vagonett ise oli paras jurakas, lisaks veel igasugu kastid ja potsikud, mis seda täitsid. Einar sikutas käru ja mina kotti. Nüüd olime küll õlled ära teeninud! Seejärel lebotame kubrikus pisut reisiväsimust välja ja läheme uurima ferratale viiva raja algust. Kaugele ei tihka minna, sest kisub limaseks. Varsti on nähtavus null ja napilt jõuame Mailaga enne suurt sadu refudzosse varjule. Einar ja Katrin ei saa ka väga märjaks. Ronime tagasi oma teisel korrusel asuvasse kubrikusse, kus nagu selgus, oli meile juba enne väga selgelt öeldud, et kaks kohta meie poolt hõivatud neljast on kindlasti reserveeritud. Suurt infovahetust see siiski meie, kostitajate ja heausksete reserveerijate vahel ei põhjusta. Mägedes kõneldav inglise keel on ikka põnev keel küll.
Pikalt ei viitsi ma lebada ja ronin alla suurde saali tagasi. Õues on korralik purgaa. Sean end sisse tõstukiliinile lähima akna juures ja püüan päevasündmusi kirja panema hakata. Äkitsi ilmuvad pilve seest kaks korvi läbimärgade turistilaadijatega, kellega ennist all kohtusime ja jäävad täpselt akna ette kõikuma. Platvormini on kümme meetrit, nõlvani nii umbes neli kuni viis. Platvormil püüavad neli vennikest ühte kinnikiilunud tõstukikorvi trossilt maha saada. See aga ei lähe sugugi nii kiiresti kui akna taga kõikujad sooviksid. Korvides olijad žestikuleerivad samal ajal intensiivselt kätega, ilmselt selleks et sooja saada. Korra saadakse tross uuesti liikuma ja korvid liiguvad meetrikese edasi. Nüüd on läbi tuulemüha ja vastu akent rabiseva vihma kuulda ka korvisolijate hõikeid. Aru ma neist ei saa, aga ega kirja nagunii panna ei kannataks. Siis õnnestub platvormil puselejatel rippuvaid korve veel paar meetrikest edasi sõidutada nii et värisevad reisijad endid kiiresti korvidest välja poetavad ning refudzosse varju tormavad. Kohe antakse neile ette pits midagi ja siis veel teine pits. Seejärel serveeritakse pooleldi täidetud tassides kuumi jooke ja kui käed enam ei värise, siis antakse ette täis tass ja veel pits. Meeste näod hakkavad juba punetama. Õues on endiselt täielik tõstukijaama ilm. Kella seitsmeks tulevad kõik ööbijad oma kubrikutest alla ja algab ühine söömaaeg. Söök ja sinna juurde serveeritud vein on seejuures suurepärased. Õhtuks veab ilma paljulubavalt selgeks.