Eessõna
Viimane vihje, et on tagumine aeg alustada kõige selle kirjapanekuga, mis 2013 aasta suvest veel meenub, jõuab kohale peale seda kui olen kodusest Selverist välja tulemiseks auto lukustuspulti vajutanud ja uste avanemine iseenesestmõistetav tundub. Mingil kuradi põhjusel on terve novembrikuu viimane laupäev jälle tööl veedetud ning kirjutatud juttu, millest targad mehed juba lähitulevikus ühist arusaamist ehk siis ühisosa otsima peavad hakkavad. Püüa mis sa püüad, alati kujuneb see ühisosa neil minu kurvastuseks selliseks hernetera suuruseks, mis hakkab siis arutelulaua ümber kogunenute peades kõrinaga edasi tagasi veerema. Ja mine sa siis võta kinni, kas süüdi on veeremisruumi liigne kapasiteet või on arutelust välja kooruda võiv iva tõesti nii väike. Igatahes on palju meeldivam kirja panna oma mõtteid lugejaskonnale, kes kõike kirjutatut alati tõestisündinud juhtumistena võtab ja keegi osalejatest midagi vaidlustama ei kipu