Suurepärane hommik, kui muidugi edasi-tagasi saalivate helikopterite müra välja arvata. Neid on täna eriti suurel hulgal üles lastud. Päike on juba kõrgel ja soojendab ning mõnus on välja liivasele platsile ronida. Seekord on kokanaadil õnnestunud helbepuder eriti lödiks keeta. Hõikele „Einar sööma, lima juba kleepub“ saan vastuseks pika teejuhatuse erinevates suundades. Istun otsustusvõimetuna maha ja hakkan sööma. Ka Einar väljub telgist, kuid mitte nälg pole see, mis ta hapu ja unise näoga kaljude vahele juhib. Öö on toonud muudatusi ka teiste kaaskondsete näoilmesse. Alaril on tekkinud huuled a’la galojan ning nüüd tuleb Liidil hakata lahendama dilemmat, kas tupsutada zeljonkaga esmalt Alari küünarnukki või huuli. Ootame põnevusega, millest ta alustab.
Kuna ka täna öösel olevat Liidi kannatanud vappekülmade käes, võeti uuesti ette tema magamiskoti inspekteerimine. Kott tiriti kaljudele välja ja pöörati pahupidi. Sellest kukkus välja metallklamber, mida alguses hambaklambriks pidasime, aga kuna see ei istunud kellelegi korralikult suhu, siis asja lähemal uurimisel selgus, et tegemist on kotis sooja hoidva ventiili sulgemisklambriga. Kinnitasime klambri tema õigele kohale ja jätsime koti päikese kätte paisuma. Liidi mure, et kuidas küll üles 4000 peale minnakse, peaks saama õhtuks lahenduse.
Puhkepäeva puhul erilist kiiret ei paista kellelgi olevat. Jürka peseb pesu, teised lebavad niisama ja kannatavad. Väga kaua ei tohi siiski kannatada, sest muidu ei jõua. Ajan end püsti ja hakkan kividel hüpeldes liikuma suunas, kus tean olevat sobivaid kohti loodusvaatluste tegemiseks. Hüplemise hoog raugeb juba kümne meetri läbimise järel ja edasi liigun vaikselt ronides, et mitte alustada vaatlusi kohas, kus ka ise vaadeldav oled. Väljaspool lagedat liustikku lihtsalt ei mõistetaks. Tagasitulekul on kuulda emotsionaalset käratsemist. Asja põhjuseks oli Meelise (W) kääride hoidmise tops, mis oli lihtsalt üks tugevast mustast kummist jublakas, kuid mis Liidi vaimusilmas muutus millekski selliseks, mis andis põhjuse Meelist (W) perverdiks sõimata. Istun taas maha peesitama ning kuulan Meelise (W) ja teiste juuresviibijate elegantseid argumente veenmaks Liidit, et tegemist on just nimelt kääride hoidmise vutlariga. Liidi foobiat see aga kuidagi ei mõjuta, ning kui ta mõne aja pärast Meelise (W) koos kääridega enda juurde kamandab, kaasneb sellega korraldus musta asja mitte kaasa võtta. Kella kaheteistkümne ajal hakkame endid Monte Rosa onni poole asutama. Jürka oli päikese intensiivsust tublisti üle hinnanud ning hüpitab nüüd käes oma kaltsmärgasid käimispükse. Puhtaid pükse nagu ei raatsi panna ja need vettinud pole ka mõnusad jalga panna. Nii tuleb tulla vabas vormis, puhtad püksid võetakse siiski hoolikalt seljakotti pakituna kaasa. Pean ka ise igapäevasest erineva väljanägemise võtma. Eilne liustikupäike on kaelale liiga teinud ja nii tuleb pikast dressipluusist endale araabiapärane peakate keerata. Hoolimata sellest, et päike märgu pükse väga kiiresti ei kuivata, on kuivade pükstega ikka üsna soe. Seetõttu tirin pükste küljelukud puusani lahti ja keeran sääred trakside vahele. Saavutan sellise väljanägemisega odava populaarsuse ja püüan võimalikult kaua klõpsuvatesse kaameratesse naeratada. Huvi kaob kahe minutiga ja selle aja jooksul jõuan end ainult ühest küljest eksponeerida. Tegelikult on muidugi tegemist fotograafide ühekülgsusega, sest mingite pooside ülespildistamise vastu ei tunta üldse huvi, kuigi minu ettepanek tasu osas jääb kindlasti allapoole mõistlikkuse piiri.
Võtame kompassiga suuna onnile ja hakkame kõrvalolevat moreenivalli ületama. Nagu sellistel puhkudel ikka, asub nähtava väikese valli taga veel suurem ja kõrgem vall, mida alt kohe näha pole. Jääme Mailaga teistest natuke maha. Maila astub tasakesi väikeste sammudega kivilt kivile ja naljalt ühtegi vahele ei jäta. Kive on nõlval aga palju. Enne viimase valli harjale jõudmist hakkavad eesliikujad oma serpentiinkulgemisega meie kohale jõudma. Püüan seda ennetada hüüdega „ootame Mailat“, aga samal hetkel on tekkida võivast situatsioonist arusaamine tekkinud ka üleval ning seda püütakse lahendada hüüdega „tule kiiresti edasi“, lootuses Liidi kiiresti üles meelitada. Tulemuseks on, et Maila on sunnitud ülevalt veerema pääsenud kivi eest hoidumiseks korraliku hüppe sooritama ja Liidi ise jääb valli harjale jõudmata nõlval kõhuli suure kivi peale lebama. On päeva emotsionaalseim hetk. Edasi läheb moreeni ja silekaljudega maastik jälle natuke allamäge, et siis jälle tõusta. Künka harjal uudistame kõik pika terastoru otsa paikaldatud prügikasti, mille leidmine on natuke ootamatu, aga kuna kusagil mujal kui kastis me prügi vedelemas ei näe, siis on kindlasti tegemist õige asjaga õiges kohas. See seletab natuke lahti ka hommikuse tiheda helikopteriliikluse. Niisuguste kastide tühjendamine käib nimelt õhus hõljuvalt helikopterilt allalastava imivooliku abil ja kokkuvõttes pole selliselt seadistatud lennuaparaat oma olemuselt muud kui lendav tolmuimeja, mille shveitslased Timbu-Limbu õukonda ja lumemöldreid kimbutanud nõiamoorilt maha on viksinud.
