Eessõna
Seekordne paskvill, sellest kuidas me Alpides matkamas käisime, on välja antud ohtralt illustreerituna. Seda ikka selleks, et kõige koloriitsemate osalejate puhul nüansid puhtpaljasse teksti ära ei kaoks ja vähemkoloriitsed tegelased samuti oma värvides särada võiksid. Kirjapandu peegeldab ainult tegelikult aset leidnud sündmusi ja midagi ei ole välja mõeldud. Tänud kõigile, kes kirjutamisainet andsid!
Kõige algus
Jaanuari esimene nädal. Sajab vihma ja on muidu vastik ilm. Viljandi Pärimusmuusika aidas puhus Meelis W pilli ja harras austajaskond koos pereliikmetega oli kogunenud kuulama.
Meelis W ise kiirustas peale etteastet kodu poole, teised võtsid veel Tegelaste toas tassi kohvi ja vaatasid murelikult üksteisele silma. Kõiki vaevas perspektiivitus küsimuses, kuhu Eestimaa talumatu suveleitsaku eest pakku minna. Ja mitte kellegi silmist ei paistnud midagi. Einar pani grupijuhiks hakkamise jutu peale lausa silmad kinni ja tukastas pisut. Ei teinud aga seegi ta silmavaadet selgemaks ja ikka peegeldus sealt kõik see mis ennegi.
Kui Einar Tallinna poole ära lahkus, siis jõudsime Oleviga välistamismeetodit kasutades tulemuseni, et minnakse Alpidesse. Ja toimitakse vabakulgemise vaimus ning grupijuhti pole vajagi.
Pea samal ajal toimus Meelis W konsultatsioon Kallega (K), kellel oli plaan minna Alpidesse, aga mõttekaaslasi oli vähevõitu. Peale tema veel kedagi polevatki. Kavas oli mägisel maastikul kõiksugu 2B ja 3A atraktsioone ette võtta, aga kuna minu plaan oli seni mägedes mittekäinud Maila kaasa võtta, siis vähemalt esmapilgul asi ei klappinud. Marsruuti täpsustades läks plaan aga reaalsemaks.
Heietamised Ryanairi ja Itaalia kaudu – Bergamo, Milaano jms mineku üle lõpetas Olevi süvaanalüüs, mis andis tulemuseks ikka Lufthansa ja Genfi, sest saab kokkuvõtteks kiiremini ja soodsamalt. Ja nagu ikka, sõltus tulemus ka seekord algandmetest.
Asjaolude selginedes liitus veel Jürka, kes algselt oli plaaninud hoopis suundumist Elbruse lõunaküljele. Ja peatselt hakkas osaleda soovijate arv ületama kümmet, mis tegi Kalle K meele juba mõruks ja pani manitsevaid hüüdlauseid kirjutama ning kahe grupi moodustamise üle arutlema.
Viimaks jäid registreerimislehele kümne indiaanlase nimed, kelle mitmesse gruppi jagamine jäi mägede reljeefi ja valitseva kliima kujundada.
Kõikidest said Alari ja Olevi eestvõttel ka Austria Alpiklubi Briti sektsiooni liikmed. Olulise erinevusena tavaliste kindlustusseltside poolt pakutavast, andis selle sektsiooni liikmelisus ka kindlustuse tüüpiliselt Briti saartel valitseva ilma vastu. Ja tuleb märkida, et kindlustus toimis.
Londoni olümpiamängudega arvestamise mõte matka aja planeerimisel tehti üksmeelselt maha. Nii saigi, et mängude avadefilee kuulutas matka algust ja tagasijõudmine jäi lipu langemisega samasse aega.
Harjutused
Märtsis algas aktiivne siblimine Rannamõisas, mis jätkus õhtuse kaardilaua ja selge mõtlemise säilitamise treeninguga Kalle T juures. Nagu ka kõigil järgnevatel harjutuskordadel, mõjutas tegevuste sisu grupi suurus. Jürkaga näiteks ei õnnestunudki minul enne Tartu bussijaama kohtuda. Kõik lennupiletid ostnud kümme indiaanlast õnnestus aga lennujaama kokku koguda alles augusti keskpaigaks kui matk juba praktiliselt läbi oli.
Rannamõisas osales aga lausa 7 grupiliiget, mis jäigi pärismatka eelseks rekordiks. Pangal õpiti tundma ohutustehnika reeglite eiramist kirkade käsitsemisel, jääronimist verejooksu tingimustes ning harjutati ka lihtsamat sorti esmaabi andmist. Kui piletite hinnakõver arvutiekraanilt järsult ülespoole pööras, tegi Kalle T tuisku ja päikesepaistes silmipimestavalt kiiskavat jääd trotsides üle Ülemiste järve raske soolomatka Lufthansa kassasse. Tagasitee kulges juba märksa libedamalt, sest tühjendatud seljakott lubas allatuules loperdades pisut liuelda.
