Hommikune äratus on pool kuus ja kell kaheksa saame laagrist minema. Laskume ilma suuremate märkimisväärsete vahejuhtumiteta alla liustikule. Väiksemate vahejuhtumite kirja läheb Liidi põlve katkiminek. Paneme kassid alla, kuigi selle mõttekuses on alguses ka kahtlejaid ja hakkame koos muu rahvaga pragude vahel tähistatud rada mööda onni poole liikuma. Keskel muutub rada mõne harjakese peal üsna kitsukeseks. Vastutulijaid on arvukalt, aga harjakestest õnneks puudu ei ole ja nii sooritatakse poomiharjutusi paralleelselt mitmel harjal.
Ebaõnnestumistest kuulda pole. Liigume Mailaga oluliselt mõõdukamas tempos kui teised. Liustiku lõppedes algavad silekaljud, millesse puuritud aukudesse on armatuurterasest astmed paigaldatud. Need aeglustavad edasijõudmist veelgi, kuid võib arvata, et ilma nendeta ja kõrvaloleva statsionaarse köieta oleks edasijõudmine veelgi tülikam. Maila veendub põhjalikult iga astme püsivuses enne kui jala uuele tõstab. Ülemises osa on kohati astmete asemel puitplankudest laudtee kaljude külge kinnitatud. Kui astmete, plankude ja köitega lõigud otsa saavad, on ees lai valik rajakesi, mille algus on kõigil ühtemoodi, aga paari kurvi pärast ei ole mitte kõik neist kaaluka seljakotiga ronitavad.
Selleks ajaks on teised juba üleval moreenivallil oleva rajani jõudnud, ning kaugenevad silmnähtavalt. Proovime mitut rajakest, enne kui ka üles vallile jõuame. Liikumine jääb järjest aeglasemaks ning asja parandamiseks tõstame suure osa asju Maila kotist minu seljakotti. Minu liikumine muutub nüüd aeglasemaks küll, aga Maila oma kiiremaks ei lähe. Ei ole koti raskuse viga, teen vaikselt edasi vantsides tsherlokholmsilku järelduse. Kuna tänane päevaplaan näeb ette tõusu Monte Rosa hütist 500 m kõrgemale ja homne tõusu Duforspitzele, siis on selge, et meie praeguse tempo juures on see ebareaalne plaan. Mailal küll polegi kavas olnud tipule minna, aga ka tänane päeva eesmärk ei tundu saavutatav. Minu kott on saanud ümberpakkimise tõttu korralik. Kui hütini jõuan, on teistel õlu juba lõpukorral. Varsti on ka Maila viimasest nurgast üle ja jõuab hüti ees oleva terrassini. Arvan, et praeguse päevaplaani täitmiseks lohiseme me taga liiga aeglaselt ja kui ikka üldine plaan homseks on endiselt jõus, siis peaksime hakkama jagunema. Pealelõunane tõus 500 m hommikuses tempos on Maila jaoks vähemalt täna ebareaalne ja ega ma ka ise praeguse kotiga sellest eriti huvitatud pole. Otsustame, et asi tuleb lõuna ajal arutelule. Joome oma joogid lõpuni ning liigume mõned sajad meetrid hütist kaugemale, et lõuna tegemiseks sobiv paik leida. Sobiv paik leidubki ja see asub täpselt sellel rajal, mida mööda rahvas üles ja alla kõnnib. Nüüd peavad nad hoolikalt ette vaatama, et mitte meie supikaussidesse koperdada ja korralikult jalgu tõstma, et mitte liigselt tolmu üles keerutada. Enne terrassilt lahkumist elame veel kaasa helikopteri saabumisele. Üks mees saadetakse kopterilt alla laskumisplatsile ja kopter ise suundub Duforspize poole. See teeb Liidi meeleolu üsna kurvaks. Lõunapaigast vaatame, kuidas kopter kiirelt paar ringi teeb ja iga kord masina all rippuva köie küljes kellegi mäe otsast kaasa toob. Kõik transporditavad kõnnivad õnneks peale mahapanekut omal jalal.