Üleval avaneb päris hea vaade selja taha jäänud liustikule ja veel parem vaade ees ootavale järsakule ning onni ja järsaku vahele jäävatele silekaljudele. Onnini paistab päris mitme tunni tee olevat ja sealkäimine puhkepäeva küll ei tähendaks. Alt paistab ka järv, milleni oli plaan eilseks õhtuks jõuda. Ülevalt vaadates ei kurvasta keegi, et laager liiva sisse sai pandud. Kalle K liigub ees allapoole minema, Kalle T tema järel. Vaatame natuke eesootavale maastikule ülevalt alla ja saadame minekule kibeleva Alariga Kalledele sõna, et me ei tule. Ootame järsaku serval, kuni nad alla silekaljudele jõuavad ja jalutame tagasi laagrisse, puhkama. Enne moreenivallilt laskumist teeme veel puhkepäevale kohase pikkusega peatuse, jälgimaks purilennukite tiirutamist. Jõuan jalgu järgi lohistades telgini ja heidan magama. Meelis W jalutab allapoole homset teed vaatama, teised suunduvad Einari eestvõttel Kalle K, Jürka ja Alari telgi kõrvalt möödavoolavat ojakest süvendama, et selle peale vann kujundada. Laiskus saab soovidest taas kord võitu ja süvendustöödega ei viitsita pikalt pingutada. Vähene väljakaevatud pinnas aetakse varsti oja sängi tammiks. Jürka vaatab seda kõike kahtlustavalt, sest nende telgi põhi on napid paarkümmend sentimeetrit oja veetasemest kõrgemal. Praegu veel on. Seejärel kogunetakse meie telki ja püütakse hunnikus lebada. Päike ja selle käes toimunud rasked mullatööd on tekitanud Liidis allergilise reaktsiooni, mis väljendub pidurdamatutes naeruhoogudes nii, et magamisest ei tule enam midagi välja. Püüame teda rahulikult lamama saada ja kuni järgmise hooni see ka õnnestub. Õhtul on siis põhjust zeljonka purk ka Alari kätte usaldada, et Liidile hoolitsuse eest samaga tasuda. Ühesõnaga, ronime kõik telgist välja.
Lõuna algus on pehmelt öeldes hiline, alustatakse pool neli, aga see-eest kaua kokkutöötanud kokanaat koosseisus perekond Vind kokkab ja küpsetab nii nagu oskab. Liidi juhendab, mida kust otsida ja Meelis W otsib lootuses olla sama õnneliku käega kui eile õhtul. Täna nii hästi ei lähe, kõige leidmine läheb väga vaevaliselt ja teed ei leita üldse. Sobratakse läbi ka prügikott ja asutakse laagripaiga lähiümbruse kive ümber tõstma. Liidi ei pea tekkivat segadust vaadates rohkem vastu ja ajab käe mingisse vähemalt neli korda läbi otsitud kotti ja võtab välja teepaki. Järgmiseks on küsimus, kus liha on. Hiilin ära kaljude vahele ja vaatan mis looduses toimub. Tagasi tulles ja supikulpi viibutavast kokanaadist möödudes kuulen selja taga kurja käratust. Pööran ümber ja äsja selgelt pildil olnud Meelis W paistab nagu läbi pajast tuleva auru. Korraks jookseb läbi pea, et miks kokanaat ise oma poolt orgu auruga täitva pajaga midagi ette ei võta, aga mulle tehakse populaarsete vahenditega selgeks, et õhku täitev hägu söögikausside ja paja kohal on tingitud minu kuivas liivas lohisenud jalgadest. Kui õhk klaarub, on lõpptulemuseks suurepärane supp juustu, vorsti, tuunikala ja šokolaadiga. Kella kuue ajal saabuvad ekskursandid Monte Rosa hütist. Tagasi tuldi alt ringi ja homme kottidega ennelõunal nähtud silekaljudele minna ei plaanita. Söövad ka nemad hilise lõunasöögi ja jäävad siis näljaste nägudega varast õhtusööki lootma.
Õhtuks on lõuna ajal rajatud hüdrotehniline ehitis vett täis valgunud ja nüüd kõnnib Jürka endisest veelgi murelikuma näoga ümber oma telgi. Poeb siis korraks telki ning kohe välja tagasi ning veab kannaga telgi ukse ette viie sentimeetri sügavuse vao, mis praktiliselt hetkega vett täis valgub. Liivane pinnas on oja väljavoolu sulgemise tõttu veega küllastunud ning telgialune tuntavalt lödiks muutunud. Kuna päike oli juba loojumas, lasti tamm paari labidaviskega allavett ilma et keegi oleks vanni rohkemaks kui varvaste pesemiseks kasutanud.