Kui lumi ja jää ära läksid ning Kalle K suusad enam eriti ei libisenud, siis harjutasime liustikel ja kaljudel toimetulekuks koos Harju matkaklubiga Metsanurmel öist orienteerumist nähtavust halvendava lausvihma tingimustes, süstaslaalomit ja köie pingutamist jõe kohale. Köiel läks sukk küll üsna kohe katki ja nii tuli nöör sinnapaika jätta ning harjutada tõsisemalt lõkke ääres istumist. Ikkagi pikk sõit tulemas ja lennukis juba püsti ei reisi. Kaasasolnud lastele ei lugenud narmendav köis samal ajal muidugi midagi ja nii nad kõndisid päev otsa mööda seda üle jõe.
Jaanipäevaks Kalle T poolt korraldatud harjutusel oli võõrustajal kindel plaan kohapeal resideeruvat kurge meetrikõrguse kasekännu otsa pesa tegema õpetada. Naturaalselt oli keset õue seisev kask mitukümmend meetrit kõrge ja pea meetrise läbimõõduga ning võttis enda alla rohkem ruumi kui ühele kasele pererahva arvates kohane oleks. Tavapäraselt on ikka kuused ja männid käharad, mitte kased. Harjutuse läbiviimiseks sai kaasa võetud kogu kodus leiduv alpivarustus. Isegi Tartust rattaga kohale vändanud Kalle K vedas pakiraamil kassid kaasa, et ikka kase otsa oksi nudima pääseks. Kalle T kõhklevast kõneviisist distsiplineerituna jätsime peale kahte õlut kase siiski rahule. Tagantjärele tarkusena tuleb vaid imeks panna, kuidas me suutsime ära aimata sellise tõusva trendi nagu kurgede õpetamine, millest kuni nende ridade kirjapaneku sügiseni polnud maailmas midagi kuulda olnud. Siiani on Eestis tegeletud muu maailma eeskujul kurgedele igasugu elektrooniliste vidinate külgesidumisega või pessa sokutamisega, et siis nende abil linnukesi jälgida. Kuni selle aasta jaanipäevani polnud teadaolevalt keegi püüdnud nende lindude harjumusi või eluviis muuta. Kahjuks piirdus ka meie püüdlus ainult varustuse kohaletassimisega ja nüüd tuleb vaid tunnustada idanaabrite multitalenti, kellel teadaolevalt esimesena maailmas õnnestus orientatsiooni kaotanud linde õpetada enese järel lõunamaale lendama.
Kesksuvisel Astangul oli juba tõsisem tegemine. Harjutati taas logistikat, marsruudi detailset planeerimist pikkade vahemaade läbimiseks ja enese selgelt väljendamise oskust erinevates olukordades. Väga rahule selle osaga hoolimata tõsisest tööst siiski jääda ei saa. Kõikidel kordadel kui grupp kogunes mingisse Eestimaa punkti, suundus Meelis W vastassuunas. Kui teised suundusid Tallinna poole, sõitis tema iga kord Tartusse. Reeglina jõudis ta sealt küll teise harjutuspäeva öösel või hommikuks räsituna tagasi, aga mingit värskust ja entusiasmi ta enam ilmutada ei suutnud. Ja kui juhtuski liikumissuund teiste grupiliikmetega sama olema, siis selle asemel, et õigel ajal seisma jääda, kihutas tema muudkui edasi. Sarusse Jaanipäevasele harjutuskorrale tulles sattus ta näiteks Prahasse.
Grupitöö lühiajaliste tegevusplaanide väljatöötamisel jäi samuti põgusaks, piirdudes tegelikult vaid Liidi jaoks praktilise tegevusega Astangul. Nimelt tuli tal kasutada peale mõõduka pikkusega sõitu minu poolt valitud suunas oma veenmisoskust suunamaks autosid kohta, kus ta korduvale varasemale kogemusele tuginedes teadis asuvat ronimiseks sobiva astangu.
Ka Einaril oli üle kuu aja vana plaan Astangule jõuda, aga kokkulepitud aja saabumisel kirjavahetust pidades polnud ta nõus pead andma, et mõlemal harjutuspäeval kohale jõuab. Kogemata unustas ta selle kodust väljudes hoopis köögi lauale ja nii juhtuski, et sellel ajal kui teised harjutasid langeva kaaslase pidurdamist talle kukkumiskohta vastu joostes, harjutas Einar seni avaldamata kohas individuaalset köietööd, kasutades plokkimisobjektina mülkasse uputatud sõiduautot. Astangule ta ei jõudnudki.
Ja nagu ikka tähtsate ametitega, otsustatakse nende saatus saunalaval – seekord sai siis taas osaks finantsministri auväärne amet.