Lõunasöök ja selle kestel toimuv arutelu lõppeb sellega, et Maila ja Liidi jäävad täiesti vabatahtlikult praegusesse lõunapaika ootama, kuni me üleval ära käime. Midagi sellist oli ju ka varem plaanidest läbi käinud, aga algse kava kohaselt pidi nende üksindus saabuma ainult tipuürituse päevaseks ajaks. Et nüüd tuli kahes grupis laagerdamiseks grupivarustus ja toit kiirelt ümber jagada, siis muutub jalgrada ajutiselt muule liiklusele läbimatuks. Õnneks on ümberringi lagedat ruumi piisavalt nii et kõik soovijad mahuvad vabalt meist ümber käima. Püüame alguses jagamist teha teoreetiliselt, paberi peal, aga see läheb peale mitut üritust ikkagi untsu. Kõigil pole paberit käepärast ja kuna läbisegi kõlavad mõtted korraga pähe ei jää, siis võtame asja praktiliselt ette. Tassime kogu toidu ja ühisvarustuse ühte hunnikusse ja hakkame siis seda kaheks jagama. Ühte pudeneb see, mida peame ülesminekul vajalikuks, teise see, mille maha jätame. Ka siis on jagajate rohkuse tõttu segadus visa kaduma. Kord on selles hunnikus, mis kaasa peab tulema, liiga vähe padasid, kord liiga vähe priimuseid ja siis jälle liiga palju gaasi. Paremini ei lähe ka söögipakkidega. Ikka tuleb ette, et midagi kõrvaletõstetut ilmub kaasavõetavasse hunnikusse ja samal ajal kaob sealt täielikult mõni strateegiline toiduaine. Toidujagamine päädib sellega, et kõik pakid laotatakse numbrite järjekorras rivvi ja kõik lähevad sellest rivist eemale. Siis käiakse kordamööda rivi juures ja võetakse kaasa ainult see pakk, mille numbri oma märkmikku vaadates hõikan. Kõik ülejääv viiakse joonelt ära vahepeal üles pandud telki ja telgi uks tõmmatakse kinni. Seejärel jätkame muude asjade ühest kohast teise kandmist. Jürka muutub aga üha närvilisemaks. Ülespoole stardime kell neli kui Jürka on juba mitu korda meelde tuletanud, kuhu me minna plaanime ja kui kaua see aega Võtab. Kell kuus jõuame moreeninõlvast üles turnides kaljudele. Sealt edasi paistab jäämurd ning sinna pole vastu õhtut mõtet minna. Plaanitud 500 m tõusu ikka päris täis ei tule. Otsime kaljudel laagriks sobivat paika ja midagi leiame ka, aga pole nagu päris see. Jürka paneb märgi maha saamiseks oma väiksema oranzi telgi juba üles, aga ekspertgrupp Einariga eesotsas luusib paremaid paiku otsides veel kaugel kaljudel. Lebotan koti juures oleval lamedal kivil ja ootan nad ära. Parem paik leitaksegi paarkümmend meetrit allpool kaljude teises servas. Seal ootavad meid siledad plaadid, mille juba tuulemüüridki ümber laotud. Jürkal tuleb juba ülesseatud telk maha võtta ja ümber kolida. Uue koha väike miinus on korraliku veevõtukoha puudumine.
Kui kokanaat kaugemale vee järele suundub, pakun kaasa ka oma joogipõit. Teen küljetasku luku lahti ja sealt voolab välja vesi. Joogipõie küljest on voolik kuidagi lahti tulnud ja nüüd on küljetasku lukust allpool vett täis. Keeran vooliku tagasi põie külge ja see läheb veetoojatega uuele katsele. Ise hakkan seljakoti taskust vett välja tõstma. Itaalia poolt on tõusmas aga suur must pilv ja peagi hakkab lumekruupe sadama. Vahetult enne söögi valmimist algab juba korralik padukas ja selle eest poeme meie telki sööma. Telkimiskoht on mõnus, telgi esikus saab käia sokkis, kõik muu aga, mis ukse vahelt näha ja läbi telgi kuulda on, kvalifitseerub täielikuks jamaks. Varsti ei saa ka sokkis enam käia, sest esikust vuliseb läbi telgilt allavoolanud niredest moodustunud oja. Söömine mõjub aga taas kord Einarile halvasti. Ta võtab jälle hülge kuju ning jääb kergelt väherdes lebama, uue mütsi nokk uhkelt püsti nagu Vigril. Kui vihm otsa lõppeb ja väljas jälle valgeks läheb, on vaja hakata teed keetma. Vihm on aga välja jäänud gaasipriimused nii vett täis ajanud, et Jürkal kulub tubli pool pakki tikke, aga see on ka ainus tulemus.
Siis antakse priimused Meelise (W) kui professionaalse puhuja kätte ja peale kõrvulukustava vilinaga toimunud läbipuhumist süütab ta mõlemad priimused ühe tikuga. Peale tee joomist keeratakse magama plaanidega homme ikka tippu liikuda. Öösel hakkab jälle vihma sadama, välku lööma ja müristama.
